„Doc Knight tõstis mu sünnitustähtaja novembri kolmandale nädalale.”
„Kas ta saab seda teha?”
„Muidugi saab. Niikuinii on see lihtsalt oletus. Kõik arvavad, et nad oskavad täpset kuupäev öelda, kuid tegelikult ei oska. Billi ema on täiesti kindel, et laps sünnib valimiste õhtul, aga arvan, et ta tahab lihtsalt Billi võidupeol minu kohta endale saada. Ema arvab, et lähen sünnitama alles detsembri alguses. Ta ütleb, et ma ei ole nii suur, nagu olin Traceyga, ja mul läheb veel aega. Bill omakorda arvab, et laps tuleb varem, ehk juba enne Halloweeni.”
„Ja millal sa enda arvates sünnitad?”
„Tänupühal, täpselt siis, kui hakkame magustoitu sööma.”
„Miks sa seda arvad?” küsis Hannah. „Kas rasedatel on selles osas mingisugune kuues meel?”
„Ei, kõigist tänupüharoogadest on sinu pekanipähklipirukas lihtsalt minu lemmik. Ootan seda juba nii väga, et tean, et jään sellest ilma.”
„Sa ei jää sellest ilma. Kui sa pead haiglasse minema, siis küpsetan sulle lihtsalt teise piruka.”
„See on sinust nii lahke! Aitäh, Hannah. Pean nüüd jooksma … või pigem taaruma. Mu tasakaal on täna täiesti paigast. Helistan sulle hiljem.”
Hannah ütles head aega ja asetas toru hargile. Ta täitis Moishe veenõu ja ütles kassile, et ta on väga hea poiss. Kuna näis, et kass sööb oma uut toitu ilma igasuguste probleemideta, kortsutas Hannah doktor Bobi käest saadud nippidega paberilehe kokku ja viskas prügikasti. Siis pani ta kindad kätte ja suundus välisukse poole.
Väljas tervitas Hannah’t jäine tuul ja temast käis läbi külmavärin, kui ta mööda välistreppi alla esimesele korrusele sammus. Oktoober oli alles poole peal, kuid tundus, et on aeg talvejope kapist välja võtta. Ta läks alla veel ühest trepist ning jõudis maa-alusesse garaaži oma pärlmutterpunase Chevy Suburbani juurde, mida kõik Lake Edeni lapsed küpsiseautoks kutsusid. Hannah istus rooli taha, käivitas auto ja sõitis mööda väljapääsuni viivat kaldteed üles.
Hannah sõitis läbi elamukompleksi, pööras vasakule Old Lake Roadile ja suundus mööda maalilist teed linna poole. Maantee lookles ümber Edeni järve ja kuigi Hannah’ teekond muutus seeläbi mitme miili võrra pikemaks, eelistas ta linna sõites seda kiirteele. Väikeste Minnesota perefarmide ja värvilistes sügislehtedes vahtrasalude vahel kulgemises oli midagi rahustavat – ees sõitvatest autodest paiskuvale heitgaasile eelistas Hannah iga kell jaheda järvevee ja männipuude lõhna.
Old Lake Roadi ja Dairy Avenue ristmikul punase fooritule taga seistes märkas Hannah täiuslikku telefoniposti. Kuna taga polnud ootamas ühtegi teist autot, keeras ta maasturi teeserva ja võttis pakiruumist välja ühe Billi plakati. Hannah’l kulus vaid hetk, et plakat knopkadega posti külge kinnitada, ja ta naeratas laialt, kui sammukese kaugemale astus ja oma õemehe elusuurusest suuremat naeratavat nägu silmitses. Plakatile oli kirjutatud suurelt „BILL TODD ŠERIFIKS” ja Hannah oli lubanud Andreale, et riputab iga päev üles vähemalt kuus plakatit.
Kümme minutit hiljem keeras Hannah auto kõrvaltänavasse ja suundus väikese valge hoone poole, kus asus tema pagariäri ja küpsisekohvik. Auto ära parkinud, astus ta tagauksest sisse, pesi käed puhtaks ja läks läbi pendelukse kohvikusse, et oma noor kaastööline Lisa Herman pausile lasta. Kohvikusse jõudes leidis ta Lisa leti tagant kõrge puki otsast, ümber hommikuste küpsiseostjate summ.
„Seal ta ongi!” hõikas Lisa, näol vägagi kergendunud ilme. „Võite seda temalt ise küsida.”
Kõigi pilgud pöördusid tulijale – Hannah märkas, et Bertie Straub oli seadnud end teiste ette juhirolli. Bertie’l oli seljas tema Cut’n’Curli ilusalongi erklilla töökittel, mille rinnaesisele trükitud kuldne naerunägu vastandus täielikult Bertie’ enda tusasele ilmele.
„No oli ka aeg!” teatas Bertie ja heitis teatraalse pilgu oma käekellale. „Nägime, et Bill juhib arvamusküsitlust. Usud sa tõesti, et ta võiks võita?”
„Loomulikult võidab!” See hääl kuulus Hannah’ emale. Hannah pöördus esiukse poole ja nägi seal seisvat säravat Delorest. Emal oli seljas moekas tumesinine pükskostüüm ja tema jakirevääri ehtis rinnamärk, millel oli kirjas „Bill Todd šerifiks”. „Ja kui sa tema poolt ei hääleta, Bertie Straub, siis tuleb sul minuga tegemist!”
Bertie neelatas valjult. „Ma hääletan tema poolt, Delores.”
„Parem oleks!” Delores sammus Hannah’ juurde ja võttis tal käe alt kinni. „Tule kööki, ma pean sinuga nelja silma all rääkima, kullake.”
Mõni hetk hiljem oli Delores sättinud end pagaritöökoja töösaare äärde, ees tass kohvi ja kaks suussulavat maapähklivõiküpsist. Hannah istus tema kõrvale ja ootas kannatlikult, kuni Delores ühe küpsise tillukeste suutäite kaupa ära sõi.
„Kui maitsev!” teatas ta lõpuks salvrätiga käsi pühkides. „Oled sa Normaniga suhelnud?”
„Mitte veel,” ütles Hannah, lootes, et jutuajamine ei muutu järjekordseks loenguks teemal, miks ta ei suuda end ühele kindlale mehele pühenduda. Norman Rhodes meeldis Hannah’le ja ta käis mehega alati väljas, kui võimalus tekkis, kuid Delores uskus vankumatult, et iga naine, kes polnud telelehe tellimuse teistkordse uuendamise ajaks ikka veel abielus, oli hukule määratud. Nüüd, mil Delores oli sukeldunud koos Normani ema Carrie’ga antiigiärisse, olid nad hakanud mõlemad üha enam pulmadele vihjama.
„Carrie rääkis, et ta on konverentsiga täiesti hõivatud,” jätkas Delores. „Ta juhib kosmeetilise hambaravi teemalist ekspertide arutelu. Normani vanust arvesse võttes on tegu vägagi suure saavutusega.”
„Ma tean, ema. Norman rääkis mulle sellest enne Seattle’isse sõitu.”
„Aga ehk mitte kõike!” Delorese näole kerkis kaval ilme. „Kas ta rääkis sulle ka seda, et tema juhitavas ekspertide arutelus osaleb ka Beverly?”
„Kes Beverly?” küsis Hannah, kuigi selleks puudus igasugune vajadus, sest Delores oli valmis talle kõik kohe ette vuristama.
„Doktor Beverly Thorndike.”
„Ahsoo,” ütles Hannah ja lootis, et see lühike vastus oli olukorrale kohane – tal polnud aimugi, kes see doktor Thorndike oli.
„Carrie rääkis mulle, et nad kavatsesid abielluda, kuid Beverly otsustas, et ta on nii suure sammu jaoks veel liiga noor. Vähemalt andis ta sõrmuse tagasi. Aga sa tead juba kindlasti kõike, nii et ma ei pea seda üle kordama.”
Hannah noogutas, kuigi ei teadnud midagi Normani katkenud kihlusest hambaarst Beverly Thorndike’iga.
„Ma ei tulnud siia aga sellepärast,” ütles Delores ja võttis käekotist välja retseptikaardi. „Mul on kahju, et ma sellega nii hilja peale jäin, aga siin on minu Havai hautise retsept.”
Hannah andis endast parima, et mitte südamest ohata, kui ta ema käsitsi kirjutatud retseptikaardi vastu võttis. Havai hautis oli ema lemmikroog ja Hannah oli söönud seda kogustes, millest piisas talle kogu eluks.
„Mul oli kiire, kui ma seda ümber kirjutasin. Saad sa käekirjast ikka aru?”
Hannah heitis pilgu retseptile ja noogutas.
„Ega ma hiljaks ei jäänud? Sa jõuad selle ikka Lake Edeni kokaraamatusse lisada, kullake?”
Hannah lõi kõhklema. Hilinemine oleks endast praegu kujutanud ääretult käepärast vabandust – ja oleks olnud teoreetiliselt ka tõsi, kuna tähtaeg, mille Hannah oli teistele linnaelanikele seadnud, oli juba ammu tulnud ja läinud. Aga kui ta seda oma emale ütleks, siis ei laseks Delores tal seda kunagi unustada. Pererahu huvides oli Hannah kohustatud ema retsepti kokaraamatusse lisama.
„Ei jäänud