„Aitäh, hea meelega.”
Mees võtab kaks sinist Höganäsi kohvitassi ja Anna saab aru, et ka köök on hiljuti remonditud, nagu maja väljastpooltki. Kapiuksed ja tööpinnad paistavad küll vanad välja, kuid puupliidi ja kohvilõhna tagant on selgelt tunda ka saepuru, värvi ja liimi lõhna.
„Taborit kasutati palju aastaid töölismajana. Perekond Vidje tegeles nagu praegugi metsanduse ja puuviljakasvatusega, mistõttu võeti palju hooajatöölisi, kes vajasid ajutist eluruumi.”
Anna rüüpab tassist sõõmu kohvi ja vaatab prossidega aknast välja. Metsas on kõik vaikne. Südametunnistus on hakanud vaevama ja Anna hakkab muretsema. Miks ta ei aidanud Agnesel seda lollakat koera kinni võtta? Sellest majast saab ju nende uus kodu, nende uus algus.
„… ja nagu ma ütlesin, on maja pärast seda olnud rohkem kui kakskümmend viis aastat kunstniku ateljee,” jätkab Ütle-mulle, ning Anna mõistab, et tal on osa mehe jutustusest vahele jäänud.
„Sa ütlesid, et teil oli kodus üks Karl-Jo töö, eks ole, Anna?”
Naine noogutab.
„Mu vanematel oli elutoas üks tema litograafia. Mõnikord hiilisin ma sinna ja istusin ja vahtisin seda pilti, sest minu arust oli see nii ilus.” Anna jääb vait, hingab. Karl-Jo kogeles samuti, kuuleb ta oma isa ütlemas. Näed siis, Anna, mõnikord läheb ikka hästi ka.
„Mis sellest litograafiast sai?” küsis Ütle-mulle. „Selle eest võib tänapäeval kena kopika saada.”
Anna kehitab õlgu. „Mu vanemad lahutasid, kui ma olin kümneaastane. Isa võtis lito endale ja rohkem pole ma seda näinud.”
Vaevalt isa ennastki, lisab Anna mõttes endamisi.
„Kahju.” Jurist tõmbab läbi hammaste õhku. „Karl-Jod peetakse ju, nagu sa kindlasti tead, oma põlvkonna üheks väljapaistvaimaks kunstnikuks ja ta tööde hinnad on tohutult tõusnud. Üks ta suurimaid õlimaale müüdi Bukowski oksjonimajas hiljuti peaaegu nelja miljoni eest.”
Anna kuuleb mootori mürinat ja ta vaatab jälle välja. Õuele sõidab aeglaselt pikap. See on vanem mudel, oma kümme-viisteist aastat vana. Auto jääb seisma metsaservale, sinna, kuhu kadusid Agnes ja Milo. Haukumist ja hõikeid on sealt praegugi kuulda. Pikapijuht hüppab välja, kuid ta liigub nii kiiresti, et Anna näeb teda vaid vilksamisi, enne kui ta puude vahele kaob. Mehel on seljas impregneeritud vihmajope, jalas kummisaapad ja peas nokkmüts.
„Nagu sa juba minu saadetud joonistelt näha võisid, on alumisel korrusel kaks magamistuba, pesuruum, töötuba ja elutuba, aga ma mõtlen, et võime alustada ülevalt jutlusesaalist.”
Ütle-mulle ei märganudki vist autot. Ta avab eeskojas ühe ukse, mille taga peidab end järsk trepp. Ülemiselt korruselt langeb terav valgus, muutes kõige ülemiste trepiastmete piirjooned peaaegu ähmaseks. Jurist teeb kutsuva käeliigutuse, kuid Anna kõhkleb. Varsti on Milo kadumisest möödas juba kümme minutit. Anna peab kindlasti minema ja vaatama, kuidas Agnesel läheb, eriti nüüd, kui tuli veel keegi võõras. Anna kuuleb jälle haukumist.
„Oota natuke,” ütleb ta ja läheb avatud uksest tagasi välja ja jääb trepikivile seisma. Ta paneb käe silmadele varjuks ja püüab vaadata puude vahel valitsevasse hämarusse. Märkab liikumist.
Metsast tuleb välja Agnes. Tema kõrval kõnnib vihmajopes mees. Mees hoiab kaenla all Milot, kuid selle asemel et vastu rabeleda nagu ikka, kui keegi teda kinni püüab hoida, püsib loom täiesti paigal. Nad peatuvad mehe auto juures ja ajavad juttu. Vestlus paistab olevat elav ja siis teeb Agnes lahti oma kaamerakoti, mida ta õlal on kandnud, ja hakkab õlijakiga meest ja koera pildistama.
„Agnes!” Anna ei tea isegi, miks ta hüüab, kahetseb juba enne, kui jõuab suu kinni panna.
Tema üllatuseks tõstab Agnes käe ja lehvitab. Siis teeb veel paar pilti, enne kui ta hakkab koos vihmajopemehega maja poole tulema.
Umbes poole õue peal laseb mees Milo sülest maha. Selle asemel, et viivitamatult metsa poole tormata, traavib terjer rõõmsalt mehe vasaku sääre kõrval. Ta karv on porine, suu lahti ja keel ripub ühe külje peal. Ta pilk on nagu naelutatud vihmajopemehele, Agnes aga jätkab nende pildistamist. Kui nad lähemale jõuavad, mõistab Anna, miks. Mehe tahumatu, tuulest ja päikesest pargitud väljanägemine koos soni, vihmajope ja ruudulise flanellsärgiga selle all jätavad temast vana rootslase, Marlboro Mani vanema versiooni mulje. Ta paistab olevat kuuekümnendates aastates, ta keha on sihvakas ja ta liigutused on kerged nagu inimesel, kes on harjunud viibima väljas. Midagi vihmajopemehe pilgus ütleb Annale, et too on oluliselt vanem, kui ta paistab olevat.
„Klein,” ütleb mees, kui nad ukse juurde jõuavad. Käepigistus on kuiv ja kiire. Käed on tugevad. Nägu on siledaks aetud samasuguse põhjalikkusega nagu Anna vanaisal, vähimagi varjuta.
„Vaata Milot, ema.” Agnes osutab koerale, kes on sättinud end istuma Kleini vasaku jala kõrvale, pilk endiselt mehes kinni. „Ma ei ole teda kunagi niisugusena näinud.” Tütre hääletoon paneb Anna imestama. Agnes on peaaegu … rõõmus.
„Sul on vist koertega hea käsi,” saab Anna lausutud. Klein noogutab. Ta nägu on ebaloomulikult jäik, peaaegu nagu mask.
„Sina siis oledki see, kes Henry Morelli järglaseks saab.” Lause on pigem väide kui küsimus. Mees näib tahtvat veel midagi öelda, kuid Ütle-mulle katkestab teda.
„Klein, kui hea, et sa tulid! Ma kavatsesin just näidata jutluseruumi.” Jurist pöördub Anna poole. „Klein on siin Elisabet Vidje haldur. Kui teil tekib maja juures mingeid küsimusi või kui teil on midagi vaja, siis helistage temale. Inglimäe asub siit vaid kilomeetrijagu suurt teed mööda edasi, ja Klein tuleb silmapilk, eks ole, Klein?”
Klein mühatab midagi, mis peab vist olema jaatav vastus, vaatab siis eemale metsa poole, samal ajal kui Ütle-mulle ennast Agnesele esitleb. Enne kui mees nad tagasi majja juhatab, kuuleb Anna, et tal olevat Agnese vanune poeg.
„Rahulikult, trepp on järsk.” Ütle-mulle läheb ees ja juhib nad puutrepist üles. Käsipuu on ühelt poolt nii siledaks kulunud, et paistab olevat lakitud. Viimasel meetril paistavad käsipuu alumises küljes igat värvi ovaalsed värviplekid ja hetke pärast mõistab Anna, et need on sõrmejäljed.
Ülevalt langev valgus muutub aina tugevamaks ja trepi lõpus on see nii ere, et kõik neli seisatavad ja lasevad silmadel harjuda. Jutlusesaal ulatub katuseharjani ja võtab enda alla kogu teise korruse. Kolm seina, põrand, lagi, müüritoed ja vanad laetalad on valgeks värvitud, kaugema pikiseina ääres on tohutu võlvitud aken, mis veelgi võimendab sakraalset muljet. Klaas prosside vahel ei ole värvitud, kuid seda polekski vaja.
„Kaege issanda mäge,” naerab Ütle-mulle ja viipab käega.
Maja hoiab end püsti vist täpipealt kaljuserval, sest aeda Anna akna taga ei näe. Paistavad vaid taevas ja puuladvad, ja tükk maad eemal mets, põllud ja külad, mis ulatuvad hõõguva sügisvärvides lapitekina uduvaibani silmapiiril.
Anna on näinud seda vaadet fotodelt, kuid panoraam on siiski väga haarav. Varsti saab kolmkümmend viis aastat ajast, kui ta viimati salaja külalistuppa hiilis, et litot imetleda. Ometi tunneb ta otsekohe ära motiivi. Värvid, sügavuse, rahuliku meeleolu. Turvatunde.
„Vau,” ütleb Agnes, ise kaamera kallal toimetades, ja Anna ei tea, kas see on tütre hääletoon, valgus või värvielamus silme all laotuvast panoraamist, mis ta kurgu kipitama paneb.
Tegime õigesti, et siia tulime, mõtleb Anna, kuna Agnes plõksutab innukalt fotokaameraga. Kõik läheb hästi. Anna on viimastel nädalatel seda mantrat korranud palju kordi. Kuid praegu on esimene kord, kui ta seda ise ka peaaegu usub.
„Lõuna-Rootsi katus,” muheleb Ütle-mulle. „Päris selge ilmaga näeb hea pikksilmaga Sundi silla püloone. Sinna on rohkem kui seitsekümmend kilomeetrit.”
Ta