Sügisroim. Anders de la Motte

jäi seisma täpselt Simoni jalgratta kõrval. Kaassõitja küljeaken keriti alla ja suurt kasvu teravate näojoontega mees vaatas välja.

      „Alex!” hüüdis Bruno, tõstes politseiautos istuva mehe poole käe.

      „Mis on?” pomises Alex pead kergitamata.

      „Su isa tuli.”

      Alex ohkas ja tõusis istuli.

      „Muidugi. Ma olin loll ja küsisin Henrylt tõkkepuu võtit. Ta pidas mulle terve kuradi loengu, miks ta seda anda ei saa. Et siia on sissesõit tegelikult keelatud ja et kaljud on ohtlikud ja bla-bla-blaa. Aga temal on küll lubatud võtit kasutada ja siia sõita, et meid kontrollida.”

      „Sul võiks olla hea meel, et su isa sinust hoolib,” pomises Carina.

      „Ega me pole enam mingid kuradi tatikad, eks ole? Mis meiega siin ikka juhtuda saab?” Alex tõusis ja astus kaljuservale Bruno kõrvale. Lehvitas siis ärritatult alla politseiauto poole. „Tere-tere, Henry,” ütles ta nii, et seda kuulsid ainult ta kaaslased. „Kõik on korras, võid minema sõita.”

      Mees lehvitas autoaknast vastu.

      „Kas te käitute korralikult?” hõikas ta. Kare hääl kajas kaljuseintelt vastu.