Esmaspäev
Esmaspäev – raske päev … Veel üks fraas mu vaesest peast. Huvitav, on neid seal veel palju? Ikka pole veel inimesi ega sündmusi, aga sõnad jäid – seal nad on. Nähtavasti kaovad sõnad viimastena, eriti kirjutatud. Võimalik, et Geiger ise ka ei saa lõpuni aru, kui sügav idee see on – kirjutada. Võib-olla, et just nimelt sõnad osutuvad selleks niidikeseks, mille abil õnnestub kunagi välja tirida kõik, mis oli? Mitte ainult minuga – kõik, mis üldse oli. Raske päev … Aga ma tunnen mingit kergust, isegi teatavat rõõmu. Sellepärast vist, et ootan kohtumist Valentinaga. Katsusin tõusta – pea hakkas ringi käima ja kergus kadus. Aga rõõm ei kadunud.
Sisenenud, patsutas Valentina mulle õlale – nii meeldiv. Temast õhkuvad kummalised lõhnad – mulle täiesti võõrad. Lõhnaõli, seep? Valentina loomulikud lõhnad? Küsida on ebamugav, aga ega pole ka vaja. Kõiges peab salapära olema, eriti naises … See on ju ka fraas. Tundub, et see on fraas!
Näe, veel üks: „Soojus kandub metalli mööda ruttu edasi“ – see meeldis mulle väga. Võib-olla mitte kõige tavalisem, aga minu jaoks üks esimesi, mis kuuldud. Istume teadmata kus, teadmata kellega, segame lusikaga teed. Olen umbes viieaastane, ma arvan mitte rohkem, toolile mu all on pandud tikitud padi (ma ei ulatu lauani), segan teed nagu täiskasvanu. Klaas on klaasihoidjas. Lusikas on tuline. Viskan selle kõlinal klaasi sisse, puhun sõrmedele. „Soojus kandub metalli mööda ruttu edasi,“ kostab meeldiv hääl. Hästi, jätan meelde. Kordasin seda igal sobival juhul, kuni sain kaksteist.
Ei, see ei ole kõige varasem. „Mine kartmatult“ – vot see on. Lähme jõulude ajal kellegi majja. Trepi ääres on karutopis, seisab tagumistel käppadel, esimestel käppadel kandik.
„Milleks see kandik?“ küsin ma.
„Visiitkaartide jaoks,“ vastab isa.
Mu sõrmed sukelduvad karu tihedasse kasukasse. Miks karul visiitkaarte vaja on (tõuseme marmorastmeid pidi üles), ja mis need visiitkaardid on? Kordan mitu korda seda sõna, libisen, aga ripun isa käe otsas. Silmitsen kõikudes vaibast teed marmoril – kullatud kinnitustega seotud, natuke külgedelt käänatud, see ka kõigub. Isa naerev nägu. Siseneme eredalt valgustatud saali. Jõulukuusk, ringmäng. Mu käed kleepuvad kellegi higist, mul on vastik, aga kätt ei saa lahti lasta ja ringmängust välja tulla. Keegi räägib, et ma olen kohalolijatest kõige väiksem (siis me istume juba toolidel kuuse ümber). Ta teab kuidagi, et ma oskan salmi lugeda, ja palub mul seda teha. Minu kõrval on vanaaegses mundris vanamees, ordenid kaheharulise habeme all.
„See,“ räägitakse, „on Terenti Ossipovitš Dobrosklonov.“
Meie ümber tekitatakse vaba ruumi. Vaatan vaikides Terenti Ossipovitšit. Ta seisab, nõjatudes jalutuskepile, kaldudes kergelt viltu, nii et pähe vilksatab isegi mõte, et ta võib kukkuda. Ei kuku.
„Mine kartmatult,“ soovitab Terenti Ossipovitš mulle.
Panen kutse eest plehku, pea kummargil ja käed laiali, läbi tubadeanfilaadi, märgates, kuidas mu kuju vilksatab peeglites ja kappides kõlisevad nõud. Viimases toas püüab paks köögitüdruk mu kinni. Litsudes mind oma põlle vastu (hingemattev köögihais), kannab mu pidulikult saali tagasi. Paneb põrandale.
„Mine kartmatult,“ kõlab Terenti Ossipovitši soovituse kordus.
Ma isegi ei lähe, lendan, kerkin kellegi jõul Viini toolile ja loen kokkutulnuile luuletuse. Meenub, et väga lühikese … Aplausikõmin pluss karumõmm kingituseks. Mida ma neile siis lugesin? Õnnelik, pressin end läbi austajatehulga, pilguga minu edu süüdlasi tänades – köögitüdrukut ja Terenti Ossipovitšit, kes mind sõnadega julgustas.
„Ma ju ütlesin,“ ta käsi silub habeme kaht haru, „mine kartmatult.“
Minu elus ei ole alati kõik nii hästi läinud.
Teisipäev
Geigerile meeldivad mu kirjeldused. Ütles, et minu kätt juhib kõikvõimas detailide jumal. Hea kujund: Geiger oskab olla poeetiline.
„Aga võib-olla ma olin enne mälukaotust kirjanik?“ küsin ma. „Või ajalehereporter?“
Kehitab õlgu.
„Või veel keegi, näiteks kunstnik. Teie kirjeldused on väga, ma ütleksin – nähtavad.“
„Kumb siis, kunstnik või kirjanik?“
„Maalikunstnik. Me ju leppisime kokku, et peamises etteütlemist ei tule.“
„Ja sellepärast vähendasite personali kahe inimeseni?“
„Jah, et keegi välja ei lobiseks. Jäid kaks kõige kindlamat.“
Naerab.
Pärast lõunat Geiger lahkus. Nägin teda koridoris, mantel seljas, müts käes, kui Valentina sisse tuli. Kuulsin ta sumbuvaid samme alguses korrusel, seejärel trepil. Kaks päeva ei palunud ma Valentinal enda kõrvale heita, kuigi ma sellest unistasin. Vaatamata Geigeri loale (või sellest hoolimata?). Aga nüüd – palusin.
Ja vot nüüd on ta juba mu kõrval, pihk minu peos. Tema juuksesalk kõditab mu kõrva. Mul on raske mõelda, et meid võidaks tabada sellelt. Milleltki muult sobimatult, võib-olla isegi ebasündsalt ‒ ei oleks hirmus, sest sündsusetus oleks midagi, mida võikski oodata, aga vot sellelt … Siin on ju kõik nii õhuke veel, nii värisev ja seletamatu, ja minust ei lahku tunne, et see kõik on juba kunagi olnud. Küsin Valentinalt, kas temaga on midagi sellist juba kunagi juhtunud, on tal ehk mingeid ebamääraseid mälestusi, isegi mitte mälestusi – oletusi. Ei, vastab, ei ole olnud, üldse midagi sellist pole olnud, kust neid mälestusi võtta?
Aga see on ju juba juhtunud – minul. Tegelikult ka, ega ma seda siis välja mõelnud. Lamasime just niimoodi liikumatult voodis, käsikäes, oimud vastamisi. Ma ei söandanud sülge neelatada – kartsin, et ta kuuleb klõnksu, vihuti köhatasin, et seda heli otsekui õigustada – nii mittemateriaalsed olid meie suhted. Või kartsin, et põlveliiges naksub – ikka sellepärast, et muidu oleks kohe asja õhulisus purunenud, kogu meie habras suhe. Selles ei olnud midagi kehalist. Mulle aitas tema randmest, tema väiksest sõrmest – tillukesest kui pärlmuttersoomus, siledast ja roosast. Ma kirjutan ja mu käsi väriseb. Jah, jõuetusest, palavikust, aga ka tohutust tunnetepingest. Ja veel sellest, et mälu kõike ülejäänut mu eest varjab. Mis see oli?
„Mis see oli?“ kisendan pisarsilmil õde Valentinale. „Miks ma ei suuda meenutada enda elu õnne täielikult?“
Valentina surub oma jahedad huuled mu otsmikule.
„Võib-olla siis see ei oleks enam õnn.“
Võib-olla. Aga et seda mõista, peab kõik meenuma.
Kolmapäev
Meenutan. Trammirööpad külmunud jõel. Elektriline tramm viib ühelt kaldalt teisele, poekesed akna taga. Trammijuht puurib pilgu lumetormi ja hämarusse, aga teist kallast pole veel näha. Laternad valgustavad vaevalt teed, nende virvendavas valguses tundub iga ebatasasus jääl prao või auguna. Trammijuht on keskendunud, tema on viimane, kes lootuse kaotab. Konduktor on ka kõva hingega, aga ei unusta ennast julgustamast sõõmudega plaskust, sest pakane ja see kuuvalguses maastik tekitavad ebakindlust igaühes, aga konduktor peab erksaks jääma. Müüb pileteid viis kopikat tükk, rebib neid jäätunud sõrmedega. Tema all on kümme sülda vett, külgedel lumetorm, tema õbluke „laevuke“, kollane tuluke jääl, püüdleb oma eesmärgi poole – hiiglasliku pimedusse eksinud kirikutorni poole. Tunnen ära selle kirikutorni tipu ja selle jõe. Nüüd ma tean, millises linnas ma elasin.
Neljapäev
Ma ju armastasin lõputult Peterburi. Tulles teistest paikadest sinna tagasi, tundsin teravat õnnetunnet. Selle harmoonia vastandus minu silmis kaosega, mis hirmutas ja segas mind lapsepõlvest saati. Ma ei suuda praegu nagu