Õed ja vennad. Cynthia Sweeney D’Aprix

all, ja enne kui ta tasakaalu tagasi sai, kadusid jalad alt ja ta maandus tagumikule. Valusasti.

      „Kurat,“ ütles ta varblastele, kes sädistasid hullunult läheduses asuvates põõsastes. Leo püsis veidi aega paigal. Ta higistas tugevasti, ehkki jäsemed olid külmad. Erksinine taevas ei viidanud lähenevale talvele – see oli kevadine taevas, täis ootust. Ta peaaegu tahtis silmad sulgeda ja kokkusaamise unustada. (Kokkusaamine? Ta kuulis kõrvus võõrutusravi nõustaja häält, naise põlastavat hääletooni ja tuttavat norsatust. Räägime asjadest õigete nimedega, Leo. Sa lähed narkotsi ostma.)

      Leo ajas end istuma ja kuulis teerajal hääli. Kaks teismelist tüdrukut tulid ümber nurga ja suundusid künkast alla. Nende pead oli lähestikku, üks seletas midagi kiiresti ja elavalt, kätega vehkides, teine raputas pead ja kortsutas kulmu. Leole meeldis miski selles, kuidas tüdrukud kõndides teineteisele toetusid, nagu oleksid õlgadest või küünarnukist ühendatud. Heledapäine tõstis pea, märkas, et Leo istub keset jäist teed, ja tardus. Leo naeratas rahustavalt ja lehvitas kergelt.

      „Ettevaatust,“ hüüdis ta. „Siin võib olla libe.“

      Heledapäine tüdruk oli ehmunud ja haaras käest kinni sõbrannal, kes põrnitses meest, nagu tunneks teda – või kujutas ta seda ette? Nad vaatasid hetke üksteist, siis haaras heledapäine tüdruk tumedapäisel käest kinni ja mõlemad kiirustasid eemale.

      „Hei,“ karjus Leo. „Ma tulen rahus!“

      Tüdrukud lisasid tempot, hoides teineteise käest kinni.

      KORRAKS TUNDUS NII NORALE kui ka Louisale, et Melody oli Leo vaat et müstilise väljailmumise kuidagi korraldanud, pannud ta sinna, nagu tahaks öelda: Näete? Näete, millised ohud pargis varitsevad? Näete, kuidas teil on vedanud, et ma olen teie ema? Nad pärisid alatasa Melody õdede-vendade kohta, eriti nende kohta, kes elasid linnas ja tundusid nii eksootilised ja huvitavad, eriti onu Leo, kelle pilt oli vahel Sunday Stylesi lehekülgedel koos nende glamuurse tädi Victoriaga. (Louisa oli teda üritanud ühel perekondlikul üritusel tädi Victoriaks kutsuda ega saanud aru, kas see naine tahtis selle peale naerda või tema peale sülitada.) Melody tundus olevat piinatud, kui tüdrukud fotodele osutasid, ning ema näole tekkis hukkamõist ja pettumus. Tema ilme sundis tüdrukuid kahetsema, et nad olid fotosid maininud ja nad peitsid need Tupperware’i karpi, mis oli nende ühises kapis. Vahel küsisid nad Leo kohta isalt, aga viimane vastas vaid: „Ta on alati minu vastu kena olnud. Ta pole pereinimene.“