Bea kartis, et tänane lõunasöök saab olema vaenulikus õhkkonnas. Jack ja Melody olid Pesa olukorra pärast aina närvilisemad ning Bea oletas, et mõlemad tulevad kohale plaaniga oma osa välja nõuda. Bea põhimure polnud see, mida tema Leolt saada tahab. Täna tahtis ta oma tavaliselt nääklevad vennad ja õe suhteliselt rahulikena hoida, kas või ainult üheks pärastlõunaks, et panna Leo... noh, ta ei teadnud, mida tegema. Panna paika mingi plaani, mis rahustaks veidi Jacki ja Melodyt ning annaks Leole piisavalt hingamisruumi, et ta ei lülitaks neid täielikult oma elust välja – või ei põgeneks.
Bea tundis, kuidas viski kogu keha lõõgastab ja närvilisust leevendab. Ta võttis tooli seljatoelt oma koti. Selle raskuse tunnetamine tekitas temas kerge erutusvärina. Bea oli kirjanik. (Oli olnud kirjanik? Oli kirjanik, kes hiljuti oli kirjutamise lõpetanud? Ta ei teadnud enam, kuidas ennast määratleda.) Vahel, aga enam mitte eriti tihti, tundis mõni inimene tema nime ära selles kirjandusajakirjas, kus ta töötas. Beatrice Plumb? Kirjanik? algas vestlus optimistlikult. Nüüd ta teadis, mis edasi saab, rõõmsale äratundmisele järgneb hämmeldunud ilme, inimene üritab meenutada tema viimaseid töid, need on midagi muud kui esimesed ja ammused lühilood. Pärast kümmet aastat harjutamist oskas Bea sellistest asjadest kõrvale põigelda. Tal oli varuks hunnik konkreetseid vastuseid oma kauaoodatud romaani kohta: kulunud nali enda üle, et ta kirjutab liiga aeglaselt, ja kui ta oma avansi aastate peale ära jaotaks, saaks sellest tunnipalga, mida arvestada poolepennistes; teeseldud ebausk lõpetamata tööst rääkimise osas; lõbustatud nördimus oma pideva perfektsionismi üle.
Ta võttis suurest kangast kotist tumepruuni nahast kotikese, mida Leo oli märganud Londonis Portobello Roadi turul aastate eest, kui Bea käis ülikoolis ja alles alustas tõsiselt kirjutamist. Vend kinkis selle talle sünnipäevaks. Kotike oli pärit 1900-ndate algusest, väikese vihiku suurune ning meenutas oma väikese käepideme ja nahkrihmadega tillukest kohvrit, mida võidi kasutada sajandivahetusel Viinis. Bea armastas seda ja oli pidanud seda oma õnnekotiks, kuni tundus, et kogu tema õnn oli otsa saanud. Mitu nädalat tagasi oli ta leidnud selle koti kapi ülemiselt riiulilt ja rihma kohaliku kingsepa juurde parandada viinud. Nad puhastasid ja poleerisid nahka ja see tundus peaaegu uus, parasjagu vanuse ja kasutamisega kaasnev paatina peal, nagu oleks selles olnud aastaid edukaid käsikirju. Bea avas rihmad ja klapi ning võttis välja oma hoogsas käekirjas kirjutatud lehed. Ta oli kirjutanud viimaste kuudega rohkem kui viimaste aastatega.
Ja see, mida ta kirjutas, oli väga hea.
Ja ta tundis end kohutavalt.
AASTATE EEST, KUI BEA oli alles ülikooli lõpetanud, oli Leo meelitanud ta enda juurde tööle ajakirja, mida vend aitas ellu äratada ajal, mil ajakirja väljaandmine polnud pelgalt moenarrus. SpeakEasy oli nutikas ja piisavalt salvav, et olla pisut skandaalne, saades New Yorgi meediasaarel – samas kogukonnas, mida ajakiri armutult pilas – kohe populaarseks. Leo kirjutas iga kuu veeru, ajakirjandusuudiseid roppude kuulujuttudega, mis naeruvääristas häirimatult linna vanu konservatiivseid juhte, kes oli päranduseks saanud hunniku raha, ja kuidas linnas valitses onupojapoliitika ja totter eraldumine. Veerg tegi Leo natuke kuulsaks ja paljud hakkasid teda vihkama. Ajakiri lõpetas ilmumise mõne aasta pärast, aga peaaegu kõik algkoosseisu töötajad läksid kas tööle suurematesse meediaettevõtetesse, hakkasid kirjutama menuromaane või hakkasid tegelema muude väärikate kirjanduslike ettevõtmistega.
Leo oli pikka aega olnud äärmiselt edukas. Ta oli osa nooremaid töötajaid kokku kogunud ja alustanud oma tillukeses korteris SpeakEasy internetiversiooni väljaandmist. Ta jätkas väljaandes salvava tooni kasutamist ja laiendas teemade ringi, võttis sihikule inimesed ja tegevusalad, mida eriti vihkas, laiendas vaevalt viieteistkümne kuuga ettevõtte ühelt saidilt seitsmeteistkümneni. Kolm aastat hiljem müüsid Leo ja tema partner oma tillukese impeeriumi tohutu summa eest ühele meediahiiule.
Bea igatses SpeakEasy ajakirjapäevade järele. Kontor oli nagu lärmakas suvelaager, kus kõik noored olid nutikad ja said naljadest aru ning suutsid taluda alkoholi. Tol ajal oli Leo sundinud teda esimesi lühijutte lõpetama. Leo oli olnud õhtuti pikalt üleval, lahates tema kirjutatut, tehes kõike paremaks, kompaktsemaks ja naljakamaks. Leo oli andnud Bea esimese lühiloo SpeakEasy kirjandustoimetajale – ja Bea praegusele ülemusele Paul Underwoodile – ajakirja esimeseks lühijuttude numbriks „New York’s Newest Voices: Who You Should Be Reading“. Leo oli olnud see, kes kasutas ajakirja esikaanel Bea fotot, mille juures oli väga SpeakEasy’lik allkiri: „Toimetaja õde kirjutas meie lemmikjutu, ärge seepärast põdege“. See foto Beast ilmus endiselt lugude juures, mida vahel kirjutati SpeakEasy’st („Kus nad praegu on?“) või noortest naiskirjanikest, kaasa arvatud Bea, kellele mingi ajakirjanik oli andnud vastiku nime „Glitterary Girls“. See foto oli tehtud Chinatownis Mott Streetil akna ees, mille taga rippusid hõbedaste konksude otsas pardid, pead ikka küljes ja pööratud ühte suunda. Beal oli laia seelikuosaga erkkollane kleit ja tal oli ühel õlal lakitud roheline päevavari tillukeste roosade ja valgete pojengidega. Tema pikad patsid, mida ta kandis ka praegu, olid siis olnud kastanpruunid ja kinnitatud kuklale. Pea oli langetatud, silmad suletud, profiil augusti teise poole päikese kumas – ta meenutas moodsat plakatit. See foto oli tema esimese ja ainsa raamatu tagakaanel. Aastaid oli roheline päevavari rippunud tema voodi kohal laes. Kollane kleit oli veel kusagil alles.
BEA VIIPAS GARRIELE, KES tõi talle veel kohvi ja pani kruusi kõrvale Jameson’si pudeli. Bea nägi, et mees piidleb tema märkmeid ja vaatab siis kähku mujale. Garrie oli aastate jooksul kuulnud teda piisavalt Tuckile ilmumata jäänud romaani pärast hädaldamas ja mees teadis, et töö kohta ei pärita, mistõttu Bea tundis end nii näruselt, et enam närusemalt tunda pole üldse võimalik.
Leo oli tema esimest lühilugu jumaldanud – ja selle avaldanud –, sest see rääkis Leost. Tegelane, keda Bea nimetas Archieks, oli halvasti varjatud versioon noorest Leost, humoorikas, egoistlik, sapine naistekütt. Paris Review avaldas teise Archie loo. Kolmas ilmus New Yorkeris. Siis sai Bea endale agendi – Leo sõbra Stephanie, kes alles alustas sel alal ja kes oli talle hankinud kahe raamatu lepingu nii suurele summale, et Beal hakkas halb ja ta pidi Stephanie kontoris istuma ja paberkotti hingama. Tema lühijuttude kogumik müüs – kriitikute sõnul oli selle kõrgpunktiks kolm Archie-lugu, „imeliselt kirbe huumoriga, naljakad ja teravmeelsed ning olenemata sellest, kas sa oled Archie poolt või vastu, oled sa tema kaheldava sarmi ees võimetu“ – vaikselt.
„Pole hullu,“ ütles Stephanie talle siis. „See kõik on aluseks romaanile.“
Bea arutles, kas Leo ja Stephanie enam ühendust peavad, kui Stephanie üldse teadis, mis toimub. Viimane kord, kui Bea Stephaniega vestles, oli aasta tagasi ebamugaval lõunasöögil kesklinnas. „Kohtume kusagil vaikses kohas,“ oli Stephanie meilile kirjutanud, andes Beale mõista, et tulemas on keeruline, aga mitte üllatav jutuajamine tema liiga kaua veninud ja ülimalt ülepingutatud romaanist.
„Näen, et sa oled selle käsikirjaga vaeva näinud,“ oli Stephanie öelnud – see oli temast väga kena, kuna nad mõlemad teadsid, et Bea polnud tükk aega käsikirja kallal vaeva näinud. „Ja ehkki siin on palju head...“
„Issand jumal.“ Bea ei suutnud uskuda, et kuulis kulunud lauset, mida oli ise kasutanud korduvalt, kui ei osanud kellegi töö kohta midagi positiivset öelda. „Palun mitte ehkki-siin-on-palju-head juttu. Palun. Ütle seda, mis sul öelda on.“
„Olgu. Anna andeks.“ Stephanie tundus ärritunud ja peaaegu vihane. Ta tundus ka vanem, nagu Bea üllatusega märkas, aga eks nad olid mõlemad vanemad. Stephanie oli näppinud suhkrupakki, selle nurgast natuke katki teinud, siis nurga kinni murdnud ja paki alustassile pannud. „Olgu. Kõik see, mida ma su lugude juures armastanud olen, nende teravmeelsust, humoorikust ja üllatusmomenti – kõik see, mis varem olemas oli...“ Stephanie vakatas taas ja näis olevat segaduses. „Neilt lehekülgedelt seda kõike ma enam ei leia.“
Sealt edasi oli asi allamäge läinud.
„Kas sa jätad mu maha?“ oli Bea viimaks naljatamisi küsinud.
„Jah,“ vastas