Kuidas see kõik algas. Penelope Lively

ostmist ja sellepärast ta siia kutsutigi. „Kuigi pärast BlackBerry juhtumit olen hakanud mõtlema, kas me ikka teeme neile teene.“ Ta julgustas Marioni ka oma elust rääkima ja naeris marmorvanni otsimise loo üle, Marion oli seda vajanud ühe ooperilaulja nõudmiste täitmiseks. „Ma näen, et peate olema paindlik – võtma kliendi maitse enda kanda. Ka mina pean klientide tahtmist tegema, kuid vähemalt ei hõlma see marmorvanne.“

      Mõlemad osutasid sümboolset tähelepanu ka oma naabritele teisel käel, kuid taastasid vestluse kohe kui võimalik. Marionile ei tulnud üllatusena, kui George Harrington ütles: „Teate, ma hakkasin mõtlema, kas teie äkki oletegi vastus mu palvetele.“

      Marion, kes oli hakanud sama asja üle juurdlema, kallutas graatsiliselt pead. See võib huvitav olla. Ta ei uskunud seda „hobi“ juttu. Ta võis näha, et mehel on investeerimisprojekt – osta, et rentida, ning pole tarvis meelelahutusele ja loomingulisusele tähelepanu pöörata. George Harrington kasutas oma kenasid boonuseid, et panna alus kinnisvaraportfellile. Tore. Kahtlemata mõistlik asi, mida teha, kui sul on ülearust raha.

      „Ajame õige juttu, kui linna tagasi jõuame,“ ütles mees. „Usun, et võime välja mõelda mõne üsna mõnusa asjakorralduse. Andke mu sekretärile puhkust – vaene tüdruk on üle pingutanud, otsides sohvasid ja ma ei tea, mida kõike veel. Kas saate hakkama selle stiiliga – teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne tool ja klaasplaadiga laud, millel seisab vaas, ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema ajalehe?“

      „Minimalism,“ ütles Marion. „Jah, ma võin teha minimalistlikult, kui tarvis. Ja idamaiselt – Chelsea Araabia ööd. Ja Cotswoldsi mõis. Traditsiooniliselt ameerikalik on minu eriala.“

      George Harrington naeratas säravalt. „See on äärmiselt põnev. Küll mul ikka alles vedas, et Manchester meid sel moel kokku tõi.“

      „Mina olen siin ainult juhuslikult,“ ütles Marion. „Minu onu sekretäri ema… Oh, me ei pea sellesse süvenema.“ Ka tema naeratas.

      Vahetati nimekaarte. Lantš hakkas lõppema.

      Loengusaalis läks Henry tuju natuke paremaks. Lõpuks oli see ju tema loomulik keskkond. Ta kuulas tänulikult asekantsleri sissejuhatust, tõusis ja läks kuulajaskonna sobiliku aplausi saatel loengupulti, naeratas kogu ruumile, ütles, milline heameel ja au on tal täna siin olla ja nõnda edasi ja nõnda edasi, ning sukeldus siis kaheksateistkümnendasse sajandisse.

      Mõned esimesed minutid läks kõik hästi. Ta laskis autopiloodiga edasi – sissejuhatav värk. Üldine pilt, lavakujundus. Seejärel detailid: iseloomulikud poliitilised liikumised, nimed. Ja siis läkski kõik untsu. See lõpmatult tuttav stseen lahustus uduks; see periood, mida ta tundis paremini kui oma aega, ajastu, milles ta liikus absoluutse enesekindlusega, muutus ebakindlaks ja reetlikuks. Kronoloogia põgenes käest; ta hakkas asju võtma vales järjekorras. Rongis tehtud märkmed olid kasutud; need ajasid ta ainult segadusse. Ja nimed, nimed… Ta hakkas rääkima võtmekujust ja mehe nimi kadus musta auku. Henry kõhkles, ta kogeles, parandas ennast. Ta pidi pääsu otsima kõige kohutavamast jultunud ümberütlemisest: „Walpole’i usaldusalune… Walpole’i parem käsi…“ Ta oli kaotanud haardest omaenda mõistuse sisu: ta teadis neid nimesid, teadis sündmusi – need olid element, milles ta elas – oli elanud –, kuid nüüd äkki olid need vajunud mingisse auku, millest ta neid enam kätte ei saa. Ta ajas loba, kaldus teemast kõrvale, tegi pikki pause, mille jooksul pingutas, metsikult kaevas oma mälust seda nime. Ta võitles ennast läbi luupainajate; aeg-ajalt tunnetas ta kuulajaskonda, mis tundis ühtaegu nii muret kui ka piinlikkust. Asekantsler esimeses reas jõllitas tardunud ilmel enda ette. Tema kõrval vahtis Henry teine lauanaaber oma kinganinasid, varjates arvatavasti irvitust.