Marionil on muidugi tema enda stiil, oma käekiri, kuid ta on klientidega paindlik – tahab teada, mis neil mõttes on, ning kombineerib seda siis oma soovituste ja ideedega. Ja loomulikult on nad ta üldse üles otsinud sellepärast, et neile meeldivad asjad, mida ta teeb – see värske veetlev liit Uus-Inglismaa lihtsuse (sinised ja kollased toonid, värvitud põrandalauad) ning Prantsuse tahumatuse vahel, millele põgusalt lisandub Kettle’s Yardi puudutus: käsitöötugitool, kena karpidest või kividest seade aknalaual, huvitav maal kamina kohal.
Marioni enda majas leidub seda kõike. See on ühtlasi tema näitusesaal: kliendid tulevad sinna, et neile tube näidataks, ning jalutavad ringi ka suures esimese korruse ruumis, kus on välja pandud tekstiilid, tapeedid, värvid ja Marioni üleskorjatud kunstitööd: üksik tool, laud või lamp, mis nii kenasti sulandub maja stiiliga. Henry käib siin harva; kui tuleb, siis ei paista midagi märkavat. Ta istub ühte nägusa heleda linase kattega tugitooli ja käitub, nagu viibiks omaenda elamises. Henry ei pane tähele midagi, mis teda ei puuduta.
Inimesena, kes kõike märkab, leiab Marion, et see on ühtaegu nii ärritav kui ka arusaamatu. Marioni ema oli jaganud huvi sisekujunduse vastu – nende kodu oli sisustatud elegantselt ja läbimõeldult. Kuidas saab ema vend olla nii läbinisti hoolimatu? Henry enda lapsepõlv oli üpris märkimisväärne – see möödus Dorseti maamajas, täis antiikesemeid, häid vaipu, hõbedat, kunstitöid. Mitte küll spetsiaalselt valitud või kokku sobitatud, kuid iseenesest avaldasid need muljet. Sealt oli Lansdale Gardensisse toodud üksikuid esemeid, mis nägid siin välja kohatud: seitsmeteistkümnenda sajandi Itaalia kapp keset elutoa lohkus nahktugitoole, regendiajastu peegel vestibüülis lillekimpudega tapeedi taustal. Need olid toodud mitte sellepärast, et Henry oleks neid eriti väärtuslikuks pidanud, vaid kuna need olid mööblitükid.
Marioni kliendid on inimesed, kes võtavad sisustamist eluviisina. Nad on ühel või teisel viisil rikkaks saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja ümbrus on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli maja ning iga uus kolimine nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümbertegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Sisekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberikorterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise.
Nõnda Marion Jeremy Daltonit kohtaski – otsides, mitte minema toimetades. Tal oli ühe kliendi jaoks tarvis ilusat kaminavõret ja ta oli kuulnud sellest Lõuna-Londonis äsja avatud uuest müügikohast – mis oli nähtavasti lausa suuräri, teistest peajagu üle, täis tuubitud häid asju, ja mida juhtiv mees oli hankegeenius. Nii oli Marion talle tundmatu piirkonna läbi nuhkinud ja leidnud üles selle tohutu laohoone, kus oli rikkalikult kaminavõresid, alates George’ide ajastust kuni art deco’ni ja veel kaugemalegi, ütle ainult oma soov; lisaks vitraažtahvlid, küüniskäppadel vannid, mõned suud vett jooksma panevad käsitööesemed. Ja kohe oli Marioni kõrval ka see mees, keegi Jeremy – abivalmis, veetlev, naljakas, absoluutselt samal lainepikkusel. Nad veetsid rääkides sajandeid; kui täiesti õige kaminavõre oli leitud, siis jõid mehe kontoris kohvi ja Marion oli lubanud tagasi tulla, kui on järele mõelnud väikese bambussohva üle… Ja nii see kõik algas, nagu asjad ikka lähevad.
See juhtus peaaegu aasta tagasi. Jeremy naine Stella ei töötanud koos temaga äris. Naine elas Oxtedis, kus Jeremyl oli olnud eelmine, väiksem müügikoht, ja töötas ühe arsti registraatorina. Neil oli kaks teismelist tütart. Seega komplikatsioonid. Marionil endal mingeid komplikatsioone polnud, ta oli lastetu ja mõne aja eest korralikult lahutatud.
Mõlemad olid nõus, et olukorda tuleb vähemalt esialgu salajas hoida tütarde ja Stella pärast, kes oli kergesti erutuv ja minevikus läbi elanud depressiooni. Aga kuna Jeremy viibis suurema osa ajast Londonis, veetes palju öid väikeses üürikorteris laohoone lähedal, polnud neil tegelikult kohtumisega mingit probleemi. Muidugi pidi mees kaupa otsides aeg-ajalt ära sõitma, kuid sellega olid nad võitnud mitu õnnelikku reisi sügavale Walesi või üles Cumbriasse, milleks Marion natuke aega näpistas. Nad tegid ka plaane suvel Provence’i minna, et vanu tugitoole ja voodipeatseid otsida.
2
Daltonite abielu purunes sellepärast, et Charlotte Rainsfordi rööviti. Nad ei tundnud Charlotte’it ega saanud temaga kunagi tuttavaks; ta jäi nende eluperimeetrist välja, kuid tema olemasolu sai saatuslikuks.
Suitsevaks püstoliks muutus mobiiltelefon – see oli Jeremy telefon. Mees viibis kodus Oxtedis ja Marion ei teadnud seda, kui sõnumi saatis; ta oli arvanud, et mees on linnakorteris, ja jättis sõnumi mobiilile, mis juhtus olema mehe jakitaskus perekonna Oxtedi kodu esikus. Jeremy oli Stella nõudmisel ööseks koju läinud, et likvideerida probleem ummistunud äravoolutoruga; Stellal oli kalduvus väikeste majapidamismurede tõttu endast välja minna.
Jeremy leidis, et tal puuduvad vajalikud tööriistad, ja sõitis vaatama, kas saab naabrilt abi (Daltonid elasid üksildase tänava lõpus). Vahepeal hakkas Stella muretsema tütarde pärast, kes kojutulekuga hilinesid, ja avastas, et lauatelefoni liin on korrast ära. Ta otsis oma mobiili ja taipas, et on selle tööle jätnud. Ta võis kasutada Jeremy telefoni, et proovida Daisyt ja Emmat kätte saada. Võtnud jakitaskust telefoni, avas ta kõigepealt postkasti: tüdrukud võisid ehk isale sõnumi saata, kui neil ei õnnestunud rikkis lauatelefonile helistada ja Stella mobiilile keegi ei vastanud.
Seega leidis Stella Marioni sõnumi: „Reedel ma ei saa. Pean onu Henry Manchesterisse saatma – tema sekretär on mängust väljas. Tüütu, tüütu. Mul on nii kahju. Armastan sind.“
Muidugi oli just „Armastan sind“ see, mis mõjus. Muidu oleks see võinud olla kõigest sõnum mõnelt naistöökaaslaselt, kellel polnud järelemõtlemiseks aega jäänud (kuigi arvatavasti natuke liiga intiimse tooniga…).
Oh seda reeturlikku tehnoloogiat! Jeremy kustutab oma sõnumid alati ära; asjaolusid arvestades on ta sellega hoolas, kuid nüüd jõudis tehnoloogia sammu võrra ette (lihtsalt tehes oma tööd); Jeremyl polnud selleks võimalust. Kui ta tagasi jõudis, ootas Stella ukse juures ja läks lahti põrgu.
Marion saabus taksoga Lansdale Gardensisse, et Henry peale korjata ja Eustonisse Manchesteri rongile sõita. Ta jäi natuke hiljaks ja oli väga hajevil. Ta oli halvasti maganud, mures Jeremyga eelmisel õhtul peetud pika telefonikõne pärast. Ilmselt oli Stella püüdnud meest kõigepealt välja visata, sealsamas ja kohe, tormates trepist üles, et tema rõivad kohvrisse toppida. Jeremy oli suutnud naist veenda hetkeolukorda säilitama (tüdrukud võivad iga hetk koju jõuda, pole lihtsalt aus neid endast välja viia, räägime asjad homme läbi, rumal oleks kiirustades teha midagi, mida nad võiksid pärast kahetseda), kuid seda polnud kauaks: järgmisel päeval oli Stella märatsema hakanud – hüsteerilised pursked, pisarais telefonikõne oma õele, uued nõudmised, et Jeremy lahkuks. Jeremy viibis nüüd Londonis ja jätkas läbirääkimisi üha ebastabiilsemaks muutuva Stellaga. Naine rääkis advokaatidega. Stella õde pööras Jeremy vastu ja ütles, et teda peetakse vastutavaks, kui selline olukord Stella vaimset tasakaalu kahjustab: kas Jeremy siis ei mäleta seda läbipõlemist neli aastat tagasi?
Marion