Kõige tüüpilisemateks passiivset rahavoogu pakkuvateks investeeringuteks on hoiused ja välja antud laenud, kinnisvara ning dividendiaktsiad. Näiteks oled oma vanaemalt pärinud korteri, mille väljaüürimisega teenid 500 eurot kuus. Sellisel juhul on Sinu passiivne sissetulek 500 eurot kuus ja juhul, kui Sinu igakuised elamiskulud jäävad sellest madalamaks, oledki rahaliselt vaba.
Rikkuse puhul oleks ka hea eristada erinevaid tasemeid. Kuigi 500 euroga kuus on võimalik ära elada, ei ole selline „rikkus” ilmselt kellelegi eesmärgiks omaette (parem on olla 2000-eurose sissetulekuga vaene kui 500-eurose sissetulekuga rikas). Nagu eelnevalt rääkisime, on rikkus individuaalne ja sõltub suuresti taustsüsteemist. Et endale selget sihtmärki luua, oleks hea defineerida vähemalt kolm olulist rikkuse taset.
Esiteks, milline on Sinu (ja Sinu perekonna) jaoks minimaalne summa, millega Sa ühes kuus suudad ära katta oma sundkulud. Nendeks kuludeks on näiteks eluase, toit, riided ja transport. Siin pean ma silmas minimaalset elustandardit, mida oled nõus koos oma perega vähemalt paar aastat taluma. Lisaks tuleks siia sisse lugeda ka kõik püsikulud, millest loobumine on keeruline (näiteks lasteaiatasu, järelmaksud jne). Saadud number peaks olema oluliselt väiksem kui Sinu igakuised tegelikud kulud (samas pole mõtet ka liiga äärmusesse minna – vaevalt et Sa oleksid tegelikult kaks aastat nõus ainult makarone sööma!). Miks see number oluline on? Sest selle saavutamine läbi passiivse sissetuleku on justkui kindlustus, et Sa saad ise oma eluga hakkama. Loomulikult ei plaani me endile sellist minimalistlikku elu, kuid kui mingid halvad stsenaariumid peaksid realiseeruma, on Sul vähemalt kaitseplaan olemas. Seda taset võiks kutsuda ka „hakkamasaamise kindlustuseks”.
Teiseks rikkuse tasemeks on summa, millega suudad oma praeguse elustiili juures ilusti ära elada. Mitte külluslikult, mitte pillavalt, vaid nii, et saad hakkama ja elu on täitsa tore. Näiteks meie koos abikaasaga saime Mustamäel korteris elades ilusti hakkama 1000 euroga kuus. Pärast lapse sündi kolisime linnast välja maale, mis tähendas kahte autot, ja nüüd saame hakkama 2000 euroga kuus. Me kulutame küll mõnikord rohkem, aga juhul, kui meie töökohad peaksid ära kaduma, saaksime siiski ilusti hakkama. Selle taseme saavutamine vähendab oluliselt rahaga seotud hirme ja stressi ning elu läheb lõbusamaks.
Kolmas rikkuse tase oleks selline, et Sinu passiivne sissetulek on piisavalt suur, et katta ära mitte ainult igapäevased elamiskulud, vaid ka säästmisvajaduse. Säästmisest räägime pikemalt raamatu järgmises osas, aga minu eesmärgiks on säästa vähemalt sama palju, kui ma kulutan. Seega siis oleks minu järgmiseks rikkuse astmeks 4000 eurot passiivset sissetulekut kuus. Sel juhul saan ma pidevalt kasvatada ka oma väljaminekuid, sest mu passiivne sissetulek järjest kasvab: igal kuul investeerin ma 2000 eurot uute passiivset sissetulekut pakkuvate varade omandamisse. Nüüd olen ma tõeliselt rikas ja rahaliselt vaba (ning rikkus aina kasvab).
| Elamiskulud kuus: | Passiivne sissetulek kuus: |
| Intress: | |
| Üür: | |
| Dividend: | |
| Kokku: |
Minu 1. taseme rikkus
Minu 2. taseme rikkus
Minu 3. taseme rikkus
Eesmärgid ja nende seadmine
Ükski muutust propageeriv raamat ei saa mööda eesmärkide seadmisest. Fakt on see, et kui Sa ei tea, kuhu Sa lähed, siis on väike tõenäosus, et õigesse kohta välja jõuad. Ma ise õppisin eesmärke seadma ja saavutama peamiselt USA-s raamatuid müües – ilma selgete, kirjalike ja emotsionaalsete eesmärkideta oleks väga raske olnud inimeste „Ei!”-sid, põrgukuumust ja koduigatsust taluda ning seda tööd teha 14 tundi päevas, 6 päeva nädalas ja 12 nädalat järjest.
Rikkusega seoses oleme ilmselt kõik eesmärke seadnud – olgu selleks siis esimene jalgratas, uhke auto või finantsvabadus. Mäletan, et minu üks esimesi selgeid eesmärke oli osta endale muusikaga käekell. Nagu paljud tulevased rikkad (näiteks USA miljardärist investor Jim Rogers), alustasin ka mina oma rahalise impeeriumi loomist taara korjamisega. See oli omal ajal laste seas päris popp tegevus. Suviste pidude ajal oli lauluväljakul sageli iga õllepudeliga pidulise ümber kogunenud 4-5 saaki noolivat pudelikorjajat, kes üritasid taara ära näpsata juba enne, kui see tühjaks sai. Nii see raha tuli, paarkümmend senti korraga. Ja pärast kuid kestnud rassimist saingi lõpuks oma vaevaga teenitud kella poest ära osta. Tagantjärele pean kurbusega tunnistama, et ega see kell tegelikult suurt rõõmu ei pakkunudki, suurim rõõm oli sellest unistada ja vaadata, kuidas unistuse täitumine järjest läheneb.
Teine, ilmselt asjakohasem mälestus selgest eesmärgist oli mul siis, kui sain 19. Vaatasime perega koos telesaadet „Kes tahab saada miljonäriks?” ja mingil hetkel hakkasid mu ema ja isa arutlema selle üle, kui uskumatu ja suur summa on ikkagi miljon krooni (aasta siis oli 2001). Ja millegipärast otsustasin ma sealsamas diivanil televiisori ees, et hiljemalt 25. eluaastaks on mul miljon krooni koos. Ilmselt oli mul sellel hetkel hinge taga paarkümmend tuhat krooni (mis oli investeeritud Hansapanga aktsiasse) ja ma olin lõpetamas I kursust ülikoolis. Aga see teadmine oli nii kindel, et ma justkui aimasin, et nii läheb. Ja 11. detsembril 2006 ületasid mu varad 1 miljoni krooni piiri! Olin suutnud oma eesmärgi täita veidi vähem kui neli kuud enne 25. sünnipäeva. See oli minu jaoks väga heaks kinnituseks, et kui panna paika eesmärgid, neid pidevalt endale meelde tuletada ja neisse uskuda, siis hakkavad põnevad asjad juhtuma!
Eesmärkide tähtsusest annab hästi aimu ka kuulus lugu (tegelikult siiski legend) Harvardis tehtud uuringu kohta. 1979. aastal viidi Harvardi ülikoolis läbi küsitlus, kus MBA programmi värsketelt lõpetajatelt küsiti, kas nad on pannud oma tuleviku eesmärgid enda jaoks detailselt kirja. Selgus, et 84%-l vastanutest puudusid selged eesmärgid, 13%-l vastanutest olid eesmärgid läbi mõeldud, kuid neil polnud need üles kirjutatud ja vaid 3% olid oma selged eesmärgid ka paberile pannud. Kümme aastat hiljem intervjueeriti samu inimesi uuesti ja selgus, et need 13% tudengitest, kellel eesmärgid olid peas olemas, teenisid keskmiselt kaks korda rohkem kui tudengid, kellel eesmärgid puudusid. Mis aga veelgi hämmastavam: 3% tudengitest, kes olid oma detailsed eesmärgid ka kirja pannud, teenisid üle kümne korra rohkem kui kõik ülejäänud 97% kokku! (allikas: What They Don’t Teach You in the Harvard Business School, autor Mark McCormack)
Kuidas eesmärke seada?
Üks parimaid reegleid eesmärkide seadmiseks on SMART: eesmärk peaks olema üksikasjalik (Specific), mõõdetav (Measurable), saavutatav (Attainable), asjakohane (Relevant) ja tähtajaline (Time-oriented). Lisaks tuleks eesmärk kirja panna, seda endale pidevalt meelde tuletada ja hakata seda uskuma.
Minu 1 miljon krooni 25. eluaastaks vastas SMART-reeglile päris hästi (kuigi ma polnud siis mingitest eesmärgistamise reeglitest veel kuulnud). See oli piisavalt üksikasjalik ja mõõdetav (1 miljon krooni), ma uskusin, et see on saavutatav (kuna tähtaeg oli piisavalt pikk!), see oli minu jaoks oluline ning see oli tähtajaline (25. eluaastaks). Võrrelge seda eesmärki näiteks paljude inimeste rahalise eesmärgiga „Ma tahaks kunagi rikkaks saada!”. Mis tähendab rikkaks? Millal on kunagi? Kas „tahaks” või „saan”? Pole siis ime, et sellised eesmärgid täide ei lähe!
100 eesmärki
See oli ilmselt aastal 2005 või 2006, kui ühel koolitusel tuli paberile kirja panna 100 eesmärki, asja või oskust, mida ma tahan elu jooksul saavutada. Kui Sa pole sellist harjutust varem teinud, siis soovitan soojalt. Mine