Ahjaa, juulikuu parim töötaja on mu maks. Ta on kõvasti vatti saanud seoses riluteki tablettidega, mida olen nüüdseks kaks kuud võtnud. Näitajad ALAT ja ASAT on märgatavalt kehvemad, ja kui allakäik samas tempos jätkub, siis jääb see „ravi“ selle kuu lõpus katki. Arvasin alati, et küllap mu armastus joovastavate jookide vastu talle saatuslikuks saab, aga võta näpust! Ja ometi oli mul nii ilus maks! Kui kunagi sapikivide lõikusel käisin, siis kirurg ütles.
16. augustil olen oodatud sotsiaalkindlustusametisse juhtumikorraldaja juurde, et hinnata minu rehabilitatsioonivajadust. Nojah siis, mida faking iganes! Õnneks on kabinet esimesel korrusel. Luban, et järgmine postitus on ilus ja hea.
19. august 2017
Ilus ja hea postitus
Eile, kui mere äärest tagasi tulime, käisime Muuga mõisas. Seal toimub igal suvel Tumeromantika kontsert. Tänavu esinesid Tõnu Tepandi ja teises osas Nest, kelle kirjeldus oli nii põnev, et lugesin seda endale 2 × valjusti ette ), et ämbient ja kannel ja Tolle ja kääbikud jms. Mineku ajaks olin muidugi juba nii väsinud, et itk kippus peale tulema, aga õnneks hakkas just siis müristama ja välku lööma ja sadama ja ma sain 20 minutiga valmis soengu, meigi ja outfit’i, mis mind kohe nutma ei ajanud. Sihukest asja pole enam ammu juhtunud! Ma tean täpselt, kuidas selle kuradima Lumivalgekese vaene võõrasema ennast selle lollaka peegli ees tundis: „Sina, kuninganna, oled ilus küll, aga nänännännännäänää ... S.“ Noh jah, eks ma muidugi lootsin ka, et õhtud juba pimedad ja ehk läheb elekter ära.
Muuga mõis on ilus ja hea koht. Olen seal mitmeid kordi esinenud ja koolilastele tantsutrennegi teinud. Mõisakoolides on eriline miljöö, lapsedki on teisemad. Kahju, kui see kaduma peaks. Enivei, jõudsime aegsasti kohale, kohvik oli ja kõik vinks-vonks, treppide ja lävepakkude ja kohati konarliku põrandaga konfliktsituatsioone ei tekkinud (vbl nad mäletasid mind varasemast ning mõtlesid, et ei hakka parem tüli norima). Tepandi oli ... Tepandi. Kui minust põlvkond vanem kaaskülastaja küsis pisut üllatunult, et mis mind Tepandiga seob, siis vastasin kiirelt, et tekstid. Ristikivi ju. Ja eks enamik minu tuttavaid kitarriplõnnijaid arenes suuresti Tepandi näitel. Mulle see väga ei meeldinud. Plõnnijad ise seevastu meeldisid küll. Eriti mõned. Mis oli viga. Aga see pole see jutt. Küll need jutud ka tulevad.
Tepandi ise aga kõnetas mind väga. Just tema vahetekstid, mis koosnesid peamiselt pominatest, poolikutest lausekatketest ja ootamatutest pausidest. Maitea, kui palju oli seal lavastust ja näitlejatööd, aga kõik toimis ja ma sain tuge, et see, mis minu peas toimub, ei ole mitte ainult minu privaatne hullumaja/ameerikamäed (lendas üle käopesa/mägedel on silmad). Nii lihtsalt ongi.
Kontserdi teiseks osaks olin ma vägagi laetud ja nalja ma sellega sain. Esinejaks oli lokkidega meeshaldjas elektrikandlel. Ärge saage minust valesti aru – mulle väga meeldis see muusika, miljöö ja kõik värk, aga aga aga ... Ta oleks väärinud omaette kontserti. Üle 70 minuti pausideta sellist muusikat avaliku kontserdi teise osana … Mulle käib üle jõu ... rahulikult istuda. Pärast neljandat lugu (või kurat teab, pause ta ju ei teinud!) tegin Janekile ettepaneku pisut tantsida. Janek naeratas, aga eelistas jätkata kuulajana. Mediteerisin pisut, aga sain sellest paraku vaid energiat juurde ja tegin uue ettepaneku, minu meelest veel paremagi, et kuna kõik siin vaikselt kuulavad, võiksime ehk minema hiilida ja kuskil harjakapis (no mõisas ju neid nurki on) vms natuke seksida. Janek enam väga ei naeratanud. Isegi mitte siis, kui ma tule tema pealt ära tõmbasin ja pakkusin, et ma võin kedagi teist paluda! Noh, polnud seal kedagi, kes oleks mind inspireerinud ... Järgmised 10 minutit istusin vaikselt ja keerutasin oma kobakat hõbesõrmust. Parasjagu siis, kui ma mõtlesin, et kas lubadus sõrmus allikasse haldajatele ohverdada aitaks kontserti kiirendada, pillasin ma selle maha. Klirinal. Ok, see oli Märk! Aga piinlik. Janek ei naeratanud ikka veel ... Sõrmus jääb minuga! Kontsert kestis. Kontserdi teise poole päästis teisel pool olev kõrvalistuja, vanem ja samuti väga soliidne härrasmees, kes tegi omapoolseid ettepanekuid, et tekitaksime „spontaanse“ aplausi. No ja siis see hetk, kui esineja korraks käed kandlelt tõstis ja me lootusrikkalt kiire pilgu vahetasime … aga kandlemäng jätkus ja naaber pressis läbi hammaste „ei, raisk ...“ Viimased 20 minutit möödusid võitluses naeru kätte lämbumisega. Pisut leevendust tõi ka minemahiilijate toolikolin. Kuigi muusika oli väga meeldiv, oli (lühike) aplaus tiine hirmust lisaloo ees. Muidugi on mul ka esinejast kahju. Pigem oli tegu ikkagi korraldusliku apsuga. Ka see on kunst. Igavene pikk lugu sai. Tuleb veel mõni ilus ja hea postitus teha.
PS! Kui keegi ikkagi tahab harjakappi seksima minna (vanade aeg
ade mälestuseks? halastusseks?), siis praegu on üldiselt tagumine aeg. Ratastool ilmselt kappi ei mahuks.
5. september 2017
Huvitav päev. Jah
See jutuke on kirjutatud 31. augustil Haapsalus, aga kuidagi avaldamata jäänud. See oligi see päev, kus basseinitõstuk muuhulgas eriti ekstreemseid elamusi pakkus ). ... Juba öö oli huvitav. Vaatamata eilsele trennile kuskilt ei valutanud ) ja no väga huvitavaid unenägusid nägin, aga nendest mõni teine homme (samasse kategooriasse on langenud ka mälestuste avaldamine. No ei ole seda aega, et arvutisse piltide ligi läheks). Üsna vara hommikul kirjutas Tallinnast neuroloog ja ütles, et sain geenitestist läbi! See tähendab, et ma ei ole oma lastele mingit katkist geeni pärandanud! Ok, seda ma ütlesin juba siis, kui minult mais see proov võeti, et siit maalt ja mitte enam! Aga eks ma ju kartsin ikka. Ma ei oleks julgenud iial enam oma lastele silma vaadata, kui selles testis põrunud oleksin. Helistasin siinse sotstöötaja nõuandel Astangu kutsehariduskeskusse, kus läheb käima Euroopa Liidu ja Eesti ühisprojekt kodukohanduseks. Lühikese telefonikõnega sai kokku lepitud, et 3. oktoobril on see tiim mul külas. Mõni asi liigub väga kiiresti. Kui sul on õnne ja sa oskad küsida. Mul on. Õnne.
Veider, aga ma tõesti mõtlen nii. Siin Haapsalus tundub see õnnelik olemine muidu suhteliselt ebapopulaarne olevat. Mitte kuradima keegi ei naerata, ei ütle ühtegi sõna või hoidku taevas, viska nalja! Tegelt ei vaata keegi otsagi. Sööklas tere/head isu soovivad vast pooled. Ok, ma ei tea ju, võib olla, et nad on valudes ja ema on surnud. Ei ole kerge kellelgi ... Igatahes on mul lootust nv koju saada, sest nv mul protseduure pole, mis teeb 14 ravipäevast kohe rasvase miinus neli. Ka esimesel päeval ei toimunud midagi, nii et tegelikult on ravi üheksa päeva. Kahju ju ... Haigekassa saab kirja linnukese, et inimene on saanud teenust 14 päeva, tegelikkuses aga viis päeva sellest hoiad sa lihtsalt voodikohta kinni ja sööd ...
Aga tänasesse päeva nüüd, 27. september. Kui ma eelnevalt ütlesin, et Haapsalus olid kõik kannatajanägudega, siis oli ka kaks erandit. Üks oli kena noormees, kellega ma enda suureks üllatuseks oma individuaalset! (nii oli kirjas) basseinitundi jagasin ). Bassein ise oli selline suurema vanni mõõtu ja noh, ma pean teda nüüd sisuliselt oma intiimsõbraks S. Ei, ma ei kurda tegelikult, sest ta ei olnud mul teps mitte esimene mees, kellega ma vanni, või noh, basseini jagasin. Vot see esimene oli küll ehmatus. Esiteks see, et ta üldse tuli; teiseks, et tal olid ilged hülgevuntsid ning kolmandaks see, et ta oli kuiv, seega pesemata, kui ta basseini tuli, aga ta kompenseeris seda mingi ilge odekolonniga, mille sovhoosidirektor talle 1976ndal näärideks loosipakiga kinkis. Talle endale toodi see kuuekümnendate lõpus Tartu kaubamaja šeffide poolt. Aga jäi seisma. Onu kiituseks tuleb öelda, et tema paranes silmanähtavalt. Vbl ta lihtsalt ei tahtnud