Originaali tiitel:
Isadora
Amelia Gray
Farrar, Straus & Giroux
New York
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Šoti rahvalaulu „Viimane klaas“ („The Parting Glass“) tõlkinud Kullo Vende
Toimetanud Katrin Kern
Kujundanud Margit Toovere
Kõik õigused kaitstud
Copyright © Amelia Gray 2017
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja Hea Lugu 2018
ISBN 978-9949-634-40-8
ISBN 978-9949-673-40-7 (epub)
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Aprill 1913: maailm naudib jõukaid moodsaid aegu. Suur sõda on küll vaid mõne kuu kaugusel, kuid Euroopas valitseb leiutiste, kunstialaste saavutuste ja ühiskondlike muudatuste hiilgeaeg. Keskklass, tajumata nurga taga varitseva konflikti ohtu, naudib tulevikule mõeldes rahu, jõukust ja optimismi.
Kõige selle keskel on endale koha leidnud Isadora Duncan. Californias sündinud naine veenis 22aastasena oma ema ning õde ja vendi endaga koos Euroopasse kolima. Nad saabusid Londonisse 1899. aastal, 20. sajandi eelõhtul; samal aastal tegi RMS Oceanic oma esimese reisi ja Marconi edastas raadiosignaali üle Inglise kanali.
Ajal, mil tantsijad end korsettidega kinni nöörisid ja publik balleti jäiku reegleid jumaldas, sai Isadora elutööks tantsuteooria, mille kohaselt loodust iluideaalina tunnistades peaks ka ideaalse tantsija liikumine loomulik olema. Kahekümne kuue aastasena pidas Isadora Berliinis loengu „Tulevikutants“, milles pilkas maailma kõige kuulsamate balletitantsijate „deformeerunud“ luid ja lihaseid ning tegi maha tantsu kui žanrit valitsevaid piiranguid. Ta innustas oma aina kasvavat publikut pöörduma kreeklaste kunsti ja ideede poole; nende nägemus platoonilisest vormist toetas Isadora nägemust, mille kohaselt kunst peab püüdlema looduse matkimise poole. Tema tantsud — pealtnäha lihtsad valsid ja masurkad — üritasid liikumise kerguse vahendusel väljendada ilu kõige elulisemal ja naturaalsemal kujul.
Naisest kujunes kohe sensatsioon; ta nautis talle osaks saavat kõmupressikajastust ja kasutas seda särava maine loomiseks. Kuna ta tantsis paljajalu ja kandis seejuures tuunikat, ei lubanud paljud teatrid tal oma lavadel esineda; tantsijanna intuitiivsed ja uuendusmeelsed oskused leidsid kõlapinda ennekõike Viini ja Pariisi, Londoni, Moskva ja New Yorgi publiku seas.
Isadora armuelu oli niisama viljakas ja see pani viisaka seltskonna sageli kulmu kergitama. 1906. aastal tõi ta ilmale tütre nimega Deirdre. Lapse isa oli Gordon Craig, näitejuht ja lavakujundaja, keda naine Tediks kutsus; neli aastat hiljem sündis poeg Patrick, kelle isa oli Paris Singer. Paris oli halastamatu kapitalist, keda hoidis pinnal Singeri õmblusmasinatega teenitud varandus. Sellele vaatamata painas meest isa saavutatud edu, mida tuletasid meelde moodsas maailmas iga poeakent ehtivad ja 900 pistet minutis kuulutavad reklaamid. Paris pakkus Isadorale võimalust naise ambitsioonikaid ideid rahalise reaalsusega klapitada, ja kuigi nende partnerlust iseloomustasid raevukad riiud, olid nad Patricku sünnile järgnenud aastatel koos õnnelikud.
Paris ja Isadora tiirutasid, lapsed slepis, kahekümnenda sajandi algusaastatel mööda Euroopat ringi. Naine töötas väsimatult, andis etendusi ja pidas loenguid ning korraldas nädalate kaupa kestvaid pidusid. Ta asutas koos oma pikameelse õe Elizabethiga esimesed koolid, kus tantsijate uuele põlvkonnale õpetati sedalaadi loomulikku liikumist, millest kasvas välja moderntants. Sellega võttis perekond enda kanda kunstilise liikumise rajamise vaevalise ülesande.
Aprill 1913: Isadora Duncan on võimu tipul. Ta avastab end seismas silmitsi suurte muutustega nii omaenda elus kui ka terves maailmas. Tema ümber on koondumas energia, tunne, mis teda lummab ja ta tööle ainest pakub. Naine loodab sellest energiast väljakasvavat kunstilist revolutsiooni ja arvab nägevat end millelegi kõrgemale pühenduva ajastu eesotsas seismas.
Paraku ta eksib.
DUNCANI LAPSED UPUVAD KOOS OMA HOIDJAGA
Ameerika tantsija väike tütar ja poeg paiskusid autoga Seine’i jõkke.
SOHVER JÄTTIS MOOTORI TÖÖLE
ja kontrolli kaotanud auto kihutas koos reisijatega surma – laste ema on kaotusest kohutavalt muserdatud.
THE NEW YORK TIMES’ile edastatud telegramm
PARIIS. 19. aprill 1913. Täna pärastlõunal leidis Neuilly-sur-Seine’i äärelinnas aset kogu Pariisi elanikkonda kurvastanud südantlõhestav tragöödia – kontrolli alt väljunud auto, milles istusid Ameerika tantsijanna Isadora Duncani kaks kaunist last koos šotlannast lapsehoidjaga, kihutas Seine’i jõkke. Kõik kolm uppusid.
Versailles’s, hotellis Trianon Palace puhkusenädalat veetnud Isadora Duncan tuli täna pärastlõunal oma linnamajja. Vaatamata sadavale uduvihmale otsustas naine lapsed koos nende guvernandiga rendiautoga tagasi Versailles’sse saata.
Auto saabus naise Neuillys asuva villa ette kell 15.30. Ema talutas valgid [sic] kasukaid ja saapakesi kandvad lapsed auto juurde, kus need armastava hüvastijätusuudluse järel rõõmsalt autosse hüppasid.
Prantslasest sohver alustas sõitu ja ema lehvitas silmist kaduvale autole järele. Olles läbinud vaid sada meetrit, pidi mööda Seine’i kallast kulgevale boulevard Bourbonile jõudnud juht teise autoga kokkupõrkamise vältimiseks järsult kõrvale tõmbuma. Mootor suri seejärel välja ning sohver väljus autost, et vänta kasutada. Ilmselt oli ta kogemata esimese käigu sisse jätnud, sest vaevalt oli mootor taas käivituda jõudnud, kui võimas masin paigalt võttis ning juhti peaaegu alla ajades üle tänava sööstis.
Teisel pool tänavat polnud jõge tänavast eraldavat piiret, vaid üksnes kõnniteeservast alla jõe poole kulgev muruga kaetud nõlv. Auto kihutas kahe lapse ja nende hoidja karjete saatel vee poole, sööstis valju plartsatusega jõkke ning vajus kolmekümne jala sügavusse vette.
Auto kadus vee alla; vaid mõni sekund hiljem olid ka keerised kadunud ning laste ja nende hoidja märja haua kohal lasus tüüne veepind.
Proloog
Väikseke sõi röstsaia ja juustu ning puudutas oma võiste huultega salvrätti. Vanem laps valis supi, mida oma lusikalt nukralt rüüpas. Salvrätik süles, vaene kullake, alati nii kuulekas, valge pits tuules habisemas. See saiapuruga kaetud paar, käed ema poole sirutumas, kes oskavad üksnes armastust vastu võtta ja seda läbi oma habraste käte soojuse tagasi anda.
Sest eks ela ju armastus sõrmeküüntes ja üle õla heidetud pilkudes? Kandiliselt pitskaeluselt udemeid noppides silib tüdrukuke süljega puuvillast roosi, mis on kinnitatud ta südame kohale. Valged sokid ja pehmed kingad, tuukrikella meenutavad varrukad. Rätsep õnnistas seda kleiti ja tikkis kandjale head soovides selle õmblustesse ta nime: Deirdre, alati tõsine ja täiskasvanute juttu kuulates nii kombekas.
Ta vend Patrick, värske nagu äsja niidetud muru. Kõrgel istmel trooniv lapsuke, kelle põtkivate jalgade tallad on pehmed kui vasika põsk. Jahukarva nahk ja kiharad, ta tunneb õppimatagi kuldsete lainetena voogava armastuse täiuslikkust. Krimpsus voltidega Patrick oma punase korvtooli taustal. Ta armas suu! Need kaunid juuksed! Ta hakkab siplema, kui röstsai otsa saab, ja närib salvrätti, mille ta isa lapse suule surub.
Kütkestav papa, ta kinnise krae teravad nurgad. Mees, kes tunneb end kõige kodusemalt linnas, mis kannab ja jagab ta nime, tükikest temast, mis on uhkusega kirjutatud igale visiitkaardile, graveeritud tervituse ja austusavaldusega uksepiitadele ja nende kohal rippuvatele siltidele: Paris. Ta saabus siia sulni noore mehena ja muutus niisama näljaseks ja rahakaks kui