Nagu suurem osa mu kallimaid, eelistas ta mind peal, nii et mu rinnad rippusid tema näo kohal, kui ma ratsutasin ja oigasin. Pärast puhastasin end vannitoas ja pooleldi ootasin, et Hayden paneks riidesse ja lahkuks. Selle asemel ronis ta sügavamale teki alla ja võttis mind kaissu.
Hommikul oli ta ikka mu kõrval. Tegin talle hommikusöögi. Läksime tagasi voodisse. Sõime lõunat ja läksime tagasi voodisse. Järgmise kahe nädala jooksul suurt muud ei juhtunudki. Viimaks söandasime välja minna ja ta kohtles mind nagu oma kallimat. Meie esimesel korralikul kohtamisel viis ta mind Greenwichi meremuuseumi. Me läksime Bankside Pieril jõebussi peale ja Hayden osutas teekonnal vaatamisväärsustele, nagu näiteks HMS Belfastile, mis on muuseumilaev Toweri silla lähedal. Hayden teadis kogu ajalugu: kuidas teise maailmasõja ajal oli Saksa miin laeva kahjustanud ja et hiljem võttis see osa Normandia dessandist.
Meremuuseumis jätkas Hayden minu harimist, jutustades lord Nelsonist ja tema võitlusest Napoleoniga.
Mulle jäi silma üks maal. Selle nimi oli „Tagasi Tahitil“. Teos kujutas kiviste mäetippude, lopsaka metsa, palmide ja jões suplevate vormikate naistega Lõunamere saart. Kui ma seda stseeni vaatasin, tajusin liiva soojust varvaste all, haistsin plumeeriate lõhna ja tundsin soolast vett oma nahal.
„Oled sa kunagi käinud Tahitil?“ küsisin Haydenilt.
„Veel mitte,“ vastas ta. „Aga ükskord ma lähen.“
„Kas võtad mu kaasa?“
Ta naeris ja ütles, et olin jõebussis näinud välja merehaigena.
Teisel kohtingul läksime sõjamuuseumisse Lõuna-Londonis ja ma sain teada, et teises maailmasõjas suri üle viiekümne tuhande meremehe. See pani mind kartma Haydeni pärast, aga ta ütles, et viimane merel kaduma läinud sõjalaev oli HMS Coventry Falklandi sõja ajal. See juhtus enne, kui Hayden oli isegi sündinud.
Me saime koos olla kolm kuud, enne kui Hayden pidi laevale tagasi minema. Tean, et see pole pikk aeg, aga ma tundsin end sel ajal abielus olevana, nagu oleksin osa millestki, mis on meist endist suurem. Ma tean, et ta armastab mind. Ta ütles mulle seda. Ja isegi kui ta on minust üheksa aastat noorem, on ta küllalt vana, et pere luua. Me sobime kokku. Ma ajan teda naerma ja seks on suurepärane.
Hayden ei tea, et ma olen rase. Rumal poiss arvab, et jättis mu enne lahkumist maha. Ta tabas mu uurimast oma e-kirju ja sõnumeid ning reageeris üle, nimetas mind paranoiliseks ja hulluks. Ütlesime asju, mida me mõlemad kindlasti kahetseme. Hayden tormas mu korterist välja ja tuli tagasi alles pärast südaööd. Purjus. Ma teesklesin, et magan. Ta mässas oma riietega, sikutas teksaseid jalast, kukkus istuli. Ma sain aru, et ta on ikka veel vihane.
Hommikul lasin tal magada ja läksin välja, et osta hommikusöögiks peekonit ja mune. Ma jätsin talle kirjakese. Armastan. Suudlen. Kui tagasi jõudsin, oli ta juba läinud. Mu kirjake oli põrandal.
Ma püüdsin talle helistada. Ta ei vastanud. Käisin bussipeatuses ja rongijaamas, aga teadsin, et ta on läinud. Jätsin sõnumeid, kus ütlesin, et mul on kahju. Anusin, et ta helistaks mulle. Aga ta ei ole vastanud ühelegi mu e-kirjale ega sõnumile ja on mu Facebookis oma sõprade nimekirjast kustutanud.
Hayden ei saa aru, et ma püüdsin meid kaitsta. Ma tean paljusid naisi, kes rõõmsalt varastaksid kellegi kallima või abikaasa. Näiteks üks tema eksidest, Bronte Flynn, tõeline lipakas, kurikuulus selle poolest, et „teeb Britneyt“ (ei kanna aluspesu). Hayden jälgib teda ikka veel Facebookis ja Instagramis, kommenteerib tema litsakaid selfisid. See naine ongi põhjus, miks ma Haydeni telefoni uurisin – armastusest, mitte armukadedusest.
Igatahes olen nüüd rase ja ma ei taha seda uudist Haydenile teatada e-kirja teel. See peab juhtuma näost näkku, aga ei saa toimuda enne, kui Hayden on nõustunud minuga rääkima. Mereväelastele on lubatud kakskümmend minutit nädalas satelliittelefoniga kõnesid, kui nad on merel, aga kõne vastuvõtjad peavad olema nimekirjas. Haydenil on vaja nimetada mind oma kallimaks või partneriks ja anda mereväele mu number.
Eelmisel nädalal rääkisin mereväe hoolekandeametnikuga ja ütlesin, et olen rase. Üks kena naine uuris üksikasju ja oli väga kaastundlik. Nad sunnivad Haydenit nüüd mulle helistama. Kapten annab talle otsese käsu. Seepärast olengi igal õhtul kodus, ootan kõnet.
Meghan
Mu isa saab kuuskümmend viis aastat vanaks ja jääb sel kuul – pärast neljakümmend kaht aastat ühes ja samas finantsfirmas – pensionile. Täna on isa sünnipäevaõhtusöök ja Jack jääb hiljaks. Ta lubas koju jõuda poole kuueks, ja kell on juba kuus läbi. Ma ei helista talle, sest siis süüdistab ta mind näägutamises.
Viimaks jõuab ta kohale ja süüdistab liiklust. Kui Lucy ja Lachlan on kinnitatud oma istmele ja kuulavad „Lumekuninganna“ muusikat, vaidleme autos sosinal.
Jack kiirendab ja sõidab vilkuva fooritule alt läbi.
„Sa sõidad liiga kiiresti.“
„Sa ütlesid, et me jääme hiljaks.“
„Nüüd siis püüad meid tappa?“
„Ära ole naeruväärne.“
„Sa oleksid pidanud varem lahkuma.“
„Sul on õigus. Ma oleksin pidanud tulema koju lõuna ajal. Me oleksime saanud koos küüsi lakkida.“
„Mine persse!“
Need sõnad lihtsalt lipsasid üle huulte. Lucy pea nõksatab. Jack heidab mulle pilgu, mis ütleb: Tõesti? Laste kuuldes?
„Sa ütlesid rumala sõna,“ ütleb Lucy.
„Ei öelnud. Ma ütlesin „kirsse“. Me saame neid õhtusöögil.“
Lucy krimpsutab nägu.
„Mulle ei meeldi kirsid. Need on hapud,“ ütleb Lachlan, kes pigem karjub kui räägib.
„Alati ei ole.“
„Väkk, väkk, hapud kirsid,“ laulab ta veel kõvemini.
„Olgu, sööme midagi muud,“ ütlen ma.
Me sõidame vaikides, suundume Chiswicki sillale. Vaikselt, vihast podisedes, mõtlen kõigile neile söögikordadele, mis on untsu läinud, sest Jack ilmus kohale liiga hilja. Ma vihkan teda, kui ta mõnitab ja pisendab seda, mida mina teen. Me jõuame mu vanemate maja juurde kella seitsmeks. Lapsed jooksevad sisse.
„Sa oskad vahel olla selline pasapea,“ ütlen ma, kui võtan salatid ja Jack tassib tuppa reisivoodi.
Mu õde tuleb välja meid aitama. Grace on minust kuus aastat noorem, õnnelikult vallaline, kuid alati saadab teda mõni võluv ja edukas mees, kes tundub jumaldavat maapinda, millel Grace kõnnib, isegi kui see temast üle tammub.
„Kuidas isal on?“ küsin ma.
„Naudib tähelepanu.“ Me embame. „Ta on grilli üles pannud. Me sööme jälle söestunud vorste ja kebabi.“
Grace ja mina ei näe just õdede moodi välja. Olen kuulnud inimesi ütlevat, et mina olen ilusam, aga temal on rohkem isikupära. Neljateistaastaselt pidasin seda komplimendiks, aga nüüd tean, et asi oli vastupidi.
Jack paneb reisivoodi vabasse magamistuppa üles ja ühineb siis aias meestega, kes seisavad ümber grilli – legendaarne võrdsustaja, mis teeb kuninga igaühest, kelle käes on tangid. Jacki esimesed kaks õlut lähevad alla minutitega. Ta võtab kolmanda. Millal ma loendama hakkasin?
Emal on köögis abi vaja. Me teeme salatikastmed ja lisame kartulitele võid. Grace mängib Lucy ja Lachlaniga, hoiab neil õhtusöögini tuju üleval. Ta ütleb, et talle meeldivad lapsed, aga ma kahtlustan, et ainult teiste lapsed, kelle võib tagasi anda, kui nad on üleväsinud või emotsionaalsed.