„Kas sa tuleksid minuga välja?“ küsis ta.
„Kohtingule?“
„Kui sobib?“
„Muidugi.“
„Kuidas oleks hommikusöögiga?“
„Kell on pool kolm öösel.“
„Sel juhul brantšile.“
„Kas sa üritad ööseks jääda?“
„Ei, ma tahan lihtsalt olla kindel, et näen sind homme.“
„Tahad öelda „täna?““
„Jah.“
„Me võime minna lõunale.“
„Ma ei tea, kas suudan nii kaua oodata.“
„Sa tundud näljane.“
„Ma olengi.“
„Miks sa vaidlesid selle naisega, kellega ma sind nägin?“
„Ta jättis mu maha.“
„Miks?“
„Ta ütles, et olen liiga auahne.“
„Kas oled?“
„Jah.“
„Ja see oli ainus põhjus?“
„Ta ütles ka, et ma tapsin ta kala.“
„Tema kala?“
„Ta peab troopilisi kalu. Ma pidin nende eest hoolitsema ja lülitasin kogemata veesoojendi välja.“
„Kui sa temaga elasid?“
„Me ei elanud tegelikult koos. Mul oli seal oma sahtel. Seal ta mu väärikust hoidiski.“
„Ta nuttis.“
„Ta on hea näitleja.“
„Kas sa armastasid teda?“
„Ei. Kas sa oled alati selline?“
„Milline?“
„Ülekuulaja.“
„Ma olen huvitatud.“
Ta naeris.
Meie esimene korralik kohting oli lõuna Covent Gardenis, meie mõlema töökoha lähedal. Ta viis mu Opera Terrace’ile. Pärast vaatasime tänavamuusikuid ja lauljaid ja elavaid skulptuure. Jackiga oli kerge olla. Ta oli uudishimulik ja tähelepanelik, üks hea lugu järgnes teisele.
Järgmisel õhtul läksime jälle välja ja võtsime kojusõiduks takso. Kell oli üle südaöö. Me mõlemad pidime järgmisel päeval tööl olema. Jack ei küsinud, kas võib edasi tulla, aga ma võtsin tal käest ja juhtisin ta trepist üles.
Ma armusin. Hullusti. Sügavalt. Lootusetult. Igaühega võiks seda korra juhtuda – isegi kui armastus ei tohiks iial olla lootusetu. Ma imetlesin Jacki juures kõike: tema naeratust, naeru, välimust, seda, kuidas ta suudles. Ta oli kui pakk šokolaadiküpsiseid, mis kunagi otsa ei saa. Ma teadsin, et söön liiga palju ja mul hakkab paha, aga sõin ikkagi.
Poole aasta pärast olime abielus. Jacki karjäär õitses, siis jäi mõneks ajaks paigale, aga nüüd liigub taas ülesmäge. Ma jäin Lucyt ootama ja keeldusin ametikõrgendusest, mis oleks mind viinud New Yorki. Lachlan saabus kaks aastat hiljem ja ma lahkusin töölt, et hakata koduseks emaks. Mu vanemad aitasid meil osta maja Barnesis. Mina tahtsin minna rohkem lõuna poole ja väiksemat hüpoteeki. Jack tahtis nii keskklassi piirkonda kui elustiili.
Siin me nüüd oleme: täiuslik tuumikpere, oih-laps tulekul, keskea kahtlused ja vaidlused pinnale kerkinud. Ma armastan oma lapsi. Armastan oma abikaasat. Kuid vahel pean mälestustes tuhnima, et leida hetki, mis mind tõeliselt õnnelikuks teevad.
Mees, kellesse armusin – see, kes ütles, et tema armus esimesena –, on muutunud. Õnnelik, muretu Jack on muutunud tundetuks meheks, kelle emotsioonid on nii sügavale peitunud, et ma ei loodagi neid enam välja kaevata. Ma ei keskendu tema puudustele ega loenda tema nõrku külgi. Ma armastan teda ikka veel. Tõesti. Ma soovin ainult, et ta ei keskenduks nii väga endale ega küsiks, miks meie pere pole rohkem Disney Channeli moodi, kus kõik on õnnelikud, terved, targad ja aias on köies ükssarvikud.
1 Muskaat on inglise keeles nutmeg (tõlkija märkus). [ ↵ ]
Agatha
Mu vahetus lõppeb ja vahetan laoruumis riided, keeran kitli ja nimesildi nutsakuks ning peidan oliiviõlikanistrite ja tomatikonservide taha. Härra Patel tahab, et töötajad viiksid oma vormi koju, aga mina ei kavatse tema eest pesu pesta.
Talvemantlit õlgadele võttes lipsan välja tagauksest, mille kõrval on prügikastid ja hüljatud pappkastid. Kapuutsi pähe tõmmates kujutan ette, et näen välja nagu Meryl Streep „Prantsuse leitnandi tüdrukus“. Ta oli hoor, kelle jättis maha prantslasest laevaohvitser ja kes veetis oma elu merd vahtides ning oodates, et mees tagasi tuleks. Minu meremees tuleb koju minu juurde ja ma kingin talle lapse.
Putney Commoni idaserval jõuan kahekorruselisele bussile number 22, mis sõidab Lower Richmond Roadi kaudu Putney Bridge’i juurde. Raseduse alguses ei teadnud inimesed, kas mind tuleks õnnitleda või osta mulle spordiklubi kaart, aga nüüd pakutakse mulle bussis ja rahvarohkes rongis istet. Mulle meeldib olla rase, tunda last enda sees ringutamas, haigutamas, luksumas ja põtkimas. Ma ei ole enam kunagi üksi. Mul on keegi, kes on seltsiks ja kuulab mu lugusid.
Minu vastu istub ärimees, ülikonnas ja lipsuga. Neljakümnendate keskel, juuksed kartulikoore karva. Märkan, kuidas ta pilk rändab üle mu rasedakõhu. Ta naeratab, pidades mind võluvaks. Viljakaks. Fertiilseks. On ju hea sõna? Ma õppisin selle ära alles hiljuti: fer-tiil-ne. Rõhk on keskel.
Härra Ärimees uurib mu rokkstaarilikku dekolteed. Mõtlen, kas saaksin tema võrgutamisega hakkama. Osa mehi erutub raseda naise peale. Ma võiksin viia ta koju, siduda kinni ja öelda: „Las ma ise teen kõik“. Muidugi ei teeks ma seda kunagi, aga Hayden on olnud ära seitse kuud ja naiselgi on vajadused.
Mu meremees on kuninglikus mereväes sidetehnik, kuigi ma ei tea täpselt, mida see tähendab. Midagi on seal pistmist arvutite ja luuramise ja kõrgematele ohvitseridele aruandmisega – see kõik kõlas väga tähtsalt, kui Hayden püüdis mulle seletada. Praegu on ta HMS Sutherlandi peal ja püüab kuskil India ookeanis Somaalia piraate. See on kaheksa kuu pikkune missioon ja ta ei tule koju enne jõule.
Me tutvusime eelmisel vana-aastaõhtul Soho ööklubis. Palav ja lärmakas, liiga kallite jookide ja vilkuvate tuledega. Olin enne südaööd valmis koju minema. Suurem osa mehi oli purjus, vahtides jalgevahet rõhutavaid kleite ja kepi-mind-kingi kandvaid teismelisi tüdrukuid. Mul on tänapäeva prostituutidest kahju: kuidas nad üldse enam eristuvad?
Vahel on mõni kutt kogunud nii palju julgust, et kutsuda tüdruk tantsima, aga lükatakse juukseid loopides või värvitud huuli kõverdades tagasi. Mina olin teistsugune. Ma ütlesin tere. Näitasin üles huvi. Lasin Haydenil keha enda vastu suruda ja endale kõrva karjuda. Me suudlesime. Ta krabas mind tagumikust. Eeldas, et on sobiv.
Ma olin ilmselt kõige vanem naine seal klubis, kuid kuradima palju stiilsem kui ülejäänud. Muidugi oli gravitatsioon mu ahtrile oma jälje jätnud, aga mul on kena nägu, kui värvin seda korralikult, ja kõhuvolte oskan ma varjata õige riietusega. Kõige tähtsam aga, et mul on suurepärased rinnad. On olnud sellest ajast saati, kui olin üksteist või kaksteist, mil märkasin, et inimesed – mehed, poisid, abikaasad, õpetajad ja peresõbrad – jõllitavad mu büsti. Algul ignoreerisin neid, pean silmas oma rindu. Hiljem püüdsin neid dieediga kaotada ja lamedaks pressida, aga nad ei lasknud end kokku ega lapikuks suruda ega kuidagi ära peita.
Hayden on tissimees. Ma sain sellest aru esimesest pilgust, mis ta minule (või neile) heitis. Mehed on nii läbinähtavad. Ma tajusin, kuidas ta mõtleb: „Kas