Kaldal Piitre ei teeks väljagi millestki. Ulataks tollele kõhukale mehele käe, et lahkuda, kuid see võõras ajaks silmad suureks ja tõrjuks käe tagasi, et kus sa sellega, tema, Ameerikamaa rikkaim mees, ei lase oma elupäästjat minema tühjade kätega. Haaraks kogunisti ehk Piitre turjast kinni, teisega viipaks auto ja nii nad sõidaksid kahekesi läbi pilvelõhkujate linna selle märjaks saanud mehe kodusse. See oleks muidugi ilmatu suur maja, ja kui nad kahekesi astuksid üles suurest trepist, siis kõik vaataksid, et kes on see lihtsa näoga mehekene, kes käib sõbrana suure rahatuusa kõrval? Kuid Piitre nägu selle juures ei muutuks sugugi, sest ta pole uhke.
Aga oma toas miljonär võtaks lahti suure kapi ja lausuks:
„Kui sina poleks mind aidanud, sa hää mees, siis oleksin ma praegu mere põhjas. Selle suure hääteo tasun ma nii nagu peab. Vaata, siin on sulle sada miljonit dollarit, pea see raha omale ja ela õnnelikult!“
Piitre siis teeks kohkunud näo ja ütleks, et talle pole raha sugugi vaja, tema on töömees ja saab omaga läbi, pole veel puudust olnud.
„Õigus!“ vastaks miljonär. „Saan sinust aru. Väga hää, et sa ütlesid seda, nüüd ma saan veel asja parandada. Sinu teo läbi sain ma tagasi oma maapäälse varanduse juurde, sain selle uuesti omale, niiütelda, sina leidsid selle minule tagasi, mis olin kaotanud. Ja leidja õigus on saada üks kolmandik. Üks kolmandik minu varandusest on aga kakssada miljonit dollarit ja selle pead sa vastu võtma, sääl ei aita ükski rohi.“
Piitre katsub veel ajada vastu, kuid oma jutus tähendab, et ka tema olevat kuulnud, et seaduse järele leidja võivat küll nõuda ühe kolmandiku. Ja kui siis miljonärihärra arvab, et Piitre peab selle võtma vastu, siis olgu päälegi nii. Raha on niisugune asi, et lahti saab sellest igal minutil, kuid seda saada on nii keeruline kunst, et ära hakkagi murdma oma pääd selle kallal.
Lõpuks asi jääks ikkagi nii, et Piitre võtab vastu selle suure rahasumma. Siis ta muidugi ei jääks enam päevakski sinna õngitsema rahamehi, kukkugu neid oma masinatega vette niipalju kui kukub. Talle jätkuks sellestki.
Kui ta nii otsemat teed tuleks kodukülla tagasi, siis käiks siin ringi õige räbalates riietes, ajaks juttu kõikidega, nii rikaste kui vaestega, vanade kui noortegagi ning teeks nii kindlaks, kes on ta tõsised sõbrad ja kes on pilkajad. Käiks läbi kõik peremehed, kelle juures ta kunagi on teeninud ning uuriks perra, kas nad pole uhked tema vastu ja kas ei vaata üle õla. Kui siis kõik juba oleks selgunud, siis ühel päeval ta teeks avalikuks oma rikkuse. Ning saagu siis iga hääsüdamlik inimene temalt niipalju, et kõik kaua aega südamel kantud mured saaksid tasa. Aga uhkeks Piitre küll ei läheks. Ajaks niisama igaühega juttu nagu alati ja sööks külas käies taluinimeste lihtsat toitu. Palju nii temale vaja on. Lõpuks ostaks enesele talu, maksaks kauplemata selle hinna, mis küsitakse. Ehitaks siis sinna ilusa lossi suure torniga ja ilmatu suure viljapuu aia, et magusaid õunu oleks võtta omast käest kogu aasta, mitte aga nii, nagu praegu, et sügiseti õuna ajal mine või vargile küla sulimate poistega koos.
Kuid see pole veel kaugeltki kõik, mis võiks teha selle ilmatu suure summaga. Võiks ju minna ka reisima. Reisul Piitre ka ei ajaks uhkust. Säeks omale kodu suure toidumoonakoti kaasavõtmiseks, ei oleks võtta ka paremat suutäit, kui võõramaa toitudest isu on täis. Suuri kulusid ta reisul ei teeks. Oleks nii, et kõht poleks tühi ega janugi ei oleks. Kuid reisima minemisega võib teha veel suurematki nalja. Üksi reisida on ju hirmus igav, võib olla juba paari päeva pärast hakkad tahtma tagasi koju. Seepärast enne ärasõitu võiks teha niisugust nalja, et äkki lähed ühe talu põllule, kus sulane parajasti laotab sõnnikut, ja ütled, et mine nüüd jäta oma peremehega jumalaga, sest tuled minuga kaasa.
Aga miks siis jumalaga jätta? Ja kuhu kaasa? Töö jääb ju pooleli?“
„Pole sinu asi nüüd küsida ja arutada. Usu mu sõna, kui ütlen, et tule kaasa ja asi sellega. Kui ei tule — pärast kahetsed!“
„Kas kauaks ajaks siis pean minema või?“
„No ära tule siis üldse, kui ei taha ja küsimisega viidad aega. Hääd päeva siis.“
„Oota nüüd oota, küll ma tulen. Lase natuke mõtelda,“ hädaldab sulane, sest talle tuleb meelde, et Piitre on jõukailegi teinud palju hääd, ega ta siis vaest sulast lükka õnnetusse. Küll sulane siiski aga kratsib kuklaaugust ja sipleb jalgadega paigal, sest mine nüüd tea, lähed Piitrega kaasa, viidad päevakese ära ja sellest võib peremehega tulla pahandus, sest on kibe tööaeg. Kui aga Piitre tasub selle eest, siis on kena küll, kuid kui Piitre tasub nii vähe, et see ei tasu seda tüli peremehega, siis … ei, Piitre ei jäta omasugust hätta, tal on palju raha ja hää süda.
Piitre näeb sulase kahevahel olemist, kuid laseb mehel kimbelda. Ei ta seleta talle midagi selgemalt, mehel peab olema usku temasse. Tema, rikka mehe sõna peab maksma palju, peab maksma ka teise peremehe põllul, seda Piitre tahab näha.
Kui siis sulane otsustab, et tuleb Piitrega kaasa ja jookseb peremehele sellest ütlema, siis Piitre jääb nurmele ootama, keda veel võiks võtta kaasa. Otsustab viimaks, et kui juba teha tore reis, siis juba kutsuda kõik valla mõistlikumad ja lustlikumad sulased kaasa ja teha korralik mürgel läbi kogu maailma. Kõigepäält sõidetaks Türgimaale ja säält Hiinamaale, las poisid näevad ka maailma. Kuid sõidul nad kõik oleksid riietatud eesti talusulase riideisse ja harmoonika ja kannel oleksid kaasas, vaadatagu ja küsitagu siis igalpool, et kust maalt on need sirged, rõõmsad ja tublid poisid. Kogu maailma nad tuhniksid läbi, käiksid lõvijahil ja roniksid kõrgete mägede otsa. Kui siis ükskord tuleksid tagasi, siis oleks neil palju jutustada ja eluaeg neist keegi ei ütleks Piitre kohta halba sõna.
Kuna ta nii reisu ette kujutaks, jõuaks sulane juba talust tagasi. Ja nad koguksid nii kokku kõik valla tublimad sulased. Piitre ei räägi neile esialgu midagi suuremat. Lubab ainult maksta niisamapalju palka kui peremehega kaubas oli, kuid pääle selle uue ülikonna villaseid riideid, kümme korda parem toit, tööd ei mingisugust ja igasugused muud kulud kannab ka tema. Kui mehed siis arutavad, et mis see Piitre nüüd ometigi mõtleb teha, siis ta ei lausu veel kavatsusest sõnagi. Kärsituile maksab palga ette mõne kuu jao ja igaüht lubab minna oma teenistuskohale tagasi, kui usk on nõrk.
Siis ühel päeval nad kõik sõidavad linna. Vaid vaksalis Piitre räägib, et, poisid, nüüd sõidate kõik minuga koos ja minu kulul Türgi- ja Hiinamaale. Kelle süda on arg, see pööraku veel siit tagasi, kuid kelle süda on pika reisu jaoks küllalt kimmas, see olgu rõõmus, sest reis tuleb niisugune, missugust veel pole olnud senini maailmas.
Muidugi kõik on valmis sõitma, kuid nad on nii üllatatud, et ei saa sõnagi suust. Mõni tahab minna hulluks suurest rõõmust, kuid sellele antakse külma vett.
Ja kui nad nii sõidavad kõigil maailma raudteil ja aurikuil, siis seda lõbu ei oska omale ette kujutadagi. Kui jõuavad Türgi maa päälinna, siis lasevad endid sõidutada läbi kõigi tänavate ja laulavad siis ise kõigest kõrist oma külapoiste laulu. Nähes, et neil on taskus palju raha, siis türklased kogunevad suure aupakkumisega nende ümber ja naised teevad silmi.
Õhtul, kui nad juba kõik oleksid tagasi oma korteris, siis ühel tulisel tunnil keegi tuleks kobinal ja kobinal trepist