KAAMELID PASUNAPUHUJATEGA
Pietre um põhatu rikas:
Nulga täüs um nuijõ,
Salvõtäüs samblit,
Aidatäüs aganit.
Rahvalaul.
Sel õhtul Piitre oli vist viimane, kes kulutas vallamaja uksi. Seda ta arvas sellest, et kui ta astus uksest välja, siis vallakasakas lõi kolksatades uksele seespoolt riivi ette. Ja kui uksel riiv on ees, siis pääseb vallamajja vaid suure häda puhul sekretäri köögiukse kaudu. Väikse häda puhul ei pääse säältki, peab tulema homme.
Vaata nüüd kui hästi läks, mõtles Piitre. Kui oleksin jäänud viis minutit hiljemaks, siis täna ei oleks saanudki kätte neid kaht kirjakest ja seda peremehe tellitud kolm korda nädalas ilmuva ajalehe numbrit, mille järele Piitre armastab käia kolm korda nädalas. Peremees mõnikord pakub küll hobust selleks käiguks, et mis needki tallis tambivad jumalamuidu, kuid Piitre pole veel kunagi teinud seda käiku hobusel. Mis see viis kilomeetrit mõni maa, kulub niisama jalutamiseks ära ilusal õhtul.
Ja Piitre armastab neid käike. Need on kui tillukesed pühapäevad ta nädalas. Kui ta õhtu jõudes hakkab ümber riietuma vallamajja minekuks, siis on just laupäevane tundmus südames. Ja kui ta juba on astunud välja ussaiast, siis tal on tundmus nagu oleks äkki sulasepoisist saanud kuningaks. Kodu on peremehe silm ja käsk igalpool, kuid siin nüüd on niisugune vabadus, et kõik see igapäevane elu ununeb hoopis. Siin tema on üksi kesk lumist taliteed ning siin ta mõtted usaldavad lennata tundmatuile maile, siin mõnigi ilusam ilm julgeb laskuda temani, mida kodu ei juhtu kunagi. Seepärast ta ei tarvita hobust nendeks käikudeks, sest sellega see aeg jääks lühikeseks, hobuse nõõtamine ja ree rappumine roobastes tihtigi lööksid segi need imetaolised haprad mõtteehitised, mis neil käikudel kasvavad ta pää kohale. Ka täna vallamajja tulles magusad mõtted mõlkusid ta pääs. Unistused olid uitnud isegi muinasjutulisis lilleaius, kus kõik nii soovide järele hää, ulatunud isegi taevasse heleroosade pilveküngastikkude suigutavva rahhu, olid rännanud säält edasigi, oli mõttes elanud läbi kõike, mis nii ihaldatav ning mis selle maailma võimaluste ulatuses polnudki midagi üliloomulikku, kuid mis tegelikult millegi pärast kättesaadav siiski vaid mõttelennule. Ning kui Piitre oli jõudnud vallamajani, siis ta pää oli juba päris väsinud, kõrvad kohisesid ja süda kloppis sügavast kaasaelamisest vilka mõttekiire sätendavale põlemisele. Ja peaaegu oleks jäänud hiljaks.
Nüüd algas selle käigu teine pool — kojuminek. Jupp kõverat teed vallamaja läheduses ja poodide ümbruses kadus ruttu ning nüüd Piitre oli jällegi pikal üle heinamaade ja nurmede viival taliteel, reelaiusel ja siledal, mis nagu peaks vastu igavesed ajad. Sellel teel kogu talve ajal keeb elu. Mõni Ants veab heinu, mõni Joosep puid, mõni Jaak telliskive. Siin sõidavad vahel ka lihunikud ja linakaupmehed, pundar kurinaid hobuse kaelas, ajades koledat traavi. Vahel hall setu longib oma seebikoorma taga, tuletades meelde kauget Petserit ja pildudes riste külmahärmatunud kasukanööpide vahele. Vahel peremehest maha jäänud koer lippab kui jalgrattal. Siinsamas vahel kihutavad purjus pulmalised, lõhkudes kärinaga lõõtsapilli, kuid vahel komberdab jõuetu sant, hoides kätt silmi ees, et näha paremini lähenevat talu. Öösi kooserdavad siin nii valge kui hall jänes otsides heinakõrsi ning silmitsedes vahetevahel taliheledast kuust valgustatud pehmelumelist maailma, kusjuures nende ümmargused silmakesed säravad kui kalliskivid rändava kaubitseja sõrmuses. Päeval kraaksuvad ja karglevad siin varesed, sirtsuvad ja kekslevad varblased, otsides musta kraami, mida ei taha nimetada. Ja nii see kestab, kuni mõni varakevadine vihmahoog sööb lume ümbrusest, et jääks tallatud teease jääb üksi kõrgeks nagu nälginud tõpra selgroog, kuni viimaks veenire-ussid söövad sellegi oma nahka.
Kuid õhtuti juhtub vaikseid tunde taliteel. Veomehed on juba ammu jõudnud kodudesse, võõrad selleks ajaks on juba oma sõidu sihil. Harva juhtub liikuma mõni hobusemees, kuid tasasel teel ei kuulegi veel libisevat lähenemist. Pimedusest kasvab äkki su ette vastusõitja hobuse tume kogu või tagant sõitja sörgib vaikselt mööda lume tasases kahinas. Ning nii on jällegi vaikus ja üksindus, rahu ja segamatus ning niisugustel tundidel kogu tee oma pikkuses on Piitre päralt, keegi ei tule teda sääl eksitama, kui ta ühetasaselt lükkab oma aeglasi samme ja lennutleb maiaid mõtteid.
Nii kaugele kui silm ulatus oli lagendik. Oli natuke tuult õhtukaarest. Taevas seisid mustad pilvepõõsad, mille taga kuu kärmas kass ajas taga väikest tähehiirt. Paiguti nad tulid nähtavale mõne pilve tagant, kuid kadusid jälle — ikka täheke ees, kuu taga, vahemaa nende vahel endine. Piitre silmitses seda lugu päris tõsiselt, kuid ikka näis nii, et pilved seisavad ja kuu tähekesega jooksevad. Kuu ajab taga tähte, kuid kätte ei saa, vilgas täht põgeneb eest ära. Vaata imet, kuis kuulgi taevas ei vea.
Sellest Piitrel halgahtas meelde, kuidas temalgi pole vedanud kogu eluaeg. Ka temalgi on olnud soove, suuri, palavaid soove, kes jõuakski enam mäletada, mis ta kunagi on soovinud? Iga päev, iga silmapilk sünnitab soove, kuid surmab nad samal silmapilgul. Neid ei maksagi kõiki enam äratada ellu, kui sama kerge vaevaga võib sünnitada tuliuusi ja haaravaid. Kuid siiski, heites pilku sellele soovide kalmistule, võib teha sellise tuletise, et soovid jagunevad kahte suguharru. Üks suguharu või tõug on säärane, et omab otse pöörast sigivust, kuid need oma üürikese kestvuse ajal on tallekestena abitud. Need soovid on seepoolest hääd, et nad ei valuta südamel. Kuid teine tõug ei sigine kodujänesena, nad kasvavad elust enesest valusate ohakatena, teevad südamele vahest kibedat tuska ja närimist ning need just on valitsevad inimese elu, õnne või õnnetuse kujunemisel.
Näib olevat ka nii, et mida rängem soov, seda vähem ta toob tuska. Need on süütud mänguasjakesed, millega võib mängida ajalehe järele käies või töö juures, kui peremehe äraolekul võib lasta natukeseks käed ripakile. Aga just need väiksed soovid, mis teostatuna oleksid Piitre igapäevase räbala elukanga aukude täitmiseks või parandamiseks, need on nagu möödapääsematud, nendele ei saa heita ükskõikselt käega, need otse kisendavad kiire teostumise järele. Need on kui õelad kiusajad, kui pisikesed tondid vahivad vastu igalt poolt ning nad armastavad külastada Piitret just kodu. Kõik puudused ja elumured on muutunud nendeks väikesteks saadanateks ja neid on palju, määratu palju ja nende arv kasvab selle võrra, kuivõrt Piitre saab vanemaks ning eluküsimus muutub tõsisemaks. Ja nad ilmuvad kõik välja oma peiduurkaist, kui Piitre juhtub mõtlema omale viletsale sulaseelule. Ja seegi on põhjusi, miks Piitre nii väga igatseb kodunt ära siia vaiksele taliteele, kus saab mõttes rännata sellesse maailma, kus kõik soovide järele nii võimalik.
Kui Piitre oli alles noor, siis ta nägi kunagi kindrali pilti ühes kooliraamatus. Kange mees pidi olema see kindral, oli maalitud juba niisugune kuri nägu, ja hobune ta all oli kui põrguline. See kindral oma suure sõjaväe eesotsas sõitis otse türklaste kindluse seina mööda üles. Piitre siis tahtis ka saada kindraliks. Mitu korda mõtles sellest ja kujutles, kuidas temagi lööb lahinguid ja võtab vange, murrab kindlusi ja purustab riike, teeb väikse sõjaväega ennekuulmata imet. Soovis ja asi jäi sellega, kuni enam ei mäletanudki, kunas ta oli unustanud selle soovi. Pärastpoole see tahtmine mõnikord on tulnud veel meelde, kuid teadmata, kunas nende unistuste puhuks temas on tekkinud vastus, et jah, hää ta oleks, kui see asi oleks nii, kuid kui Piitre nüüd oma paremais aastais leiab enese ikka sulasena, siis tal pole sellest küll vähematki valu, et ta pole kindral, kuid elu peaks siiski olema kuidagi teisiti kui nüüd. Raske on leppida selle elu viimaseima palaga. On ju maailmas mitmeid ja mitmeid saatuse sorte, mis teevad inimese vabaks kõigest kitsendavast ja lubavad inimesele teostada soove nii, et need ei jää valuks südamele. Miks Piitre pole ühe sellise saatuse omanik, kui temagi on inimene ja need teised õnnelikud on ka ainult inimesed?
Saaks asja veel nüüdki ta elust, olgugi et on hilja. Kuid muu asi ei saaks teda enam aidata kui ainult suur hulk raha. Muu jaoks ta on saanud vähe kooliharidust ja ei oska üldse panna toime midagi tähtsat. Ainult suur rahaõnn saab aidata teda igal ajal. Kuid kust seda võtta! Raha hoitakse nii kõvasti peos igalpool, et ülearust krossigi ei lasta välja kuhugi. Ja iga marga või krooni saamiseks pead vintsutama ennast niipalju, et kui siis saadki selle natukese, siis suurt summat ei julge tahtagi, kui see maksab nii hulga ränka tööd. Elada väiksema tööga siiski jätab elule rohkem mõnu kui nii raske rahavinnamine. Otsida või kaevata maa seest mõnd peidetud kullatagavara oleks küll kena, kuid kes teab kui palju säält saakski, või kui üldse saab, riik võtvat ühe kolmandiku omale.