Kuusteist kuud hiljem põles maailm sõjatules. Nikolaile oli valmistanud suurt piina tema otsus mobiliseeruda serblaste kui kaasslaavlaste kaitseks, kui Austria-Ungari neile sõja kuulutas. Ehkki Wilhelmi ebamäärased ähvardused selle teo tagajärgede kohta teda vaevasid, oli tsaar siiski kindel brittide ja prantslaste toetusele. Inglise ja Vene monarhi liitlassuhted tihenesid veelgi ja George kinnitas oma peaministri abikaasale Margot Asquithile, et tema nõost tsaar on „kõige parem, sirgjoonelisem ja selgema mõistusega ning otsusekindlaim mees, keda ma tean”. Nende nõbu Wilhelm – koos oma unistustega võimsast koloniaalimpeeriumist, mille kõrval Venemaast ja Prantsusmaast on alles vaid räbalad – oli nüüd vaenlane.[38.] Õigeusklik Venemaa sõdis kõrvuti sotsialistliku ja vabameelse Prantsusmaaga, mis tundus ebaloomulik ja Nikolaile ebamugav, hoolimata isiklikust austusest president Poincaré vastu. Kuid liitlane olla oli tunduvalt parem kui vaenlane. Tema ema leskkeisrinna väljendas sarnaselt paljude teiste Romanovitega määratut kergendustunnet. Nagu ta ühele Riigiduuma liikmele ütles: „Te ei suuda kujutleda, mis tunne see on, kui ma pärast neljakümmet aastat oma tõeliste tunnete varjamist võin lõpuks vabalt välja öelda, kui väga ma sakslasi vihkan!”[39.] Schleswig-Holsteini kriisi ja sellele järgnenud Taani-Preisi sõja vermed olid endiselt valusad. Nikolai tõotas, et seisab „kindlalt oma Prantsuse liitlase kõrval, ükskõik mis ka ei juhtuks”, nagu ta Kreeka printsile Nikolaosele ütles. „Me ei saa lubada endale selle sõja kaotamist, sest Preisi militarismi triumf tähendaks kõigi vabaduste ja tsivilisatsiooni lõppu.”[40.]
Sõjakeerisesse kistud Euroopas ei saanud valitsejapered enam üksteisel ka lühiajaliselt külas käia, sest nad pidid piirduma kas liitlaste (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa Entente) või keskriikidega (Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia Kolmikliit). Kahtlustav sõrm, ükskõik kui irratsionaalne, näitas nüüd liitlaste leeris igaühele, kellel oli Saksamaaga peresuhteid. Lähedased kuninglikud perekonnad Coburgis ja Hessenis olid peagi ära lõigatud oma sugulastest Venemaal ja Inglismaal. Coburgi hertsoginna (kuninganna Victoria poja Alfredi venelannast naine), kes oli väga saksameelne, oli sunnitud Inglise ja Vene sugulastele sõnumeid saatma neutraalsete Skandinaavia riikide saatkondade kaudu ja Rootsi kroonprintsessi kantseleide kaudu – viimane pakkus oma sõdivatele sugulastele omamoodi kuninglikku postiteenust.
Kõik kolm Skandinaavia riiki – Norra, Rootsi ja Taani – olid poliitilisest kriisist eemale hoidnud ning kõigil olid omad ajaloolised sidemed. Rootsi kuningas Gustav V hoidis loomuomaselt Saksamaa poole, sest Rootsi oli 15. sajandi lõpust peale Venemaaga rea sõdu pidanud. Gustavi naine Victoria oli Badeni suurhertsogi tütar ja Rootsi oli alati kartnud venelaste sissetungi, kelle võimu all oli endiselt naabermaa Soome. 1915. aastal saatis Gustav Nikolaile salajase läkituse, milles kirjutas, et kui Venemaa ja Saksamaa vahel peaks üritatama sõlmida separaatrahu, siis võiks tema olla vahendajaks, ent Nikolai ei kiitnud seda mõtet heaks. „Venemaa ei ole kunagi olnud nii üksmeelne ja otsusekindel kui praegu,” vastas ta Gustavile; Venemaa sõdib senikaua, kuni „saavutatakse püsiv rahu”.[41.] Kuid kogu pikaksveninud sõja jooksul neutraalseks jäämine sundis isoleeritud Rootsile peale nii karmi normeerimise ja toidupuuduse, et kuningas Gustav hakkas kartma omaenda trooni pärast.
Nagu Rootsi, nii valisid ka Taani ja Norra neutraalsuse, hoolimata neid põhivastastega ühendavatest sugulussidemetest. George V ja Nikolai II olid Taani ja Norra kuningakodadega lähedalt seotud: kuningas Christian X oli Dagmari (ehk leskkeisrinna) ja kuninganna ema vennapoeg, ning kuningas Haakon oli samuti George’i ja Nikolai onupoeg. Kuid geograafiliselt oli Taanit alati peetud „Saksamaa osaks”, nagu kirjutas saadik Maurice Egan; Taani pealinn Kopenhaagen oli
nii lähedal toonasele maailmapoliitika keskusele – Saksa õukonnale – ja Taani kuningaperekond oli […] nii lähedalt seotud Euroopa kõigi valitsevate ja mittevalitsevate kuninglike perekondadega, ning selle diplomaatiline elu nii kihav ja laiahaardeline – et seda nimetati põhjusega Euroopa „sosinate galeriiks”.[42.]
Olles oma kahe lesestunud tädi, Alexandra ja Dagmari kaudu liitlastega nii lähedalt seotud, pakkus kuningas Christian sõdivatele pooltele vahendusvõimalust, saates sellekohased läkitused jõuka Taani ärimehe ja reederi Hans Niels Anderseni kaudu; viimane oli nii Taani kui Briti kuningaperekonna isiklik sõber. 1915. aastal tegi Christian ettepaneku korraldada Kopenhaagenis rahukonverents; neutraalse maana oli Taanil majanduslikult hea positsioon, et lõigata kasu Saksamaa ja Venemaa sõjajärgse taastamise pealt. Alles samal aastal olid taanlased asutanud Vene Kaubakompanii ja saatnud Taani saatkonda Petrogradi oma kaubandusatašee Harald Schou-Kjeldseni. Ekspordivõimalused Venemaale olid tohutud ja Taani printsessina sündinud leskkeisrinna oli tollal Taani ettevõtjate peamine toetaja.[43.] Sõja-aegseid sõprussuhteid suunas poliitika, mitte sugulus; poliitika, mis lähtus vajadustest territooriumide, turgude ja tooraine järele.
Andersen, nagu Kjeldsengi, edendas Taani kaubandushuve kogu sõjaaja ja sõitis regulaarselt Londoni, Petrogradi ja Berliini vahet. Ta paistis olevat ideaalne vahemees; juba 1915. aastal oli ta Berliini julgustusel käinud Petrogradis tsaari veenmas, et see alustaks Saksamaaga separaatläbirääkimisi. See tekitas Briti valitsuses suurt nördimust, sest britid ei leppinud millegi vähemaga kui üldine rahu kõigi asjaosaliste vahel ja ainult pärast seda, kui Saksamaa on põlvili. Kuid võib-olla oli just Norra kuningas Haakon kui Venemaast geograafiliselt kõige kaugem ja kolmest Skandinaavia monarhist kõige pragmaatilisem ning demokraatlikum see mees, kelle positsioon oli sobivaim, et anda Nikolaile tõsist nõu hetkel, mil Venemaa ei olnud kurnatud mitte üksnes katastroofilisest kampaaniast Idarindel(7*.), vaid vaevles ka sisemaiste rahutuste ohus. Haakon oli tegelikult Taani prints Carl, kes kutsuti Norra tühjale troonile, kui norralased oma unioonilepingu Rootsiga 1905. aastal üles ütlesid. Tema naine Maud oli seesama noor Inglise printsess, kes oli 1880ndail narritanud Nikolaid tema kiindumuse pärast Aleksandrasse.
Olles nõustunud krooni vastu võtma, nõudis Haakon sellekohast rahvahääletust, nii et tema trooniletõus sai terve rahva heakskiidu. Tema arvates põhines nii tema kui teiste monarhide võim vaid rahva tahtel, ja avameelses kirjavestluses Nikolaiga mõni aeg enne sõda oli Haakon andnud talle nõu, kuidas kõige paremini vältida revolutsiooni Venemaal:
Anna poolakaile autonoomia. Luba väikevenelastele [ukrainlastele], grusiinidele ja armeenlastele omavalitsus ning rahvuslik kindlustunne. Tunnista nende õigusi ja taasta Kaukaasias seeläbi rahu; ning lõpeta Soome venestamise katsed.
„Niipalju ongi vaja,” kirjutas kuningas oma Vene tädipojale, „ja mingit revolutsioonisoovi ei ole.”[44.]
See haruldane vestlus Haakoniga, mille avaldas Ameerika ajakirjanik Mary Boyle O’Reilly, vajus terveks sajandiks unustusse. Olles avaldatud ammu hingusele läinud ajalehes Fort Wayne Sentinel, on see nüüd tänu vanade ajalehtede digiteerimisele taas leitav, nagu palju muudki väärtuslikku tolle ajajärgu konteksti kohta. Neisse lausetesse on kokku surutud kõige kainem ja tervemõistuslikum nõuanne, mille Nikolai II-le andis kaasmonarh, kes mõistis üliselgelt, mida on püsimiseks tarvis teha: minna kokkulepetele, teha reforme, demokratiseerida, laiendada valimisõigust. Kui Nikolai vaid kuulanud oleks …
1917. aasta alguseks olid Euroopa monarhid niikaugel, et püüdsid üksteise võidu Nikolaid ja Aleksandrat nende endi rumaluse käest päästa. Kuna seni oli see neil luhtunud, siis kui suur võis olla neist kellegi tahtmine appi tulla, kui vältimatu ja ennustatud kriis ükskord kätte jõuab?
1 St Wilhelmi ema oli kuninganna Victoria esimene laps. [ ↵ ]
2 Südamlik liit pr k (tlk). [ ↵ ]
3 Väin Suurbritannia ja Wighti saare vahel Inglismaa lõunarannikul (tlk). [ ↵ ]
4 Victoria ja Alberti suurejooneline suvepalee (tlk). [ ↵ ]
5 1909. aasta Cowesis-käigu kirjelduse leiab lugeja minu raamatu „Neli õde” 8. peatükist („Kuninglikud nõod”). [ ↵ ]
6 Ferdinand I nimetas ennast