Tereštšenko, Mihhail – Venemaa välisminister pärast Miljukovi, mai – oktoober 1917
Trepov, Aleksandr – Vene monarhist, peaminister 1916–1917
Tšitšerin, Georgi – Nõukogude Venemaa välisasjade rahvakomissar 1918–1930
Valdemar – Taani prints, Dagmari ja kuninganna ema vend, Nikolai II onu
Vassiljev, Aleksei – Tobolski Maarja kuulutamise peakiriku preester, Solovjovi mõttekaaslane
Victoria Milford Haven – sündinud kui Hessen-Darmstadti printsess; Battenbergi printsi Louisi naine, hiljem Milford Haveni markiis; Aleksandra, Ella, Irene ja Ernie õde; Bertie õetütar
Viktoria Fjodorovna – suurvürstinna, suurvürst Kirill Vladimirovitši naine; sündinud kui Coburgi hertsoginna tütar Victoria Melita, Rumeenia Maria õde; Aleksandra ja Nikolai II nõbu
Vorovski, Vatslav – Nõukogude Venemaa saadik Stockholmis 1917–1918
Võrubova, Anna – Aleksandra lähedane sõbranna ja õuedaam
Waters, Wallscourt Hely-Hutchinson – brigaadikindral, Esimese maailmasõja ajal Vene armee juures asunud Briti missiooni ülem; Wilhelm II sõber
Wilhelm II – Saksa keiser, Aleksandra ja George V nõbu, Aleksei ristiisa
Woodhouse, Arthur – Briti konsul Petrogradis, Suurbritannia diplomaatiliste huvide järelevaataja pärast Sir George Buchanani naasmist kodumaale jaanuaris 1918
1 Ametlikult Hesseni ja Reini-äärse suurhertsogkond (tlk). [ ↵ ]
Sissejuhatuseks
Olles nii 2008. kui ka 2014. aastal avaldanud raamatu Vene keisriperekonnast, 2009. aastal Leninist ja 2016. aastal Vene revolutsioonist, arvasin ma tõesti, et minu kirjalik armulugu Romanovite ja Venemaaga on läbi saanud. Mulle näis, et olen öelnud kõik, mis mul neil teemadel vähegi öelda oli. Ja edaspidi liigun kirjanikuna kodule lähemale, tagasi oma teise armastuse juurde, kelleks on kuninganna Victoria järeltulijad.
Kuid miski kiskus mind sellest siiski eemale. Romanovid ei lasknud mind lahti.
Romanovid. Venemaa. Revolutsioon. Selle saja aasta jooksul, mis on möödunud viimase Vene keisriperekonna surmast, on need kolm ahvatlevat sõna pannud nii paljusid meist huvi tundma Romanovite traagilise saatuse vastu. Neis sõnades aimub suursugusust, mis mõnes mõttes on täielikus vastuolus nende keskmes seisva tegeliku – mis sest et siniverelise – perekonnaga. Mis on see, mis meid tsaar Nikolai II, tema naise Aleksandra ja nende viie lapse – Olga, Tatjana, Maria, Anastassia ning Aleksei – juures ikka ja aina köidab? Hoolimata sellest, et siin on tegemist Romanovite dünastia – tohutute rikkuste, otsatute maavalduste ja arvukate uhkete losside valdajate – 300-aastase valitsusaja apoteoosiga, ei võlu meid mitte keisriperekonna loo eepilised mõõtmed, vaid pigem sügavalt liigutav ja inimlik kaemus vaiksest, armastavast ja sügavalt tagasihoidlikust perekonnast, mille liikmed armastasid üle kõige üksteise seltsis viibida, ent kelle elu lõpetas koletu mõrv.
Sellal kui avapeatükkides kirjeldatud taust ja olukord olid suuresti kujundatud selle perekonna isa ja ema poolt ning me näeme, kuidas viimased mitmeski mõttes olid ise oma vägivaldse lõpu põhjustajad, on just lapsed need, kes tekitavad jätkuvat kahjutunnet ning panevad soovima teistsugust lõppu.
Maailma võimsaima impeeriumi valitsejaina olid Nikolai ja Aleksandra palavalt igatsenud poega ning troonipärijat. Nelja tütre – Olga, Tatjana, Maria ja Anastassia – kiire sünd 1895. kuni 1901. aastani oli avalikkuses peaaegu meeleheidet tekitanud, kuid ühtlasi ka palju eraviisilist rõõmu toonud. Romanovite troonipärija Aleksei sünd 1904. aastal pööras perekonna elu pea peale. Kogu tähelepanu koondus põdurale tsareevitšile ja lõputule võitlusele teda ründava hemofiiliaga, mille talle oli enda teadmata pärandanud ema ja mis võis „Venemaa lootuse” igal hetkel tappa.
Sedamööda kuidas kõigi pilgud Alekseile koondusid, märgati aina vähem nelja õde, kes kandusid tagaplaanile, moodustades seal anonüümsete kaunite tütarlaste seltskonna – võluva, kombeka ja igava. Kuid hoolimata sellest, et Romanovitest õdedel tuli kuulekate tütardena elada oma venna varjus ja alluda võimukale haigele emale, ei kaotanud nad põrmugi oma rabavat omanäolisust. Näiteks Olga, kes oli hea südamega ja tundeline ning armastas luulet, kuid kaldus ka enesevaatlusse ja tujukusse, pidi kandma vanema õe koormat. Tatjana, vastupidi, ei näidanud kunagi oma tundeid, oli energiline ja oskas suurepäraselt asju lõpule viia. Tal oli samasugune ettevaatlik ja vaoshoitud iseloom kui tema emal, kellesse Tatjana oli väga kiindunud. Maria oli armas, õrn ja osavõtlik, sündinud hoolitseja, kes armastas lapsi, kuid keskmise lapsena pidi taluma teiste narritamist, seda eriti neljanda õe, Anastassia poolt. Romanovite noorimast õest on kirjutatud palju – võib-olla isegi teiste arvelt –, kuid ta oli ka erakordne individualist, metsik hing, kirglik ja ekstravertne, kes oskas inimesi lõbustada ja tuju ülal hoida. Ning lõpuks Aleksei, andekas ja uudishimulik laps, kes kannatas valitsemishimulise ema ülemäärase hellitamise all – mis põhjustas tujutsemist ja ulakust –, kuid kes ilmutas suuremaks saades kõrgeid vaimuandeid ja mõistmisvõimet, samuti kaastunnet nende suhtes, keda, nagu tedagi, vaevasid tervisehädad.
Ema ja isa loodud intiimne, ülimalt turvatud kodune keskkond, milles nende viis last rõõmus ning rahus elasid kuni sõja puhkemiseni 1914. aastal, erines väga sellest avalikust elust, mis ümbritses Nikolaid ja Aleksandrat ennast. 1917. aastaks olid isevalitsejaist tsaar ja tsaarinna – keda rahvas alles äsja isakese ja emakesena nii armastanud oli – muutuval, revolutsioonilisel Venemaal juba üldised vihaalused. Riik oli väsinud vana tsaarirežiimi rõhumisest ja aina paisuv pahameelekoor nõudis keisri kukutamist ning demokraatliku konstitutsioonilise valitsusviisi kehtestamist.
Sõja-aastail 1914–1918 olid Romanovite lapsed hakanud märkama ja otseallikaist kogema inetut tõde – laialt levinud vastumeelsust nende vanemate suhtes. Nad pidid kiirelt suureks saama: kaks vanemat õde, Olga ja Tatjana, õppisid õdedeks, et töötada Tsarskoje Selo haiglas, mille oli asutanud nende ema ning nad kõik, kaasa arvatud Aleksei, toetasid Punase Risti heategevusüritusi, käisid haiglaid külastamas ja täitsid teisi sõjaga seotud ülesandeid. Kuid siis mandus sõda revolutsiooniks ja kaoseks; 1917. aasta märtsis muutus see metafoorne urg, mis Romanovite lapsi seni kaitsnud oli, tõeliseks ja hirmuäratavaks kongiks. Vana võimuorgan – Riigiduuma – kukutati ja Nikolai II sunniti troonist loobuma. Nüüd olid Romanovid Vene Ajutise Valitsuse vangid ja neid hoiti koduarestis, algul Aleksandri palees (märtsist juulini 1917), seejärel viidi nad Tobolskisse (kus nad viibisid 1917. augustist kuni 1918. aasta aprillini) ja lõpuks saadeti perekond nn eriotstarbelisse hoonesse Jekaterinburgis.
Alles siin, Lääne-Siberis, Uurali kaevanduspiirkonnas ja oma elu viimase üheksakümne kaheksa päeva jooksul hakkasid Romanovid lõpuks tajuma ümbritsevas õhustikus toimunud määratut muutust. Kuni siiani olid nad oma vangipõlve monotoonsust talunud sügava tüdimuse saatel, mis segunes rahuliku resignatsiooniga. Kuid enamliku revolutsiooni jaoks terendas lõppvaatus, ja see võis tähendada vaid üht – kogu keiserlikku perekonda peab tabama toores ja halastamatu kättemaksuakt. Küllap pidid Nikolai ja Aleksandra aimama, et varem või hiljem maksab revolutsioon neile kätte. Kuid kas seda aimasid ka lapsed?
Nende seitsme keiserliku ohvri vägivaldne surm – kellega koos läksid teise ilma ka ihuarst ja kolm ustavat teenrit –, mis täidab meid tänapäeval õudusega, unustati tol ajal peagi. Selle varjutas varsti palju koledam nimekiri metsikutest võitlustest ja tapatalgutest, milles revolutsioon ja kodusõda neelasid aastail 1917–1922 üksteist miljonit venelast.
Ent sellest hoolimata leidub inimesi, kelle jaoks just Romanovite perekond on sümboolselt ja ajaloolises mõttes esimesed ohvrid nende paljude seast, keda nõudis uus, kommunistlik režiim ja süsteem, mis