Sünnituse võttis vastu tema sõbranna Olga oma majas. Nagu jutustati, kartis Olga, et ema ei ela sünnitust üle ja kui jääb ellu, ei toibu sellest niipea. Näe, mees jättis maha ja läks teise juurde, peale oma laste terve trobikond teisi. Kuhu veel see kolmas?
Kellegagi nõu pidamata mähkis Olga vastsündinu, veel nimeta tüdruku nartsudesse ja viis ta vankril kahekümne kilomeetri kaugusel asuvasse rajoonikeskusesse Inžavinosse, kus andis lapse kellelegi ära. Vanaisale ja onudele ütles, et laps sündis surnuna ja ta mattis lapse ise maha.
Tulnud teadvusele ja saanud teada, et laps suri, langes ema raskesse depressiooni. Olga vaikis seitse aastat – kartis. Aga siis tunnistas siiski oma patu üles. Ema otsis palju aastaid oma tütart, teda leidmata. Meie, lastega, ta oma muret ei jaganud.
Pärast revolutsiooni hakkas tema elujärg paranema. Algul hakkas ta tegelema ühiskondliku tööga. Pärastpoole sai temast Tambovi oblasti ühe rajooni täitevkomitee esimees. Tookord toimus maal kollektiviseerimine ja algas kulakluse likvideerimine.
Kord koguti kolhoosis seemneid külviks. Kolhoosi esimeest kohal polnud, oli kuhugi sõitnud. Seemnehoidla võti anti ajutiselt ema kätte. Talumehed teadsid, kelle käes on võti ja otsustasid selle ära võtta ning lattu tungida. Rahumeelselt see ei õnnestunud. Seejärel tulistas üks jõukamatest talunikest ema jahipüssist … Haavel sattus kulmu kohale, kuhu emale jäi arm.
Seejärel võtsid nad pantvangiks Tanja ja hakkasid teda kõigi nähes metsikult peksma …
See päev jäi ema viimaseks tööpäevaks rajooni täitevkomitee esimehe ametis.
Ema sõitis Tambovisse ja teatas, et ei soovi enam olla esimees:
„Mulle piisab sellest, et kallale tungiti. Ma ei nõustu headelt talunikelt ära võtma nende vara!“
„Kas oled hulluks läinud?“ kisendas üks ülemustest. „Sa oled kommunist ja pead tegema seda, mida partei käsib.“
Mõne aja pärast ta siiski vabastati sellelt kohalt. Ta tahtis kangesti tegelda mesindusega. Meie piirkonnas oli palju lilli ja mesilasi. Külas oli aga kõigest kaks taru. Ema jäi enesele kindlaks. Ta viidi üle Voroneži, kus ta hakkaski tegelema mesindusega. Ta õppis kõike ise ja paljud asjatundjad imetlesid tema teadmiste haaret. Voroneži mesi oli erakordselt kasulik ja maitsev, eriti hinnatud oli tatramesi. Seda müüdi välismaale ja selle eest maksti väärt tasu.
Lastekodu ja kaitsja Vassili
Minu lapsepõlv lõppes, kui sain kümneaastaseks. See oli vilets, poolnäljas olemine, kuid ikkagi õnnelik aeg.
Lõpetasin Parevkas kolm klassi. Oli vaja edasi õppida. Ema töö oli nüüd seotud sõitudega mööda oblastit. Kuni oli võimalik, saatis teda vanem õde Tanja. Kuid seitsmendast klassist alates viidi Tanja lastekodusse. Sinna otsustati saata ka mind, nooremat.
Mäletan, et mind viidi Kirsanovi lastekodusse millegipärast talvel. Mul oli ümber kootud rätik, kasvule mittevastav kasukas ja suured vildid. Kirsanov tundus mulle meie külaga võrreldes suure linnana: kahekordsed majad, kirikud, endise kloostri kivimüür … Selle värava ees peatusid hobused. Ühes kloostri hoones asuski nüüd lastekodu.
Kõigepealt hakkasin otsima õde Tanjat. Ei leidnud teda kohe. Otsides sattusin suurde ruumi, kus oli palju lapsi. Keegi neist hüüdis:
„Lapsed, uustulnuk!“
Kohe seejärel, nagu kellegi käsu peale, rivistusid lapsed kahte ritta, moodustades elava koridori. Mul kästi mööda seda koridori nende vahelt läbi sammuda. Vaevalt olin teinud esimese sammu, kui hakkasin saama pähe, selga ja kätele lööke. Polnud mitte niivõrd valus, kuivõrd solvav: mille eest? Vabanesin vaevaliselt piirajatest.
Ühe samba juures seisis rinnale ristatud kätega nooruk ja vaatas minu suunas, nagu oleks mulle kaasa tundnud. Väljapääsmatus olukorras olles sööstsin kaitset ja lohutust otsides tema poole ja surusin end vastu tema laia rinda. Seejärel hakkasin nutma. Ta silitas rahustavalt mu pead.
Pärastpoole sain teada, et see noormees oli lastekodulaste juht ja just tema käsul korraldati mulle selline vastuvõtt. Tal oli vanust viisteist aastat. Tema üks näopool oli tavaline, teine moondunud: silma ja põse asemel üksainus suur arm. Minu päästja nimi oli Vassili Kaškovski. Tal polnud ema ega isa. Kuni lastekodusse sattumiseni elas ta kodutu lapse elu.
Vaatamata vanusevahele, olime ühes klassis ja istusime koguni ühes pingis. Tõsi, vaatepilt oli üsna veider: pikk noormehemürakas ja tema kõrval kõhnuke väike tüdruk. Kaškovski oli lastekodu hirm. Kuid minusse suhtus ta väga tähelepanelikult nagu oma nooremasse õesse ega lasknud kellelgi mulle liiga teha. Kõik imestasid: mis temaga oli juhtunud?
Võimalik, et olin esimene, kes otsis tema juurest abi, palus kaitset?
Palju aastaid hiljem, juba pärast sõda, sain endiselt lastekodukasvandikult Varja Sidorovalt kirja. Ta teatas, et Vassili Kaškovski oli saanud sõjas surma ning talle oli omistatud surmajärgselt Nõukogude Liidu kangelase nimetus. Ma ei suutnud mõista, kuidas ühe silmaga inimene võis sattuda armeesse ja seejärel rindele … Võimalik, et oli partisan. Kahjuks ei saanud ma teada mingeid üksikasju.
Minu kirjale Varja ei vastanud. Mõni aeg hiljem sain teada, et tema suri rindel saadud vigastustesse.
Veel üks meenutus lastekodust: just siin nägin esmakordselt klaverit ja kuulsin, kuidas sellel mängis minu klassivend Saša Abrossimov, kooli koristaja poeg. Nagu Vassili, oli temagi minust viis aastat vanem. Nagu selgus, polnud keegi teda klaverit mängima õpetanud. Ta püüdis meloodiaid kinni kuulmise järgi ja lõi neid ka ise. Ande oli ta nähtavasti saanud jumalalt.
Kuulasin Saša mängu ja lausa armusin muusikasse. Soovisin väga mängima õppida. Saša ema ei lasknud mind aga klaveri ligigi. Selle peale läks kasvataja meel härdaks ja ta tõi mulle lastekodu kitarri, mis kuskil kasutamatult tolmus. Kuidas ma selle üle rõõmustusin! Püüdsin kitarril jäljendada seda muusikat, mida mängis Saša klaveril. Kahe aasta pärast mängisin juba üsna rahuldavalt.
Tehnikum, nälg ja nunn Fenja
Seitse klassi lõpetasin 1930. aastal. Edasi õppida polnud võimalik. Riigis algas nälg. Lastekodu ei suutnud kõiki lapsi toita ja vanemad klassid saadeti laiali. Pidin pöörduma tagasi vanaisa juurde maale. Parevkas nälgiti samuti. Sellest andsid tunnistust esimesed laste puusärgid. Toiduainete otsingul hargnesid täiskasvanud, kes kuhu. Need, kes jäid külla, tursusid näljast. Õde Tanja käis koos vanaisaga armuande palumas rajoonikeskuses ja kaugemates külades. Nende andidega me end kuidagi ära toitsime. Pärastpoole lõpetas õde üheksa klassi, sõitis Moskvasse ja astus isegi meditsiiniinstituuti. Kord sõitis meie juurde ema koos ajalehega, milles oli kuulutus, et Voroneži meditsiinitehnikum võtab vastu üliõpilasi. Otsustasin õnne proovida. Kodused toetasid mind palavalt.
Nagu teada, tähendab vaese riietumine vaid rihma koomale tõmbamist. Panin kõik eluks vajaliku korvi, mähkisin kitarri linasesse riidesse, sidusin nööriga kinni õlale võtmiseks ning läksin oma sinilindu otsima.
Sõitsin esimest korda rongiga. Olingi Voronežis. Suure vaevaga leidsin üles meditsiinitehnikumi. Kohkusin, kui selgus, et hoone oli suletud. Uksele oli pandud teade: tehnikum on üle viidud Usmani linna. See asus aga kuuekümne kilomeetri kaugusel Voronežist. Nähtavasti oli nälg sundinud tehnikumi nagu ka teisi õppeasutusi asuma maale-toitjale lähemale.
Oli september, niiske ja nukker. Lonkisin tagasi jaama. Sain mingile teel olevale kaubarongile. Õnneks see peatus Usmanis. Perroonil silmitsesin nõutult ümbrust: kus linn on? Minu ees oli vaid ilmetu ja pooltühi jaamahoone.
Nagu selgus, jäi linnani kuus kilomeetrit. Mingist transpordist ei võinud unistadagi. Mõtlesin: „Hea, et on veel valge.“ Hakkasin kõmpima mööda musta porist teed … Tolles ajalehes oli kirjas, et lastekodude kasvandikud, kes on lõpetanud seitse klassi, võetakse tehnikumi vastu ilma