1919. aastal jäi Andrei linna kauemaks ja tuli meie juurde tagasi alles jaanuaris. Külas levis kuuldus, et temast oli saanud kommunist. Antonovi salga liikmed hakkasid tema vastu huvi tundma. Vanaisa peitis Andrei kindlalt ära. Seejärel võtsid antonovlased pantvangiks ema venna Ivani, kes oli kõigest kuueteistkümneaastane. Ivan viidi naabrite majja, aga nonde poeg teenis antonovlaste juures. Poisil võeti riided seljast ja teda hakati peksma püssivarrastega, seejuures küsides:
„Ütle, punane närukael, kuhu on sinu vend peidetud?“
Ivan ei andnud Andreid välja. Ta visati poolsurnuna külma esikusse. Suure vaevaga ronis ta sealt välja tänavale, kust ta leidsid head inimesed.
Onu Andrei nad said siiski kätte. Raevunud antonovlased mõistsid tema üle omakohut. Nad viisid ta lahtiriietatult välja ja käskisid ka meil majast lahkuda. Panid onu jääaugu kõrvale, lõid mingi raske esemega vastu pead ja tõukasid jää alla.
Mustlaspõngerjas ja nõid
Olin lapsepõlves väga kõhn, peenikeste käte, kepjate jalgade ja suure peaga. Pea tundus suurena musta tiheda kähara juuksepahmaka tõttu. Ma naersin harva, kuid mitte keegi ei näinud mind ka nutvana, ehkki sain sageli sinikaid ja käisin alatasa kriimudega ringi. Minu hüüdnimeks sai Mustlaspõngerjas.
„Hei, Panetška,“ naljatlesid vanemad lapsed, „miks sinu juuksed nii paksud ja käharad on? Sa pole tavaline tüdruk, vaid ehtne mustlaspõngerjas! Nähtavasti korjati sind üles, kui vankrilt maha pudenesid …“
Kui mind keegi solvas, siis uskusingi tõsimeeli, et olen leidlaps, ja haletsesin ennast, et minu päris ema on teab kus.
Teine hüüdnimi Lambatalitaja tundus mulle eriti solvavana. See oli seotud isa vanematega, kuna neid kutsuti lamburiteks, seega alatisteks karjusteks. Mina neid inimesi ei armastanud, vaid tundsin nende ees surmahirmu. Niisamuti nagu oma lihast isa, kes pärast lahkuminekut tahtis mind enda juurde võtta. Ma ei kujutanud elu ette ilma emata, Tanjata ja vanaisata.
Meie pere täiskasvanud töötasid hommikust õhtuni ja meie, lapsed, olime täiesti omapead.
Loomulikult juhtus meiega nii mõndagi, mõnikord isegi ohtlikku. Kord kukkusin aedvilja kastmiseks tehtud kaevu, kuid see polnud õnneks sügav. Mind tõmbas kaevust välja ristiisa, onu Fedja. Olin juba lämbumas. Ta tõstis mind jalgupidi üles, pea alaspidi, ja vesi voolas välja. Pärast seda toibusin.
Väikesest peast olin väga usaldav. Mäletan, et ristimispühal oli väljas tugev pakane. Läksin koos teiste lastega kirikusse. Aknad ei olnud lihtsalt härmas, vaid kaetud paksu valge lumekorraga. Teised lapsed ütlesid mulle:
„Vaata, Panja, see on suhkur.“
Tahtsin seda väga süüa. Jäin uskuma. Hakkasin aknalt lund limpsima, kuid keel külmus kinni.
Vaevu õnnestus see akna küljest lahti rebida. Osa keelenahka oli maha koorunud. Mitu päeva ei saanud midagi suhu võtta.
Veel üks episood. Naabrite õlgkatus oli pehkima läinud. Otsustati teha uus. Vana katus lammutati. Maja ette kaevati auk, täideti õlgede, savi ja veega, et uusi õlgi leotada. Peremees jäi veidikeseks ajaks haigeks, noortel polnud aega. Nii seisis hütike ilma katuseta. Vesi auras august ära, savi kuivas.
Lastepere otsustas korraldada võistluse: kes hüppab majast kõige kaugemale ega prantsata savisesse auku. Mina kui kõige väiksem, rumalam ja kartmatum alustasin võistlust. Kaaslaste õhutusel võtsin hoogu ja hüppasin ning kukkusin otse auku!
Tulin meelemärkusele minu alalise päästja, onu Fedja kätel. Ta jooksis kuhugi. Kaotasin jälle teadvuse. Mäletan ähmaselt minu kohale kummardunud naise nägu. Külas tunti teda nõiana. Ta vaatas minu jalga ja raputas pead. Püüdsin samuti vaadata. Aga oh õudu! Seal, kus pidid olema varbad, oli kand!
Nõid sosistas tundmatuid sõnu. Seejärel pööras minu kanda saja kaheksakümne kraadi võrra. Kaotasin uuesti teadvuse.
Toibusin alles toas. Tundsin tugevat valu jalas. Jalg oli liigese kohalt kinni seotud lehmasitaga immutatud räbalaga. Varbad ja kand olid omal kohal.
Ma meenutan veel praegugi suure tänulikkusega oma nõida. Kui poleks olnud teda, oleksin jäänud vigaseks. Tol naisel oli kindlasti ravitsejaanne. Paljud tema oskused kulusid mulle hiljem marjaks ära.
Igatahes esimese kirurgilise operatsiooni sooritasin nelja-aastasena.
Esimene operatsioon
Oli kevad, peeti lihavõttepühi. Täiskasvanud läksid kirikusse. Koju jäid nelja- kuni kuueaastased mudilased. Nagu ärkasid, tahtsid kohe süüa. Majas lõhnas kulitšite järele. Kuid see oli ainult lõhn. Kulitšid olid kirikusse kaasa võetud. Keegi tuli mõttele praadida päevalilleseemneid. Nii tehtigi. Igaüks sai peotäie suuri ja maitsvaid seemneid.
Ootamatult hakkas ühel tüdrukutest, Nastenkal, nina sügelema. Ta urgitses nina ja äigas rusikaga, kuid midagi ei aidanud.
„Panja, Panja,“ hüüdis ta nuuksudes, hääldades sõnu raskustega, „seemneid kuhja …“
Ma toppisin rahulolevalt tema mõlemad ninasõõrmed puhastatud seemneid täis. Peagi muutus Nastenka hingamine raskeks. Püüdsime seemneid ninast kätte saada, kuid need läksid hoopis sügavamale ja olid nagu kokku pressitud. Nastja hakkas nutma. Ta kisas järjest valjemini. Ma kohkusin. Kui naabrid kohale tõttavad, saame rängalt karistada.
Järsku märkasin poolelioleva viisu kõrval hästi teritatud kõverat nuga. Järele mõtlemata haarasin selle ja tõstsin Nastenka nina juurde. Ta hüppas üles, kallutas end, püüdes vältida teravat nuga. Kuid oli juba hilja. Nuga vigastas tema ülahuult. Ei tea, miks ma seda tegin.
Nähtavasti vaistlikult.
Nüüd siis läks lahti! Kõrvulukustav kisa, vali nutt … Kuid koos vere ja tatiga tulid ninast välja kõik seemned viimase kui üheni. Tüdrukuke hakkas tavapäraselt hingama. Tõsi, huul veritses tugevalt. Ja siis meenus mulle, kuidas ma kord iseenda marrastatud põlve kirsipuu vaiguga kleepisin. Keegi lastest sai kohe saadetud aeda. Nagu ehtne arst surusin katki lõigatud huule servad vastamisi, kleepisin need sitke vaiguga kokku ja tõmbasin käteräti ümber.
Võib öelda, et operatsioon õnnestus. Tõsi, paar päeva ei saanud Nastja mitte midagi suu sisse võtta. Eriti valmistas talle muret kulitš.
Karistuseks operatsiooni eest sain emalt peksa. Tükk aega tundsin, nagu oleksid tuharad põletada saanud.
Ema kurvad laulud
Mulle näib, et ema oli loomult andekas inimene, kuid tema saatus polnud kerge, vahest millegi poolest isegi traagiline … Ta lõpetas kõigest kihelkonna kirikukooli kolm klassi ja kaheksa-aastaselt juba töötas. Algul tubakakaistanduses. Meie maakonnas, eriti üleujutatud aladel kasvas tubakas inimesest kõrgemaks, moodustades tõelise džungli. Juhtus, et mitte üksnes lapsed, vaid ka täiskasvanud eksisid puhmastikus ja kaotasid aurudest teadvuse. Seejärel töötas ema turbatöötlemisel Moskva lähedal. Hiljem oli Moskvas koduabiline ning töötas ka ketrusja kudumisvabrikus.
Ema laulis väga hästi. Tema hääl oli tugev, madal, otsekui Ruslanoval. Juba koolis märkas üks köster tema häält ja isegi õpetas noote tundma. Hiljem laulis ema kirikus. Pärast revolutsiooni esines klubides. Mulle tundub, et ta laulis alati. Kuid laulud olid enamasti kurvad. Juhtus, et kõik külas tulid teda kuulama. Meie maja asus mäel ja ema hääl kandus sealt üle küla.
Teist korda mehele ta ei läinud … Ei tahtnud, vaatamata suurepärasele välimusele, mõistusele ja kindlale iseloomule. Niigi oli pere suur! Tema kantseldada olid nii omad lapsed kui ka nooremad õed-vennad. Ta oskas kõike: kangast kududa, õmmelda