Kathleen mõtles, miks ta ei olnud kunagi märganud kergelt kiskjalikku õhustikku, mis vahetult selle mehe lihvitud pealispinna all luuramas oli. Võib-olla sellepärast, taipas Kathleen kerge hämmastusega, et ta ei olnud kunagi varem Philip Ascoti huviobjektiks olnud. Kui ta oli pelgalt toateenija, ei pööranud mees talle rohkem tähelepanu kui mööbliesemele.
„Ainult lühikeseks ajaks, härra Ascot,” vastas Kathleen puiklevalt. „Nüüd peate meid vabandama.” Vastust ootama jäämata võttis ta Lucyl käe alt kinni ja juhtis ta eemale. Suupistetelaua poole liikudes oli tal tunne, nagu ta põsed põleksid.
„Sa värised,” ütles Lucy. „On sinuga kõik korras?”
„Mul oli äsja üpris järsk äratus. Olen preili Deborah’ tõttu kümneid kordi selle mehe seltskonnas olnud. Aga ta ei ole mind kunagi varem näinud. Ta ei tundnud ära neid kõrvarõngaid, ehkki valis need ise välja. Mitte et ma tema tähelepanu tahaksin, aga on pisut segadusseajav teada, et ma köitsin temasuguse kehkenpüksi kogu tähelepanu.”
„Ta on üks talumatu snoob,” lausus Lucy huuli väänutades. „Ta ei ole mulle kunagi meeldinud.”
Ka Kathleenile mitte, aga ta tundis enda sees veidrat ja õõnsat tunnet teadmisest, et tema olemasolu selliste inimeste jaoks nagu Philip Ascot nii tähtsusetu on. Ja too ei olnud ainus säärane. Natuke aega tagasi oli Phoebe eiranud liftipoissi. Lucy oli võtnud limonaadiklaasi mööduva kelneri kandikult samasuguse hoolimatusega. Lucy, kelle kehas ei olnud vähimatki õelust, naeratas ilmetult tänades, aga tegelikult ei näinud kenasti riietatud ettekandjat, ei tundnud huvi, mis tema nimi on, kust pärit on, kas läikimalöödud kingad pigistavad ta jalgu või kas tal on kallimat või abikaasat.
Kõrgema seltskonna jaoks olid sellised inimesed nagu kelner – isegi isiklikud teenijannad nagu Kathleen O’Leary – ignoreeritavad. Mitte õelusest, vaid puhtast märkamatusest.
Kujutleda vaid, minna läbi elu nähtamatu olles. Justkui teda ei eksisteerikski. Ainuüksi see mõte jahmatas ja hirmutas teda. See oli rohkem kui edevus, mis pani Kathleeni tahtma, et teda märgataks. See oli ellujäämise sügav tähendus. Kui ta on nähtamatu, kuidas saab tema elul mingit tähtsust olla? Kathleen soovis, et saaks sammuda läbi oma päevade Lucy veenvuse või Phoebe enesekesksusega või isegi Deborah’ vaikse peenekombelisusega.
Selle asemel leidis ta end õnnetult ristmikult. Oma hariduse tõttu, varastatud tema perenaisele palgatud juhendajatelt ja õpetajatelt, ei sobitunud Kathleen enam töölisklassi hulka. Kuid tema sünni asjaolude tõttu ei sobitunud ta ka privilegeeritute sekka.
Täna õhtul, otsustas Kathleen, heites kõrvale jahedad kahtlusevarjud, täna õhtul olen ma tõeline daam, mitte keegi ei saa toimuvast teada ja Lucy võidab Phoebega sõlmitud kihlveo. Sellest veendumusest tuge saanud, otsustas ta kahtlused igaveseks kõrvale heita ja õhtut nautida.
Kathleen andis end kogemuste meelevalda, naerdes ja flirtides üllatava kerguse ning nauditavusega. Ta kohtus härra Cyrus McCormickuga, kelle lõikusmasinatööd olid teeninud veel suurema varanduse kui Pullman’s Palace Cars. Ta vahetas viisakusi proua Asgarthiga, tegi näo, nagu kuulaks pikka keelepeksuvada, mida heietas proua Cornelia Wendover, ning vahetas paljutõotava naeratuse Andrew Amesiga, sihvaka, ujeda härrasmehega, kellele kuulus koht Chicago Kaubanduskojas.
Ehkki oli hingamispäev ja õhtu eesmärk sisaldas hinge päästmist, ei paistnud keegi seda mäletavat. Kathleen võttis šampanjaklaasi ja rüüpas vedelikku, erutatud selle mullitavast tekstuurist ja hapukast maitsest. Iga hetkega rohkem lõdvestudes hakkas Kathleen end vanade asunike, kinnisvaramagnaatide, tööstusliidrite ja transpordimogulite haruldases seltskonnas tõeliselt aktsepteerituna tundma. Ta armastas nende võimu, nende enesekindlust, nende varjamatut uhkeldamist peente asjadega, mis neile kuulusid. Ta imetles naisi Pariisi kleitides ja Venemaa juveelides. Ta imetles kultuurikihti, mis hõljus nende kohal, kes olid veetnud aega välismaal rännates.
Millise kontrasti see Kathleeni vana naabruskonnaga moodustas! West Divisionis toimus pühapäeva õhtul missa ja pärastpoole võib-olla tantsimine viiulimuusika saatel, joodi palju odavat õlut ja tantsiti, kuni kõigil higi jooksis. Väikese tüdrukuna oli ta head tantsuõhtut armastanud, aga kui ta üha enam ja enam kõrgseltskonna hulgas aega veetis, oli ta hakanud seda metsikut keldi pidutsemist nägema kui midagi... barbaarset.
Ebalojaalse mõtte pärast süümepiinu tundes pistis Kathleen käe ridiküli ja tõmbas salamisi välja oma vanaema missakaardi. Püha Bridgetit kujutav maal, nägu märtrikumast helge, jõllitas süüdistavalt üles tema poole. Ja mis sorti piiga sina siis oled, et omaenese liha ja verd häbened? Vanaema hääl näis olevat lähedal kui sosin ta kõrvas. Kathleen pillas võpatades kaardi vaibaga kaetud põrandale.
Enne kui ta selle üles võtta sai, astus kaardi nurgale ühe suure jala kand läikivast nahast kingas, millel oli säravvalge kedri, ning naelutas selle paigale.
Armas jumal, selle eest põleb ta kindlasti põrgus, et laseb mingil magnaadil oma vaesel vanaemal trampida.
Jala omanik ei paistnud teadvat, et ta pühakut lämmatamas oli.
Kathleen mõtles, kas tal õnnestuks kaart ilma mehe tähelepanu tõmbamata tolle jala alt välja libistada. Ükskõikset poosi teeseldes sirutas ta peene varba välja ning üritas kaarti enda poole tõmmata. Edutult, suurem mehejalg hoidis seda kindlalt paigal. Tal tuleb kummarduda, et kaart üles võtta.
Tegutsedes diskreetselt nagu taskuvaras, kruvis Kathleen ühe kõrvarõnga lahti ja pillas selle põrandale.
„Oh heldus,” pomises ta. „Ma kaotasin...”
Härrasmees pöördus.
„... oma kõrvarõnga...” Kathleeni hääl vaikis ja ta jäi vahtima. See oli tema.
Mustapäise, sinisilmse ja täielikult kütkestavana oli Dylan Francis Kennedyl selline nägu, nagu Kathleen oli ette kujutanud, kui nad Deborah’ga kaua üleval olid, lugedes keelatud, romantilisi lugusid rüütellikkusest ja uljusest. Läikivate lokkis juuste pahmakas tõi esile sirgete joontega maskuliinse lõuajoone. Põsesarnade kunstipärased kumerused ja kerge lohuga lõug jäljendasid suu kuju, mis tuletas Kathleenile meelde Phoebe kirjelduse sellest mehest: hõrk.
Praegu kahjuks see hõrk Dylan Kennedy kummardus ja võttis põrandalt nii teemantkõrvarõnga kui vanaema püha kaardi.
„Teie omad?” küsis mees kulmu kergitades.
„Tänan teid väga, söör.” Säilita rahu, ütles Kathleen endale. Ühe kiire liigutusega libistas ta kaardi ridiküli, vaevumata selle krookpaela kinnitama. Aga enne kui ta sai kõrvarõnga tagasi võtta, tõmbas mees käe naisest eemale.
Naeratusega, mis võttis Kathleeni täiesti sõnatuks, ütles härra Kennedy: „Lubage minul.”
1 Charles Frederick Worth (13.10.1825–10.03.1895) oli kuulus inglise moelooja; paljud moeajaloolased peavad teda ka kõrgmoe – haute couture’i – alusepanijaks.
Kaks
„Päris kindlasti mitte,” sosistas Kathleen pärast pikka, piinlikku vaikust. Ta oli rabatud, et mees midagi sellist isegi kaalub. Lasta mehel talle kõrvarõngas kõrva tagasi aidata, toatäie Chicago kõrgklassi kuuluvate inimeste silme all, paljastaks tema pettuse täielikult. Mitte ükski tõeline daam ei lubaks iial säärast vabadust. „Tänan, et mu kõrvarõnga üles võtsite. Ma lähen nüüd puuderdamisruumi seda tagasi panema.” Ta sirutas kinnastatud käe välja.
Mehe naeratus ning rõõmus sära silmis oleksid pidanud Kathleeni hoiatama. „Mu kallis noor daam,” ütles mees, „kus peitub selles lõbu?”
„Lõbu?” piiksatas