George Pullman, kuulus ettevõtja, kelle grandioosseid raudteevaguneid kirjeldati kui „ajastu imesid”, kinnitas terava, hindava pilgu Kathleenile.
Kathleeni suu muutus kuivaks. Tema luud kangestusid külmaks kiviks ja põski puudutas alanduselõõm. Milline narr ta küll oli, arvates, et suudab sellega hakkama saada. Talle oli kohe jälile saamas ja avalikult paljastamas üks Chicago kõige kuulsamatest meestest. Kathleen tahtis ringi pöörata ja joosta, aga näis, et ta ei suutnud oma jalgu liigutada. Ta tegi ainsat asja, mis talle pähe tuli. Manades näole oma parima naeratuse, vajus ta tihti harjutatud reveranssi.
„Tere õhtust, härra Pullman,” ütles Kathleen pehme, täpse diktsiooniga. Mitte jälgegi iiri aktsendist, mis kõlas varjamatult majas, kus ta oli üles kasvanud. Ei olnud kuulda mitte ühtegi lamedat, jämedakoelist täishäälikut. Mitte ühtegi kõhklevat liigutust reveransis.
„Baltimore’i Learyd,” ütles mees lõpuks, Lucy riukast selgelt ninapidi veetud. „Kullake, te võtsite mu päris hingetuks.” Ta näis olevat siiras. Seejärel, end kogudes, lisas ta: „Te kõik võtate. Minu komplimendid preili Boylanile.” Ta liikus edasi, et kedagi teist tervitada.
Kathleen ei taibanud, et oli hinge kinni hoidnud, kuni pidi peaaegu plahvatama, kergendusohet välja lastes.
„Ma ju ütlesin teile, et veame kõiki ninapidi,” ütles Lucy, hambaid naeratuses kokku surudes.
„Hmh.” Phoebe liikus koosviibimise keskme poole nagu täispurjes laev. „George Pullmani raha on sama uus nagu Sinclairi varandus. Peene maitse lihvimiseks kulub mitu põlvkonda.”
Phoebe Palmer ei jätnud kunagi kasutamata võimalust meenutada kõigile, kes kuulamas oli, et „vana” raha oli palju parem kui „uus”. Ta pidas seda perekonna jaoks taktituks, saada rikkaks ühe eluaja jooksul, selle asemel et rikkust põlvkondade jooksul koguda. Säärased asjad läksid Palmerite-taolistele inimestele korda.
Phoebe veetis hetke rahvahulgas ringi vaadates, nina kõrgele üles tõstetud. Nagu jälgi ajav verekoer otsis ta salongis välja kõige mõjukamad külalised: härra Randolph Higgins, härra Robert Todd Lincoln, preili Consuelo Ybarra, proua Arabella Field. Siis keskendus ta oma jahisaagile – Kim, lord de Vere, Kilbride’i hertsogi poeg. Lipitsev, lummatud ameeriklaste ring ümbritses hooletult, peaaegu naiselikult suurepärast noort lordi. Phoebe otsis üles härra Pullmani, et paluda ametlikku tutvustamist.
Kathleen ja Lucy vahetasid pilke ja pidid pingutama, et ära hoida veel üks itsitamishoog. „Tema suureks unistuseks on olla penniprintsess,” selgitas Lucy. „Briti peerid pankrotistunud hertsogkondade ja muu säärasega tulevad sageli Ühendriikidesse otsima rikast tüdrukut, kellega abielluda. Seejärel kasutavad nad tüdruku varandust, et oma mõisad uuesti üles ehitada.”
„Ja tüdruk lubab seda?” Kathleen ei näinud selles tehingus noore naise jaoks mingisugust kasu.
„Vaata ise.”
Phoebe oli muutnud end rumalalt naeratavaks, ennastkiitvaks olevuseks, kes kõhetu, tahtejõuetu lordi kõrval jäänuseid anus.
„Mis ühel kenal, punaverelisel Ameerika miljonäril viga on?” küsis Kathleen.
„Tõsiasi, et too on mees,” ütles Lucy muiates, alati kiire oma vaateid kuulutama. Üldist valimisõigust, sündimuskontrolli, vaba armastust ja naistele võrdsete õiguste saamist pooldades ei teinud ta oma radikaalsetest ideedest mingit saladust. Kuidas preili Boylan ka üritas, ei olnud ta suutnud sääraseid arvamusi Lucy Hathaway peast välja saada.
„Ühel päeval kohtad sa meest, kes paneb sind selle ütlemise eest andestust paluma,” hoiatas Kathleen teda.
„Ühel päeval jäätub põrgu ka ära,” ütles Lucy. „Aga ma ei eelda, et kumbki neist minu eluajal aset leiab. Kuid ma lootsin täna õhtul huvitavat meest kohata.” Tema uuriv pilk peatus härra Randolph Higginsil. Mees oli Chicagos uustulnuk, pikk, laiaõlgne ja peaaegu ebainimlikult kütkestav. „Ma olen mõelnud armukese võtmisele. Lihtsalt et näha, millest kogu see kära tingitud on.”
Kathleen hingas rabatult sisse. „Tõesti, preili...”
Lucy haaras Kathleenil käsivarrest. „Taevane arm,” ütles ta.
Kathleeni sisemust pitsitas külm ärevusejudin. „Mis on?”
„See on Philip Ascot.”
„Mida paganat tema siin teeb?” Kathleen tõmbas õlad vaistlikult üles, soovides, et saaks peitu pugeda.
Philip Ascot IV oli tema perenaise, Deborah Sinclairi kihlatu. Kuna Deborah oli sel õhtul haige, oli Kathleen kindlalt arvanud, et mees üritusel ei osale. Ta silmitses noort meest kahtlustavalt. Mitte ükski blond juuksekarv ega õmblus riietel ei olnud valel kohal. Philip naeratas viisakalt tervitades reverend Moodyt, valgete vuntsidega, ülespuhutud meest, ainukest kohalviibijat, kes uskus, et tema eesmärk sel õhtul oli hingi päästa.
„Ma jään kindla peale vahele,” ütles Kathleen, oma kaunis kleidis kössis.
„Jääd või?” Lucy kergitas üht tumedat kulmu. „Oled kindel, et ta su ära tunneb?”
„Ma olen aastaid tema kihlatu juures töötanud,” ütles Kathleen. „Ta on mind sada korda või rohkemgi näinud.”
„Sel juhul tuleb meil seda lihtsalt jultunult eirata,” sõnas Lucy. „Ole nüüd. Käitu lihtsalt nii, nagu kuuluks see paik sulle.”
Mingil moel leidis Kathleen jõudu, et sujuva, peremeheliku graatsiaga läbi ruumi minna. Otsustades viisakate tervituste põhjal, mis tema ja Lucy poole kandusid, hakkas ta mõistma, et see kaval trikk oli tal õnnestumas. Järeleaimamine oli alati tema andeks olnud, aidates tal endasse imada samu õppetunde kõnekunstis, tantsimises, prantsuse keeles ja lilleseades, mida oli pidanud kannatades läbi tegema tema perenaine.
Erinevus seisnes selles, et Kathleen ei võtnud neid õppetunde nagu karistust. Ta armastas neist iga hetke.
Talle meeldis teada, millist kahvlit kasutada, kumba jalga kniksu tehes ette tõsta, õppida, kuidas öelda pas de quoi ja kuidas vormida enne ruumi sisenemist suud ümber sõna prism. Kathleenile näis see kõik nii armas ja peen. Ta ei suutnud mõista, miks Deborah oma õpitunde nii väga põlgas. Aga samas oli tema perenaine alati olnud vaikne, hillitsetud noor naine, varjutatud oma domineeriva isa ning üha enam ka oma kõrgseltskonnast pärit kihlatu poolt.
„Philip Ascot, lihast ja luust,” ütles Lucy, lähenedes heledapäisele mehele ning kätt välja sirutades.
„Preili Lucy,” ütles mees, naise kätt galantselt suu juurde tõstes. „Te näete välja kaunis nagu alati.”
„See on minu kallis sõbratar Kate Baltimore’ist.” Lucy tõmbas käe tagasi ja esitles Kathleeni, teda kergelt, kuid tungivalt alaseljast tõugates.
Ehkki ta hoidis seltskondlikku naeratust näol, tundis Kathleen iiveldust. See oligi kõik. Tõehetk. Philipil pruugib talle vaid üks pilk heita ning ta tunneks Kathleenis ära oma kihlatu toaneitsi. Mees paljastab ta tema kodukootud aluspükste ja kinnastatud kätel olevate mõhnadeni välja. Kathleenile meenus liiga hilja, et Philip oli smaragdide ja teemantidega kõrvarõngad möödunud jõuludeks Deborah’le kinkinud.
Armas jumal ja kiilad apostlid. Nüüd võis probleeme eeldada.
Philip kummardas ametlikult ja võttis neiu käe. Kathleen tundis läbi siidkinda mehe huulte põgusat puudutust. Siis vaatas mees talle otsa. „Lummatud, preili Kate. Tõepoolest suur rõõm teiega kohtuda.” Ta silmitses naist pingsalt, näol kütkestav naeratus. Aga Kathleen oli rabatud, et selles pilgus ei olnud vähimatki äratundmisvälgatust. Ainult... huvi, milles oli vaid aimatav viisakuse varjund. Ta vabastas end mehe puudutusest nii kiiresti kui sai.
„Me