Mohsin ja raamatu autor. Põhja-Afganistan, 2014. Foto: Kazim
Möödus veel seitse aastat, kuni Nõukogude ekssõdurite filmini kasvasin. Jõudsin nende aastate sees mitu korda Afganistanis käia. Võtsin seal üles kaks väikest filmi. Nende tegemise kaudu lootsin jõuda oma SUURE AFGANISTANI FILMINI. Filmini elu ja vabaduse väärtusest ja hinnast.
Novembris 2016 lendasin Kabuli ja sealt nädalaks Herātisse filmima endist Nõukogude sõdurit Bahretdin Hakimovit, kelle afgaani nimeks on Shaikh Abdullah. Jõudsin temani oma afgaanist sõbra ja tõlgi Mohsini abiga.
Hakimov tuli Afganistani enda sõnul vabatahtlikult KGB nooremohvitserina. Tema esmane ülesanne siin oli sõdurite lojaalsuse ja võitlusvalmiduse jälgimine ning tulemustest ettekandmine. Hakimov on kasvanud Venemaalt Usbekistani kolinud elukutseliste KGB töötajate peres. Ta on etniline venelane.
Bahretdin Hakimovi foto džihaadimuuseumi väljapanekus. Foto: Vahur Laiapea
Bahretdin Hakimov - Shaikh Abdullah. Herati džihaadimuuseum. Foto: Vahur Laiapea
Hakimovi Afganistani saabumise ja haavatasaamise aja kohta on vasturääkivaid andmeid. Ta ise kinnitas, et saabus sinna sõja lõpus, 1988. aastal. Internetist olen leidnud infot selle kohta, et Hakimov jõudis Afganistani märksa varem. Vene sait dni.ru kirjutab: „Reamees Hakimov saabus Afganistani 1979. a detsembris, kus teenis viienda motoriseeritud kaardiväediviisi 101. laskurpolgus. Kadus jäljetult Herati provintsis 7. septembril 1980. a.“
Usun, et viimased andmed on õiged. Intervjuus mulle räägib ta korduvalt mitmeaastasest armeeteenistusest Herātis ja Shīndandis. Hakimovi mälu valetab või valetab Hakimov ise. See on mõistetav. Üheksa aastat või üks aasta sõdimist oma nõukogude relvavendade vastu on väga erineva kaaluga asjad mehe jaoks, kes ikka veel loodab Venemaale naasta.
Lahingutes hakkas Hakimov osalema vabatahtlikult. Tema ülesanded KGB ohvitserina seda ei nõudnud. Murdepunktiks sai päev, mil ta koos kaassõduritega kalale läks. Kui püütud kalad juba tulel küpsesid, ründasid relvituid kalamehi mudžahiidid. Poolik kala käes, põgenes Hakimov vaenlase tule alt. Samal hetkel andsin tõotuse neid ise tapma hakata, ütles ta mulle kaamerasse Herāti hotellis.
Ilmselt tegi ta seda edukalt. Filmisin Hakimovit Herāti džihaadimuuseumi aias. Kui ma ei saanud päeva jooksul tappa kümmet mudžahiidi, ei tulnud mul öösel und, kinnitas Hakimov. Palusin tal öeldut korrata. Jah. Olin temast, džihaadimuuseumi giidist õigesti aru saanud.
Hakimov ei saanud kuigi kaua mudžahiide tappa. Minu kahekümnendal sünnipäeval, 7. septembril 1980 sai ta haavata ja langes vangi lahingus Shīndandi piirkonnas, Hamishi küla lähedal. Komandör Haji Sayed Abdul Aziz, kelle üksus ta kinni võttis, jättis Hakimovi ellu. Ta raviti terveks. Ta tahtis elada ja tegi ellujäämise nimel kõik.
Filmisin Hakimovi ja Haji Sayed Abdul Azizi kohtumist. Mõlemad mäletavad hästi päeva, mil Hakimovist sai moslem.
Ühel ööl nägi endine KGB ohvitser Bahretdin Hakimov unes vana meest. Sultan olevat mehe nimi olnud. Sultan käskis tal öelda moslemiks saamise vormeli. Allahu akbar Allahu akbar la ilaha illalah. Ei ole jumalust peale Allahi ja Muhamed on Tema sõnumitooja. Leitnant Hakimovist oli saanud mudžahiid Shaikh Abdullah.
Järgnes aastatepikkune sõdimine endiste relvavendade vastu. Sellest ta mulle palju ei rääkinud. Kui Nõukogude väed 1989. aastal Afganistanist taandusid, sõdis Hakimov komandör Haji Sayed Abdul Azizi grupeerigus veel pikki aastaid. Nüüd juba valitsusvägede, vaenulike sõjapealike ja nende võitlejate vastu. Mudžahiidina. Enda sõnul tegi koostööd ka 1996–2001 võimul olnud Talibaniga. Hakimov ei rääkinud sellest koostööst lähemalt.
Mõned aastad tagasi lubas komandör Haji Sayed Abdul Aziz Shaikh Abdullahil „erru“ minna. Hakimovile leiti töö Herāti džihaadimuuseumi giidina, aga Herātisse minek oli mehele vastumeelne. Ta on veendunud, et tema Herātisse saatmine oli müügitehing, mille ostu-müügi objektiks oli Hakimov ise. Komandör ja muuseumi omanik otsisid talle Herātist naise. Hakimov jäi.
See on tema teine abielu. Hakimovi esimene naine suri aastate eest sünnitusel. Laps jäi ellu. Shaikh Abdullahi teismeline tütar kasvab surnud naise ema juures.
Haji Sayed Abdul Aziz Agha. Mudžahiidide komandör, kes Hakimovi ellu jättis. Foto: Vahur Laiapea
Alles 2013. aastal võis Hakimov ühendust võtta Venemaal elava õe ja vennaga. Ema ja isa olid surnud teadmises, et nende poeg on Afganistanis hukkunud. Hakimov igatseb tagasi Venemaale. Afganistanis tunneb ta ennast vangina.Ajast, mil Hakimovit filmisin, on möödunud pool aastat. Oleme Mohsiniga näinud vaeva, et jõuda tema abiga teiste sealkandis elavate endiste Nõukogude sõduriteni. Nad on talibid.Teadsin, et ma ei saa neid filmida, kui meid ei aita küllalt kõrgel positsioonil olev talibist usaldusisik.
Hakimovi soovitusel ja vahendusel kohtus Mohsin 2017. aasta kevadtalvel Mullah Karimiga. Talibani komandör Karim andis Mohsinile lubaduse viia mu kevadel filmima kaht talibit, kellest üks sõdib tema alluvuses. Need on endised Nõukogude sõdurid Nikolai Aleksejevitš Vassiljev ja Maksim Borissovitš Lopatik. Talibani ridades võitlevad nad Mullah Naeemi ja Ali Adraskani nime all. Mullah Naeem elab Shīndandis ja on Mullah Karimi võitleja.
Tagasi 17. aprilli õhtusse. Tagasi Herāti südalinna hotelli. Kallistused ja põsesuudlused. Mullah Karimi tumedad silmad läigivad liigutusest. Saagu me sõpradeks kogu eluks, mitte ainult loetud päevadeks. Aeg-ajalt tuleb telefoninumbreid vahetada, et meile ja meie sõprusele jälile ei jõutaks. Homme hommikul viin teid Shīndandi ja peale lõunat Adraskani.
Sean paika kaamera ja valguse. Kinnitan pealiku rinnale raadiomikrofoni. Ma ei tea, kas tahan või saan seda intervjuud tulevases filmis kasutada. Teen intervjuu eelkõige selleks, et Karim tajuks end osalisena protsessis. Et tema ego saaks piisavalt toidetud.
Muidugi ootab Mullah Karim minult koostöö ja kokkulepete elluviimise eest raha. Teisiti ei ole see Afganistanis mõeldav. Mina saan anda viissada dollarit. Ebamugav vaikus. Ilmselgelt on ta oodanud suuremat pakkumist. Mohsin palub mul anda Karimile veidi raha ette. Võtan taskust rahakoti ja ulatan talibile sada dollarit. Tema pilk fikseerib dollaripaki mu rahakotis.
Mullah Naeem sai talvel haavata tulevahetuses valitsusvägedega. Haiglasse teda ei viidud, seal oleks ta kohe kinni võetud. Saatsin Mohsiniga Naeemile siis veidi raha, mille ta koos Mullah Karimiga Shīndandi Naeemi perele viis. Mohsin ostis nälgivale perele riisi kaasa. Olen aidanud venelasest talibil oma haavu ravida ja peret toita. Kus ja kuidas mu tegu kaalutakse? Kas siin või sealpool lihaliku elu joont?
Pool neli äratab mind telefonialarm. Dušš ja kohv. Selga panen valged, tavalised afgaani riided. Shalwar kameez on vist nende nimi dari keeles. Pähe sätin mütsi, milliseid Mohsini sõnul kantakse Panjshēri piirkonnas. Sealkandis võib kohata päris palju euroopalike näojoontega heledanahalisi afgaane. Neljandal sajandil enne Kristust viibis selles piirkonnas Aleksander Suure armee. Jälg tema sõdurite viljakusest elab rahva geenides edasi. 2010. aastal käisin sealkandis ja veendusin selles ise.
Tunne ei ole hea. Mullah Karim ootab meid juba õues. Toyota Corolla roolis on mees, keda ta tutvustab kui oma õemeest.
Väljume pimedast Herātist. Mullah Karim käsib mul prillid eest võtta ja salli võimalikult kõrgelt ümber kaela mähkida. Afgaanid ei kanna reeglina prille, need äratavad tähelepanu. Kui valvepost meid peatab, teeskle magamist! Peatab, teesklen. Saame dokumente näitamata edasi sõita.
Pooleteise tunni jagu sõidetud, läheneme Shīndandile – linnakesele, mida peetakse üheks