Raamatus kasutatud fotod autori erakogust.
Kujundaja ja küljendaja Piia Stranberg
Toimetaja Signe Siim
Keeletoimetaja Lyyli Virkus
Autoriõigus: AS Eesti Meedia, 2018
Kirjastus Post Factum
www.postfactum.ee
Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.
ISBN 978-9949-603-85-5
ISBN 978-9949-669-18-9 (epub)
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
www.trt.ee
Vaadates elule näkku.
Ees- ja tänusõnu.
Tundsin lapsena palju hirmu. Olen pidanud ennast argpüksiks. Kui vene poisid mulle kallale tulid – ja seda juhtus minu lapse- ja noorukipõlves korduvalt –, ei hakanud ma neile kunagi vastu. Tardusin kohale. Hirm halvas mu täielikult. Venelasi oli alati kolm. Kolm ühe vastu. Neid oli kolm ka siis, kui ma 1993. aasta kevadööl autos oma teismelisi lapsi ootasin. Kolm noort meest hüppas minu autosse. Üks pani vedrunoa mulle kõrile.
Ainus võimalus hirmu ületada on selle allikale võimalikult lähedale minna. Hirmule näkku ja silma vaadata. Hirm hakkab siis ise kartma. See on tegelikult ainuke võimalus elule näkku ja silma vaadata. Olen otsinud võimalusi elule silma vaadata. Vahel on see õnnestunud ja siis on elu mulle lahkelt vastu vaadanud.
Filmitööga olen seitseteist aastat teeninud endale ja perele elatist. Loomine ja leivateenimine on enamasti omavahel tasakaalu leidnud. Mitte alati. Vastutus on olnud suur ja vahel on rahateenimise vajadus nihkunud esikohale. Vahel olen tundnud end palgasõdurina. Seegi pole halb tunne.
Otsisin aastaid võimalust minna Afganistani tegema filmi Nõukogude sõduritest, kes seal kunagi vangi langesid ja moslemiks saamise hinnaga ellu jäeti. Minu afgaanist sõber ja kolleeg Mohsin sai esimese Nõukogude ekssõduri Bahretdin Hakimoviga ühendust 2016. aasta sügisel. Oli aeg, kus leib minu laual oli otsakorral ja palgasõdur valmis sõtta minema. Tundsin, et selle filmi tegemiseks saan raha. Olin valmis minema esimesel võimalusel. Sain raha, sain leiva lauale. Läksin Afganistani. Filmisin Hakimovit.
Aprillis 2017 läksin uuesti Afganistani plaaniga filmida Nikolai Vassiljevit ja Maksim Lopatikut. Mõlemad endised Nõukogude sõdurid teenivad Talibani ridades. Mõistsin riski suurust, aga ei näinud võimalust filmiga poolele teele pidama jääda.
2017. aasta 18. aprilli varahommikul sihtisid mind ja Mohsini Shīndandi lähedal külavaheteel läbi autoakna viis talibit. Hilisemad talibitest kaasvangid Kabuli vanglas ei suutnud mõista, miks meid ei tapetud, miks minu eest lunaraha ei hakatud nõudma. Miks talibid meid Afganistani Julgeoleku kätte andsid? Ma ei tea seda ega saa ilmselt kunagi teada.
Selles raamatus olen uuesti läbi elanud ja läbi kirjutanud aja, mil elule ja surmale näkku vaatasin. Kummalisel kombel olid nad ühte nägu.
Olen südamest tänulik kõigile inimestele, kes minu vabastamise nimel vaeva nägid. Vaid üksikuid neist saan nimepidi tänada. Annely Kolk, Peeter Püvi, Tarmo Miilits, Margus Kotter, Maarika Miil, Tiit Land, Hadi Hedayati, Eha Pärt. Tänan teid, inimesed välisministeeriumist, kaitsepolitseiametist, välisluureametist, politsei- ja piirivalveametist, Suurbritannia saatkonnast Kabulis, kes te andsite oma panuse minu vabastamisse.
Minu lähedaste hingevalu oli mõõtmatult suurem kui ükski valu, mida mina oma vangistuse jooksul tundsin. Tänan oma abikaasat Kaiat, täiskasvanud lapsi Maarjat ja Madist, lapseeas lapsi Martit ja Matist. Teie armastus jõudis minuni ja aitas mu koju.
Vahur Laiapea
Suurupis 21. mail 2018. aastal.
Minu meelest on elu kingitud hobune
J. D. Salinger, „Teddy“
Mullah Karim on paarisajamehelise Shīndandi piirkonnas paikneva Talibani rühmituse pealik. Tema vasak käsi on ebaloomulikus asendis ega lähe küünarnukist sirgeks. Luu on valesti kokku kasvanud. Mullah Karim on lahingus Afganistani valitsusvägedega rängalt haavata saanud. Ta otsib võimalust pääseda Indiasse, et lasta kätt opereerida. Selleks vajab ta raha. Mullah Karim on puštu. Mullah Karim on moslem.
Karimil on kaks naist – üks Shīndandis, teine Herātis. Aga naistest talle ei piisa. Kui minu afgaanist sõber ja tõlk Mohsin temaga Shīndandis filmivõtteid ette valmistamas käis, näitas Karim oma kodus talle ka kaht bacha bazi’t, „tantsivat poissi“. Teismelised poisid, röövitud vanematelt või tänavatelt, kasvatatakse teenijateks ja seksiorjadeks. Nad peavad kandma tüdrukute riideid ja neid õpetatakse naiselikus maneeris tantsima. Tantsivate poiste omamine on paljudele kõrgema positsiooniga meestele staatuse küsimus. Hiljem, mitme nädala pärast küsin endalt: kuidas ma sain usaldada meest, kes pilastab lapsi?
2017. aasta 17. aprilli hilisõhtu Herāti hotellis. Mohsin helistab Mullah Karimile ja kutsub ta minuga kohtuma. Karim tuleb, ülevoolavalt, imalalt sõbralik. See ei tee mind ettevaatlikuks. Afgaanid väljendavad tihti oma külalislahkust veidi lääge, ülepaisutatud sõbralikkusega. Tema silmad mulle ei meeldi. Ei meeldinud juba neil fotodel, mis Mohsin mulle paar kuud tagasi temaga esimest korda kohtudes saatis. Aga siis ei lubanud ma seda endale teadvustada. Soov jõuda filmima Karimi alluvuses sõdivaid endisi Nõukogude sõdureid kattis kinni loomupärase ohutunde.
Talibani komandör Mullah Karim. Foto: Mohsin
Detsembris 1979 algas Nõukogude invasioon Afganistani. Olin üheksateistkümneaastane. Õppisin Tartu Ülikoolis kaugõppes eesti filoloogiat. Pere toitmiseks panin mööblikombinaadis kokku kirjutuslaudu. Kasvatasin verinoore abielumehena väikest tütrekest. Olime teise lapse ootel. Tundsin hirmu teenistuse ees Nõukogude armees. Kartsin alandusi. Kartsin murdumist vägivalla käes. Kartsin, et võin surma saada ja mu lapsed peavad kasvama isata.
Ühel 1979. aasta talveööl tulid Tartu sõjakomissariaadi ametnikud mulle koju järele. Oli poiste teenistusse viimise aeg. Elasime sõjakomissariaadi lähedal. Küllap jäi sel ööl kohale tulnud poiste nimekiri vajalikust lühemaks ja oli vaja kiiresti lisa leida. Tükk aega tagusid komissaride rusikad meie agulikorteri õhukest ust. Olime vaiksed, liikumatud. Minu saatus, meie saatus sõltus sellest, kas tütreke ärkab tagumise peale. Ei ärganud.
Järgmisel päeval viisin pere mõneks ajaks kodust ära. Nõukogude armee minu vabadust ei saanud. Algas nõukogude invasioon Afganistani. Sõna Afganistan jäi minusse isemoodi elu elama, köitis mu enda külge. Lõi kümne aasta jooksul pilte vangide metsikust piinamisest, koju saadetud tinakirstudest.
Kolmkümmend aastat hiljem, 2009. aastal sattus mulle kätte Alex Klaitsi ja Gulchin Gulmamadova-Klaitsi raamat „Armastus ja sõda Afganistanis“. Üks lugu selles raamatus kirjeldab nõukogude invasiooni ajal Afganistanis vangi langenud, ellu jäetud ja islamisse astunud Nõukogude sõduri saatust.
Ukrainast pärit 18-aastase Nikolai Mironenko võtsid mudžahiidid kinni 1983. aastal Kunduzi lennuväljal. Teda koheldi hästi. Juba paari päeva pärast võõrustas rühmituse komandör teda kui auväärt külalist. Juba paari päeva pärast sai ta teada oma uue nime. Faizmuhammadiks nimetatud Nikolai asus usinasti dari keelt ja islamit õppima. Temast sai pühendunud moslem. Kümme aastat hiljem, 1993. aastal viisid afgaani sõdurid Nikolai paadiga üle Amu-Darja piirijõe isaga kohtuma. Isa anus poega endaga nüüd ja kohe Ukrainasse naasma. Nikolai pöördus Afganistani tagasi oma naise ja laste juurde.
Sellise saatusega meestest tahtsin filmi teha.
Venemaa Afganistani Veteranide