Raske probleem
1995. aastal uuendas David Chalmers New Yorgi ülikoolist Descartes’i vaatenurka, nimetades seda „raskeks probleemiks”. Chalmers väitis, et arusaam sellest, kuidas aju toimib, ei ütle midagi teadvuse kohta, sest ehkki aju eksisteerib füüsiliselt, pole teadvusel oleva mõistuse sisu võimalik jälgida ega mõõta.
Chalmersi arvates on ajust arusaamine „kerge probleem”. Näiteks saame öelda, et aju koosneb umbes kilogrammist omavahel väga hästi ühendatud närvirakkudest, millest mõned on spetsialiseerunud teatud funktsioonidele. Võime samuti öelda, et närvirakkude vaheline kommunikatsioonivahend on nii elektriline kui ka keemiline. Ent ehkki me oleme võimelised näiteks selgitama, kuidas silmad teavitavad aju värviga seonduvatest valguse lainepikkustest, ei ütle see meile midagi selle kohta, mis tunne on meil punast värvi näha. Sellest vaatevinklist ei aita meid isegi aju toimimise iga detaili mõistmine teadvusele lähemale, sest ei ütle midagi selle kohta, mis tunne on meil punast värvi „näha”.
Või nagu sõnastas selle samuti New Yorgi ülikoolis töötanud Thomas Nagel 1970. aastatel: võite teada iga detaili nahkhiire aju füüsilisest toimimisest, aga te ei tea ikkagi, mis tunne on olla nahkhiir (vt kasti: Kvaalid[1.]).
Teine näide. Tõstke see raamat endale silme ette. Just praegu kogete eeldatavasti teadlikult paberi (või ekraani), sõnade ja piltide nägemist. Viis, kuidas te paberit näete, on teile ainuomane ja mitte kellelgi teisel pole võimalik täpselt teada, mismoodi see teile mõjub. Niimoodi defineeritaksegi teadvust: see on teie enda privaatne, isiklik ja äärmiselt subjektiivne kogemus ja pole viisi, kuidas kellelegi teisele selgitada, mismoodi see teile mõjub.
Kvaalid
Filosoofilises terminoloogias nimetatakse meie kogemisviisi − „mis tunne on” – kvaaliks. Need on kogemuse subjektiivsed isiklikud omadused: vee jahedus, punase punasus, õnnetunne. Raske probleemi eestkõnelejad väidavad, et mitte mingisugune aju füsioloogia mõistmise määr ei kirjelda kvaali piisavalt, kuna sellel on sama palju versioone, kui on maailmas inimesi, ja puudub viis nende võrdlemiseks. Tõepoolest, mõned on tulnud välja mõttega, et teadvustatud kogemuse kvaale võib olla võimatu mõista, arvestades meie praegust arusaama füüsikaseaduste toimimisest.
Seega, kui teadvus pole füüsiline asi, mis see siis on? Selle vaatenurga äärmuslik versioon ütleb, et teadvus on Universumi põhikomponent, mis eksisteerib koos mateeriaga ja millel on omadused, mida – ja see teeb asja ilmselt mugavamaks – pole võimalik meie praeguste füüsikateadmistega seletada. Chalmers ütleb, et kui seda ideed äärmuseni arendada, võib see viia pan-psühhismini, seisukohani, et kogu mateeria – isegi elutud objektid nagu kaljud – pakatab mingil määral teadvusest.
Zombid
Teine väljakutse seisneb asjaolus, et võimatu on teada, kas teine olend üleüldse kvaali kogeb. Võimalik, et kõik teised on „zombid”. Mitte selle sõna õudusfilmilikus tähenduses – filosoofilistes mõtteeksperimentides leiduvate zombide all mõeldakse inimesi, kes käituvad peaaegu täpselt samamoodi nagu kõik teised, välja arvatud üks otsustava tähtsusega erinevus: nad ei oma teadvust. Torka seda zombit nööpnõelaga ning see ütleb „ai” ja tõmbub kerra. Ent see on vaid refleks – ta ei tunne valu. Tegelikult pole sellel zombil üldse mingeid subjektiivseid tundekogemusi ehk „kvaale”. Mitte keegi pole veel leidnud viisi, kuidas kindlalt väita, et meid ümbritsevad inimesed pole zombid.
Mitte nii raske probleem
Skaala teises otsas asuvad „materialistid” – nagu filosoof Daniel Dennett Medfordis asuvast Tuftsi ülikoolist Massachusettsis −, kes toonitavad, et pole olemas sellist asja nagu raske probleem, ja et lõpuks oleme võimelised teadvusest aru saama – ning võib-olla leidma ka viisi kvaalide mõõtmiseks ja zombide leidmiseks –, kui omame piisavalt teadmisi aju toimimise viisist.
Dennetti jaoks ei eelda aju infotöötluse teadvuseks kujunemine mingit müstilist protsessi. Tegelikult nimetab ta Descartes’i ideid „üheks suurimaks veaks mõtlemise ajaloos”.
Dennett väidab, et teadvus on aju toimimise otsene tulemus. Selle vaate kohaselt on aju teatud liiki hüpoteeside püstitamise masin, mis tuleb pidevalt välja uute „mustanditega” selle kohta, mis maailmas toimub, ja uuendab neid käigu pealt. Tulemuseks olev teadvus pole seega mingi müstiline kehaväline kogemus, vaid kehas ja ajus asetleidva infovoolu kõrvalsaadus. Teisisõnu, väga veenev illusioon.
Veelgi enam, aju ei loo pelgalt teadvuse illusiooni, vaid ka tunde, et selle teadvustatud kogemuse osaliseks saab eraldiasetsev mittemateriaalne „mina”. Ka seda võib näha kui kas müstilise „teise” seisundit, mis ei allu selgitustele, või kui veel üht illusiooni, mis on kokku lapitud meie elukogemustest ja suhetest teistega.
Ehkki ühelegi neist rasketest teadvust puudutavatest küsimustest pole lihtsat vastust, on materialistide teoorial kaks eelist teaduslikus mõttes.
Esmalt puudub vajadus selgitada veidraid vastastikuseid suhteid materiaalsete ja mittemateriaalsete asjade vahel, kuna materialistide vaatevinklist pole mittemateriaalsena näiv asi midagi muud kui silmamoondus. Teiseks kaotab see raske probleemi ja tekitab hoopis soovi selgitada, kuidas aju sellise trikiga hakkama saab.
Viimase kahe aastakümnega on see toonud probleemi neuroteadusse. Edasi lugedes saate teada, mida selleteemalised uurimused on meile praeguseks õpetanud.
1.1 Ainult teie ise teate täpselt,mida kogeb teie mõistus
1 Kvaal – kogemusega seonduv tuntav kvaliteet. (– Tõlkija) [ ↵ ]
2
Teadvuse bioloogiline alus
Neuroteadlased on saavutanud uskumatut edu teadvuse bioloogiliste aluste mõistmises ning tänu tehnoloogia edusammudele võime neid isegi ajus toimimas näha. Siinkohal toome ära aabitsatõed.
Teadvuse toormaterjal
Teadvuse aluspõhi ajus on saladuslik, ent vähemalt on see ligipääsetav müsteerium. Nagu hiljuti märkis autor Mark Haddon, ei asu teadvuse toormaterjal teisel pool Universumit, see ei juhtunud 14 miljardit aastat tagasi ning see pole peidetud sügavale aatomi sisse. See asub siinsamas, teie pea sees.
Tegelikult on nii, et kui jätame kõrvale filosoofilist laadi küsimuse sellest, miks teadvus üldse olemas on, siis saame hakata aju sondeerima, et leida sealt kõnekaid füüsikalisi ja elektrilisi tunnusjooni, niinimetatud teadvuse neuraalseid korrelaate.
Kahjuks ei loovuta aju oma saladusi lihtsalt. Viimase loenduse kohaselt sisaldab aju peaaegu 90 miljardit närvirakku nii paljude nendevaheliste ühendustega, et kui loendaksite igas sekundis ühtainust, siis kuluks ülesande täitmiseks kolm miljonit aastat. Ent isegi see ei selgita veel piisavalt aju keerulisust. Tõeliselt ebaharilik pole aju struktuur ise, vaid seda läbivate ühenduste mustrid, mis mingil viisil on aluspõhjaks kõigele, mis teeb teist teie enda isiku.
Kuidas need ühenduste mustrid koonduvad teadvuseks, on hiiglaslikku mõõtu küsimus. Seega – kust peaksime alustama oma püüdlusi mõista, kuidas see kõik toimib? Üks lähenemisviis seisneb probleemi jagamises osadeks, millega on võimalik toime tulla, ning uurida teadvuse erinevate aspektide bioloogilist alust, võttes neist käsile ühe korraga.
Näiteks on meil võimalik eristada teadvuse tasandit (erinevust täieliku ärkveloleku ja teadliku oleku ning üldanesteesia all olemise vahel),