Originaali tiitel:
John Guy My Heart is My Own The Life of Mary Queen of Scots Toimetanud Leino Pahtma Korrektuuri lugenud Kairi Vihman Kujundanud Mari Kaljuste Copyright © John Guy 2004 © Tõlge eesti keelde. Tõnis Värnik, 2019 ISBN 978-9985-3-4592-4 ISBN 978-9985-3-4683-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2019 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif
TÄNUAVALDUSED
Kirjutada seda raamatut oli üks minu elu põnevamaid ja kosutavamaid kogemusi ning tundus huvitava seiklusena isegi mehele, kes on juba veerand sajandit töötanud ajalooliste materjalidega. Ma ei osanud tööd alustades arvatagi, et arhiivides võib leiduda nii palju värsket materjali naise kohta, kelle elu üle on vaieldud neli sajandit. Mida rohkem ma nende materjalidega tutvusin, seda rohkem see elevust tekitas. Ma lihtsalt ei saanud tööd raamatu kallal katkestada enne, kui olin kaevanud põhjani ja kogu lugu jõudis lõpule.
Olen äärmiselt tänulik abi ja toetuse eest, mida sain arhiivitöötajatelt ja kuraatoritelt, kelle hoidlates ja raamatukogudes sain nii palju nädalaid ja kuid töötada. Monique Cohen ja tema alluvad Prantsusmaa rahvusraamatukogu käsikirjade osakonnas näitasid mulle, kuidas leida vajalikku raamatukogus, mida ma polnud kunagi varem kasutanud. Doktor Sarah Tyacke ja tema kolleegid riiklikus arhiivis Londonis ja Cambridge’i ülikooli raamatukogu töötajad olid sama abivalmid ja vastutulelikud nagu alati. Doktor Andrea Clarke ja tema kaastöötajad Briti raamatukogu käsikirjade osakonnast olid alati valmis mind aitama ja varustasid mind mikrofilmidega Cottoni ja muude käsikirjade tähtsamatest osadest, nii et neid oli võimalik lugeda kodus. Samuti tahan tänada haruldaste raamatute osakonna töötajaid, kes tegid mulle koopiad teatud materjalidest. Doktor Richard Palmer ja tema töötajad Lambeth Palace’i raamatukogust võimaldasid mul lugeda äsja saadud dokumente Mary kohtuprotsessi ja hukkamise üle, mis polnud aastakümneid olnud avalikkuse kasutada. Olen äärmiselt tänulik, et mulle võimaldati juurdepääs neile materjalidele.
Edinburghis kergendasid minu tööd oluliselt Šotimaa riikliku arhiivi registrite osakonna ja Šotimaa rahvusraamatukogu erikogude osakonna lugemissaalide töötajad. Korduvalt ulatasid mulle abikäe Christine Gascoigne ja tema kolleegid Saint Andrewsi ülikooli raamatukogu haruldaste raamatute ja käsikirjade osakonnast. Juurdepääsu eest Šotimaa rahvusraamatukogu George IV Bridge’i hoidlas leiduvatele dokumentidele ja loa eest neid tsiteerida olen tänulik sealsele halduskogule.
Juurdepääsu eest Hatfield House’i Cecili dokumentidele ja loa eest neid tsiteerida, olen iseäranis tänulik Salisbury markiile ning raamatukoguhoidja ja arhivaar Robin Harcourt Williamsile. Juurdepääsu eest Californias San Marinos asuva Henry E. Huntingtoni raamatukogu käsikirjadele ja haruldastele raamatutele ning loa eest neid tsiteerida tahan rõõmuga tänada käsikirjade osakonna kuraator doktor Mary Robertsoni, kellega tänu õnnelikule juhusele tutvusin Cambridge’is Sir Geoffrey Elton Tudori seminaril umbes kolmekümne aasta eest. Võimaluse eest lugeda käsikirju ja haruldasi raamatuid Folger Shakespeare’i raamatukogus Washingtonis pean tänama selle direktorit doktor Gail Kern Pasterit ja halduskogu.
Kaardid ja sugupuud koostas ning digiteeris minu ligikaudsete visandite põhjal Richard Guy firmast Orang-Utan Productions. Pildimaterjali töötlemisel ja kilede hankimisel osutas mulle hindamatut abi Sheila Geraghty. Minu kolleeg Cambridge’is Stephen Alford luges läbi kogu raamatu käsikirja mustandi ja järgnenud pikkadest kõnelustest temaga ammutasin palju kasulikku. Edinburghi ülikooli Šotimaa ajaloo osakonna professor Michael Lynch luges läbi ja kommenteeris heatahtlikult parandusteta korrektuurpoognad. Olen talle saadud soovituste ja Šotimaad puudutavate paranduste loendi pärast väga tänulik, samuti tänan korrektuurpoognaid lugenud Rachel Guyd paranduste eest. Vastutan täielikult võimalike teksti jäänud vigade eest.
Pean siinkohal juhtima tähelepanu kahele lüngale bibliograafias. Randolphi kirja Dudleyle 14. veebruarist 1566 täielik tekst avaldati väljaandes Scottish Historical Review nr 34 (1955), lk 135–139 ning A. A. MacDonaldi artikkel „Mary Stewart’s Entry to Edinburgh: an Ambiguous Triumph” väljaandes Innes Review nr 42 (1991) lk 101–110 annab palju üksikasju saabumisest 1561. aastal Edinburghi.
Mõned ajaloolased pole võib-olla rahul, et eelistan dünastiast rääkides nimekuju Stuart ja mitte Stewart. Aga Mary ise ütles enda kohta Stuart ja mitte Stewart; tema moto „Sa Virtu m’Atire” on nime peaaegu täiusliku anagrammina mõistetav ainult, kui perekonnanime võtta kujul Stuart ning pealegi ärritaks see tõenäoliselt enamikku lugejaid, kui kasutada nimesid Stuart ja Stewart juhuslikult vaheldumisi. Samuti eelistan kirjapilti „Ker of Fawdonside” variandile „Kerr”, kasutades käsikirjades omaks võetud kirjaviisi. Ja lõpuks järgisin Elizabeth I ja William Cecili eeskuju, kasutades James Hamiltoni, Arrani 3. krahvi puhul nime „Arran” pärast seda, kui tema isa, 2. krahv sai Châtelherault’ hertsogiks, ehkki rangelt võttes sai ta Arrani krahviks alles pärast isa surma.
Pean ütlema palju tänu- ja imetlussõnu oma agentidele Londonis ja New Yorgis Peter Robinsonile ja Emma Parryle, kes mind kogu aeg julgustasid ning veensid mind seda raamatut kirjutama. Mõlemad lugesid käsikirja läbi ja jagasid asjalikke nõuandeid. Valmistades ette raamatut, kus tõlgendustel on sama suur tähtsus kui tööl arhiivides, sain aru, kui palju olen õppinud BBC produtsentidelt – iseäranis Catrine Claylt, Dick Taylorilt ja Jane McWilliamsilt – kellega mul oli õnn neli viimast aastat koos töötada.
Määratult palju tänu olen võlgu minu toimetajatele kirjastuses Fourth Estate, Courtney Hodellile ja Nick Daviesele. Courtney üksikasjalikud ja täpsustavad kommentaarid käsikirja esialgsele variandile olid väga asjakohased ja julgustasid mind andma endast parima, mis on arvatavasti kõige suurem stiimul, millega toimetaja saab autorit innustada. Pean suureks privileegiks, et raamatu avaldas kirjastus Fourth Estate, mille suuremeelsus võimaldas mul pühenduda tööle raamatu kallal peaaegu kolmeks aastaks, mis tähendas ideaalilähedasi töötingimusi. Samuti tahan toimetamise ja tootmise käigus mulle osutatud abi eest tänada Natasa Kennedyt, Michael Coxi ja Louise Tuckerit.
Tänan südamest oma endisi üliõpilasi Saint Andrewsi ülikoolis ja neid, keda ma praegu õpetan Cambridge’is, selle eest, et nad võtsid seminaridel ja loengutel Mary jutuks palju sagedamini, kui see oli ette nähtud. Veel tänan Fiona Alexanderit, kes sai otsekohe aru, et salapärane objekt, mida Mary merineitsi ja küülikuga plakatil käes hoiab, aga mille olemust keegi ei osanud varem seletada, on rullikeeratud võrk. Frances ja David Waters julgustasid mind kogu aeg ja ennustasid uskumatul kombel isegi täpse kuupäeva, mil ma lõpliku käsikirja üle annan ja hankisid meile järgmiseks õhtuks piletid Mozarti ooperi „Le Nozze di Figaro” etendusele.
Mis aga kõige tähtsam, Julia leppis Mary alatise kohalolekuga, millest võis juba jääda mulje abielupaari ja armukese kooselust, ilmutades lõputut kannatlikkust. Ta näris läbi loendamatutest mustanditest, luges mõne peatüki läbi vähemalt kümme korda ja arutles Mary üle päevade ja tundide kaupa. Ma ei saa vist kunagi teda kõige eest küllalt tänada ja tasuda ilmutatud armastuse eest. Emma käitus niisama kannatlikult ega ei nurisenud kunagi, et ta peaaegu ei näegi oma isa, ega püüdnudki teda nokkida, kui ta viimaks raamatu valmis sai. Lucy, Susie ja Gemma toppisid mõnikord oma nina Mary asjadesse rohkem kui mulle oleks meeldinud, aga seda tehes aitasid mul säilitada kontakti igapäevaeluga.
PROLOOG
Kolmapäeval, 8. veebruaril 1587 umbes kell kaheksa hommikul, kui oli juba küllalt valge, et silm seletaks ilma