„Fryderyk Chopin, Fryderyk Chopin, Kabli nootas, pange meid kirja.”
„Kurat küll,” vandus Jaak poolvaljult, „hiidlased jõudsid meist ette.”
„Ära kuse,” kuuldus Paltuse tagant suitsupilvest, „neil on oma parv, meil oma.”
„Parv parveks,” neelas Volmer solvangu alla, seirates kiirelt lähenevat traalerit. „Järjekorras on nad meist ikka eespool ja otse sõita rohkem ei saa. Pool poordi paremale,” käsutas ta roolis seisvat muhulasest madrust Mihkel Tüüri. Kohe kostis seljatagant rahulolematut porinat:
„Kurat küll, sõidame parve pooleks,” suitsupilvest ilmus armeenlase rahulolematu kuju, mis astus akna alla. „Jumal hoia, hiidlasteni on veel terve söömavahe minna.”
„Kablini on kolm kaabeltaud,” kostis lokaatori tagant kolmanda tüürimehe Kalmer Viira ärev hääl.
„Kolm kaabeltaud, kah mul kalamehed,” osatas Šora põlglikult läbi hammaste ja naasis oma kohale Paltuse taha. Suure pingutusega surus Jaak Volmer alla ärrituse kapten Paškovi topsivenna vastu, isiklikuks solvumiseks ei olnud praegu aeg ega koht.
„Rooli kümme kraadi paremale,” kamandas akustik ning lisas, „kala on 30 meetri sügavusel, tõuseb kiiresti, noodata tuleb enne, kui parv pinnale jõuab ja selle triangli peale laiali vajub.”
„Fryderyk Chopin, Fryderyk Chopin, SRTR-9042 Ristna nootas, pange järjekorda,” kostis raadiost uus kutsung. Jaak tundis, nagu oleks teda mesilane nõelanud. Kala andmine baasile käis elavas järjekorras. Iga koht tagapool tähendas pikemat ooteaega, vahel isegi päevi passimist, mille jooksul kala kvaliteet noodas halvenes. Olgugi et merre jäeti isegi 6‒7 järku noodast, mis oli piisav ujuvakvaariumi moodustamiseks, kahjustas kala ennast ikkagi ning tihti tuli allesjäänu anda esimese sordi asemel kalajahuks. Juhtus aga mõnes järgus rebenenud auk olema, oli kogu ootamine tulutu ja noodas baasile andmiseks ainult loetud tonnid.
„Valmisoleku kellad,” kamandas Šora puldi tagant, „täiskäik, läks noot!” Volmer lükkas vilkuri roolimaja katusel tööle ning jälgis pingsalt kursile jääva naabersaare traaleri lähenemist. Hiidlased olid poi juurde tulnud ning tegelesid nooda rõngastamisega. Kolmas tüürimees kutsus valju häälega Fryderyk Chopini, kuid Volmeril ei olnud praegu silmi ega kõrvu muu kui katastroofiliselt läheneva SRTR Kabli jaoks. Külm higi kattis laupa, käed pigistasid masinatelegraafi, kui ta läbi pimeda öö üha lähenevaid ja lähenevaid naabersaare traaleri vilkureid vahtis. Mees tundis, et põlved värisevad.
„Kakskümmend kraadi rooli paremale,” kuulis ta armeenlast seljataga roolimeest kamandavat. Ei jõua enam, mõtles ta paanikas juba samas vahetult vööri ees vilkuvaid tulesid seirates. Kohe-kohe oleme hiidlaste noodas, hüvasti veel alustamata kaptenikarjäär. Ta oli põlved lõnksu lasknud ja sulges isegi hetkeks silmad. Piiludes vargsi laugude vahelt, märkas ta, et hiidlaste vilkuvad tuled on jäänud vasemasse poordi ning laev joonistab uhkelt ringjoont, kaugenedes rivaalist.
„Roobaku, kurat sind võtaks,” kostis raadiost hiidlaste pragamist, „katsu ise parv leida, sa ei pea mitte meie noodast püüdma.” Olgugi et hiidlaste repliik tegi meeleolu paremaks, sellest oli kostnud tunnustust, polnud vastamiseks aega – ring ümber kalaparve tuli lõpetada ja ilusasti vilkuva alguspoi juurde välja tulla. Hinnates silmaga kaugust, lükkas Volmer masinatelegraafi käepideme täiskäigu peale tagasi. Tundus, et masin ei reageeri ja laev põrutab otse oma noota sisse. Juba kujutas noor kapten Roobakut abituna keset noota triivimas, propeller ja roolileht mõrralinasse takerdunud, ja abi ei kusagilt. Vilkuv poi lähenes kiirelt ja saatuslikult. Siis aga hakkas laeva korpus vibreerima – mida edasi, seda tugevamini tagurpidikäigust – ning lõpuks peatus alus nii, et vilkuv poi jäi vööriga kohakuti. Pootsman Saks, kes tekis saranetsi otsa sisse vedas, mühatas tunnustavalt ja hõikas traalmeister Kamale:
„Mes ma ütli. Simmu Peeter, koloosi karjak poleks ka oma sääreväristajat paramini Pühtla poe lasipuusse pand!”
„Ma siis lähen?” küsis kolmas tüürimees arupidavalt. Alles nüüd meenus Jaagule, mille oli unustanud. Rõngastamise ajal, kui võimas traalvints 24-millimeetrist vaierit trumlile keris ja sellega nooda põhja kokku kiskus, et kala sukeldudes pageda ei saaks, tiriti vintsi tööga paratamatult ka laeva ennast noota sisse. Ja olgugi et peamasin töötas täiskäigul tagasi, ei piisanud sellest iga kord. Nii tuligi peamasinale abiks saata sajahobujõuline Poolas ehitatud võimas tööpaat, mis koos vahitüürimehega vette lasti ning puksiirotsaga parda külge ühendati, kus see siis kurja koerana keti otsas lõrisedes „tagajalgadele tõusis”, aidates laeva propellerit ja roolilehte noodalinast eemal hoida.
„Mine jah, Kalmer,” saatis Volmer kolmanda tüürimehe teele, olles õnnelik, et tollel jätkus oidu asja ise meelde tuletada. Jaak seisis paremal tiival, näha polnud tuhkagi ja ega enne rõngastamise lõpetamist tohtinudki tulesid süüdata, valgusest kohutatuna oleks kala sukeldunud ja põgenenud. Nagu põrgu eeskojas, mõtles noor kapten ärevalt. Ees tekis naksus-nagises-kriuksus pingutustes traalvints, laev vibreeris ja võppus maksimaalses tagurpidikäigus ning traallooga küljes hiilgas sinine tuluke kui vanaõeluse silm. Hiidlased, kelle laev juba tuledes säras, olid praktiliselt siinsamas, suisa käeulatuses. Oli reaalne oht, et noota võttes ja tagurpidi liikudes võivad nad Roobaku püüsesse takerduda.
„Näita Kalmerile, et ta tõmbaks meid rohkem ahtri poole,” kamandas Jaak akustikut, ulatades tollele taskulambi. Taskulambikiirega näidati paadimehele suunda, kuhu tõmmata. Šora lükkas pläru keelega teise suunurka ja lonkis vasemale tiivale.
„Roobaku, Roobaku, Kabli kutsub,” kostis raadiost. Hakkab pihta, mõtles Volmer ja võttis toru:
„Roobaku kuuleb.”
„Ma vaatan, et meid kisub kangesti sinu nooda poole,” kuulis ta Kabli kapteni häält, „ma saatsin oma paadi traaversist tirima, te tõmmake ahtri poole, küllap siis teineteisest mööda mahume.” Volmeril oli soe tunne, naabersaare vennad olid ikka täitsamehed. Mõni Kaliningradi venelane või leedukas oleks vandunud ja sõimanud ning asja eest, sest lõppude lõpuks oli tema, Volmer, ikkagi süüdi, et teise mehe parda ääres nootama kippus.
„Olge meheks, tänan, tirime juba ahtrisse,” lausus ta torusse ja kiirustas tagasi tiivale. Rõngastamine oli lõpetatud, nüüd võis tekivalgustuse sisse lülitada. Jõuplokid pandi tööle, mehed ronisid korstna taha noodakasti ning ülemeelikute hõisetega asuti noodalina kasti lappama. Põnevil silmi vaatas Volmer noota, kuid näha polnud midagi. Pikk rivi ülemise selise ujukeid hõljus vaikselt veepinnal ja kadus tekivalgustuse vaateväljast pimedusse ning kusagilt ei olnud näha, et noodas oleks olnud ka mõni elus hing. Kala hoiab valguse eest sügavale, rahustas mees ennast, olgugi et silmad püüdsid tabada noodas väiksematki liikumist. Võrgulina, mis läbi jõuplokkide noodakasti libises, oli puhas, värskelt pestud ning sundis vägisi ärevad mõtted pähe. Esimene nootamine ja selline ebaõnn, mõtles mees kibestunult.
„Mööda panime,” mühatas Volmer endamisi. Šora Karapetjan seisis sealsamas, kiskus silmi kissitades suitsu ja vahtis üle poordi alla noota.
„Mööda, mööda,” osatas akustik ärritunult, „mis sa kused kogu aeg, poleks tarvis olnud liiga vara paremale pöörata.” Jaak Volmer oli sellisest ülbusest suisa keeletu. Esiteks oli akustiku keelepruuk kapteni suhtes – mis sest, et noore kapteni suhtes – täiesti lubamatu, ja teiseks jagas roolimehele nootamise ajal nagu tavaliselt käsklusi akustik ise. Jaak teadis, et armeenlane kompab piire, paneb teda proovile, kontrollides, mis materjalist on uus ülemus. Nad olid roolimaja tiival kahekesi. Ülbelt irvitades vahtis Šora vette, andes kogu olekuga märku, et mida sa, sitt, mulle ikka teha saad. Järsult pöördus Jaak kohapeal ning saatis paremsirge armeenlase päikesepõimikusse.