„Kuhu purjetame?” päris Tuvike mootorit käivitades. Ta teadis, et hea tujuga meeldis esimehele kasutada mereterminoloogiat ning selleks oli autojuht salaja isegi vastavat kirjandust uurinud. Saamata vastust, pöördus Arno vaatama. Mõtlikult vaatas esimees küljeaknast välja, autojuhi küsivat pilku märgates kordas ta: „Sõidame, sõidame Käbalasse.” Tundus, et täna oli siiski teise variandi päev, mõtiskles Tuvike endamisi ja lükkas käigu sisse. Mine sa võta kinni – soni tal täna ei olnud ja palitu asemel oli seljas jope. Tegelikult ei olnud Aivaril vahet kuhu sõita, mees lihtsalt soovis oma mõtetega isekeskis olla ja selleks kõlbas nii Käbala kui ka mõni muu suvaline paik Saaremaal. Jah, need sinised silmad ei andnud talle täna asu, kuigi oli palju tähtsamaid asju, millele keskenduda.
Tegelikult ei olnud Aivar Sink mingi naistekütt ega seiklusi otsiv elumees. Tema elu kreedo seisnes hoopis teistes eesmärkides. Aivar Singi edasiviivaks jõuks või kui soovite, siis pühendunud eesmärgiks oli auahnus ja sügav tunnustusevajadus. Ta pidi olema teistest parem ja nupukam – tema puhul võrdus teiseks jäämine kaotusega. Kuid nii imelik kui see ka ei olnud, ei puudutanud see isiklikku elu. Kui kolhoosi puutuv pidi alati olema kõige parem, kõige uhkem ja esimeste killas vähemalt Eestimaal, siis eraelus ei olnud see Aivar Singile sugugi primaarne. Viimane fakt oli pereringis tihedate arusaamatuste põhjuseks. Kuidagi ei suutnud õpetajast naine Liina mõista, miks ei võiks kuulsal kolhoosiesimehel Singil olla isiklikku maja ja suvilat mõnes Saaremaa kaunimas paigas. Miks peavad nad leppima vanemapoolse kolmetoalise kooperatiivkorteriga maakonna ainukeses linnas ning mööbliga, mis kannataks ajalooliste väärtuste nimekirja kandmist. Ometi oleks kolhoosiesimehe positsioon ja rahakott ilma eriliste raskusteta kõike paremat võimaldanud.
„Miks, miks, ütle, Aivar, miks me elame kui mingid vaesed kirikurotid? Iga kolhoosi kalur elab ka paremini.” Nii oli Liina mitmeid kordi vihahoos karjunud, välgutades pruune silmi, mis olid kunagi tundunud nii salapärased ja võrgutavad.
„Küll jõuame,” püüdis ta algusaegadel naist rahustada, kuid viimasel ajal oli loobunud ka sellest ja lihtsalt vaikinud. Kui arvata süüks liigset tagasihoidlikkust, siis polnud see sugugi nii, pigem vastupidi – Aivar Sink ei osanud ennast kolhoosist lahutada. Temal ei olnud vahet, kus ta parajasti viibis, kas Sarapuu kalakasvatuses või Kesva uues sadamas – igal pool tundis ta end kodus olevat. Sellel viimasel aspektil oli nii miinuseid kui ka plusse.
„Poeg, olgu riigikord milline tahes, peremehe käsi on see, mis vara kasvatab,” olid isa Alberti sõnad, mis Aivarile eluks ajaks meelde sööbisid. Kuid paratamatult tõi see kaasa ka teistmoodi suhtumise, mis süvenes nagu vähkkasvaja, tasapisi ja hiilivalt. Süvenes mõistmine, et on kaks seisukohta – esimehe vaatevinkel ja seal kõrval vale arusaam asjadest. Isegi Kesva sadamas külmhoonet ehitavad soomlased olid enne sarikate paigaldamist sarkastiliselt muianud ja lausunud: „Odotamme, jos älykäs Sink tulee.” (Ootame, kui ülitark Sink tuleb.) Kas Aivar seda ei märganud? Muidugi märkas ning mõnikord isegi muigas enda üle, kuid kolhoosi edusammud ja kiire majanduslik areng olid tuimestanud enesekriitilist meelt ning õigustanud paljude otsuste ainuisikulist tegemist. Ka selle iseloomujoone alged peitusid lapsepõlves. Viieaastase poisikesena oli ta kiindunult istunud isa laevakaptenist venna Helduri kõrval ja kuulanud mitmeid kordi jutustust purjekast Looderand ning õnnetusest, mis juhtus laevaga 1932. aasta sügistormis Põhjamerel. Suurema osa meeskonnast päästis just kapteni ainuisikuline ja õigeaegne otsus raiuda läbi vandid ja saata murdunud grootmast koos taglasega üle parda. Onu Heldur oli seda alati rõhutanud, sest tema oli üks ellujäänutest. Mereline keskkond, kalurist isa ja kõik need merejutud avaldasid väikesele Aivarile sellist muljet, et polnud kahtlustki, millise elukutse noormees pärast keskkooli valib. 1944. aasta sügisel lahkus onu Heldur Rootsi, mis sai paraku Aivarile ületamatuks takistuseks teel kaptenisillale. Olgugi et aastate jooksul polnud isa vennast keegi midagi kuulnud, teati KGB-s täpselt, et laevakaptenist onu oli kodumaa reetnud. Sisseastumiseksamid merekooli sooritas Aivar viitele, kuid mandaatkomisjonis selgitas üks tumedas ülikonnas ja näpitsprillidega ametnik, et seltsimees Singi ankeedis on andmeid, mis ei sobi kokku nõukogude meremehe austustvääriva nimetusega. Saaremaa rannapoisile oli see ränk löök. Kuidagi ei suutnud ta ennast mingis maises ametis ette kujutada, olgugi et komisjonis just seda soojalt soovitati. Pärast mandaatkomisjoni seisis ta, pea pulki täis, Võidu väljakul ning jälgis kadedusega merekooli uksest sisse ja välja saalivaid mustas vormis kursante. Ta kujutlusse kerkisid koduküla elanike haletsevad pilgud ja seljataga salamisi sosistatud kaastundeavaldused: „Näädsa, va Singi-poiss, äi saand teine Talina kooli sisse, küll Vene armee selle pärib.” Ei ja veel kord ei – kodukülla sellisel viisil naasta ei saanud. Aga mida teha? Saates aeg-ajalt nukraid pilke üle õla merekooli suunas, lonkis noormees sihitult trollipeatuse poole, komistades eesastuva kodaniku kandadele.
„Noormees, edasi liikudes tuleb ikka ettepoole vaadata,” porises halli habemega vanem mees, kes peatus, toetus jalutuskepile ja tunnistas noormeest teraselt kaptenimütsi sirmi varjust.
„Sa vaata vaid, Saaremaa mehed ka pealinna peal käimas,” muheles võõras. Olgugi et nukrate mõtetega kimpus, tundis Aivar pealinnamehe ära. Tegu oli naaberkülast pärit kapten Voldemar Lepikuga, kes oli varematel aegadel koos onu Helduriga kaugeid meresid kündnud. Mehed kätlesid.
„Pealinn ei paista sulle erilist lusti pakkuvat,” uudistas naaberküla mees, „nägu on sedamoodi, nagu oleks mee pähe sinepit leivale määrinud.” Aivar Sink ei olnud aldis suhtleja, kuid nüüd purskus kogu osakssaanud ülekohus temast välja.
„Meri pandi lukku!” Mõtlikult noogutas kapten Lepik, haaras noormehel küünarnukist ja võttis teda endaga kaasa tõmmates suuna Kaarli kiriku ees olevate pinkide poole.
„Pole sina esimene ega jää ka viimaseks,” mühatas ta ning sundis noormehe enda kõrvale istuma. Endiselt meremehelt oleks Aivar oodanud lohutust, head nõuannet või tarka näpunäidet, aga nüüd – pole sina esimene … Ta vaikis solvunult ja vahtis kõnniteel askeldavaid tuvisid.
„Ma saan aru, mida sa tunned!” kuulis ta vanemat meest ütlemas ning midagi kihvatas noormehes.
„No kurat, ise oled aastaid merd sõitnud, sul on sõidud sõidetud, aga mind merele ei lasta!”
„Kes sulle ütles, et sõidud on sõidetud?” päris kapten Lepik kibestunult ja toksis ärritunult kepiga asfalti. „Kas sina tead, miks ma enam merd ei sõida?” päris ta noormehe poole pöördudes.
„Noh, räägiti, et tervis korrast ära, vanust ka juba ja tõsine haigus,” nooksas Aivar kohmetult jalutuskepi suunas.
„Tervis korrast ära, tõsine haigus,” osatas kapten Lepik, „tervisel pole häda mitte kuraditki, aga selle haiguse nimi on KGB ja viiskümmend aastat on kaptenile just õige iga.” Oma sõnade rõhutamiseks lõi ta jalutuskepiga kõnniteelt veerema kivikese, mis tuviparve plaginal lendu ehmatas. Aivaril oli piinlik, ta peitis pilku, näppides vana ja vileda tuulepluusi nööpe.
„Enesehaletsusega ei ole siin ilmas midagi ära teha,” kuulis ta Voldemar Lepikut ütlemas, „tuleb lihtsalt otsida ja leida võimalusi, kuidas unistuste ja eesmärkideni jõuda.” Kapten Voldemar Lepik oli toetanud mõlemad käed jalutuskepile ning vaatas mõtliku pilguga üle Võidu väljaku, kus platsi teises servas kerkis Tallinna linna täitevkomitee hoone. „Valget laeva ei tule, ei ole lootustki, Aivar,” lisas ta vaikselt rohkem nagu enesele kinnituseks ja pöördus noormehe poole. „Igaühele meist on antud aeg ja koht ajalooredelil, seda muuta ei ole meie võimuses ning mida muuta ei saa, selle üle pole mõtet nuuksuda. Mina olen seda meelt, et igas olukorras, olgu see nii vilets kui tahes, on saatusel meie jaoks võimalused olemas. Et eesmärkide poole