Tooge mulle Ivy Pocketi pea. Caleb Krisp

eest.

      „Mul on üks tingimus,” lisasin rahatähti taskusse toppides. „Vajan küüti lähimasse rongijaama.”

      Lõime käed ja asusime kohe teele.

      Oli juba pime, kui rong Waterloo jaama sisse sõitis. Olin terve tee Londonisse maganud esimese klassi mugavuses. Aga ma ei tundnud end ärgates värskena. Pea lõhkus. Kogu keha valutas. Ühel hetkel olin kuum, järgmisel üdini külmunud.

      Kiirustasin jaamast minema ja jõudsin gaasilaternate all õhetavale elava liiklusega tänavale. Kerge uduvihm pani tänavakivid helkima. Igas suunas kiirustas inimesi. Vaatasin tõlda otsides ringi ja märkasin teisel pool teed tänavapoissi – tal oli seljas punane lapitud jakk ja ta paistis tundvat minu vastu kohutavalt suurt huvi. No selles polnud midagi rabavat. Nurga tagant ilmus nähtavale tõld ja ma viipasin sellele.

      „Kuhu, preili?” küsis kutsar.

      „Winslow Streetile,” vastasin ja ronisin peale.

      „See pole just kena linnaosa.” Kutsar liigutas mütsi, et pead kratsida. „Olete ikka kindel?”

      „Winslow Streetile,” kordasin. „Ja tehke kiiresti.”

      Sõidu ajal pöördusid mu mõtted ülesande juurde tagasi. Miss Alwaysi jutu järgi oli Winslow Street ainus koht, kust ma pääsesin Prospa House’i – ja just seal hoitigi Rebeccat. Selles hirmsas majas olid vangis kõik süütud hinged, kes olid pannud kaela Kellateemandi. Ja neid kasutati tohterdajatena, et ravida katku, mis oli märatsenud Prospas juba sajandeid.

      Patsutasin kleidi all rippuvat Kellateemanti. Hoolimata sellest, kui sandisti ma ennast tundsin, olin nii elevil mõttest, et varsti näen Rebeccat. Kuigi ma polnud täiesti kindel, kuidas ma ta Propa House’ist välja saan, teadsin, et seekord ei lahku ma sealt maailmast ilma temata.

      Kutsar lasi mind välja tänava otsas. Koht oli just nii trööstitu ja rõhutud, nagu ma mäletasin. Pikk rida tumedaid hooneid, trellitatud aknad, kooruv värv. Laternatest langevad väikesed gaasivalguse laigud ei saanud kuidagi selle paiga sünguse vastu. Näha polnud kedagi, ainult üks tõld sõitis mööda.

      Kõndisin nii kiiresti, kui mu valutavad jalad lubasid, ja mõtlesin kogu aeg Rebeccast. Ootasin hetke, mil kivi süttib ellu. Läksin üle tee ja kiirustasin oma sihtkohta – selle tühja ala poole kingavabriku ja hüljatud kostimaja vahel. Kunagi oli seal seisnud mingi hoone, aga praegu polnud sellest järel muud, kui tellisehunnikud ja tükike seina. Eesuks ja raam selle ümber. Tuhmunud messingtahvel.

      See oligi koht, kus minu ette oli kerkinud Prospa House.

      „Rebecca,” sosistasin. „Ma tulen, kullake.”

      Hoidsin sõpra oma mõtete keskmes. Ja Prospa House’i ka. Ootasin, et õhku täidaks sumin nagu hoovus. Ootasin, et Kellateemant läheks mu naha vastas kuumaks ja hakkaks valgust kiirgama. Ootasin, et Winslow Street väänduks ja sulaks nagu lõuendilt maha voolav märg värv.

      Aga seda ei juhtunud. Kivi jäi külmaks. Ainus kuumus õhkus mu palavikulisest ihust. Seisin seal väga pikka aega, tahtes, et teemant teeks oma tööd. Kaelakee polnud kunagi varem mind hätta jätnud. Võtsin kivi kleidi alt välja ja uurisin seda ootusärevalt. Aga ei näinud muud kui pimestavat kalliskivi, mis sädeles laternavalgel. Ei kuumust. Ei valgust. Ei elu.

      Miks kivi enam ei toiminud? Kas võis olla, et olin selle ära kulutanud? Ei, preili Frost polnud kunagi millestki niisugusest rääkinud. Pea lõhkus ja terve keha valutas. Mulle tuli pähe, et võib-olla on sel saladusel midagi pistmist minu haigusega. Võibolla pidin olema terve ja tugev, et Kellateemant ärkaks ellu ja aitaks pääseda Prospasse.

      Raske südamega vantsisin kingavabriku juurde ja istusin ukseavasse. See sobis puhkamiseks sama hästi kui iga muu koht. Mu ümber tuhises külm tuul. Haarasin kätega põlvedest ja püüdsin hammaste plagisemisest võitu saada. Olukord polnud kaugeltki ideaalne, seda ei saanud salata. Aga olin kindel, et hommikul on lood paremad. Enamasti ju on. Kellateemant hakkab taas tööle. Peab hakkama.

      Need mõtted olid sama meeldivad kui soe päike. Aga ei kestnud kaua. Olin teda juba märganud. Ta seisis teisel pool teed. See poiss rongijaamast. See, kellel oli punane lapitud jakk. Ja ta polnud üksi. Tema kõrval seisis mees, kellel oli seljas peen valge ülikond ja peas torukübar. Ta ulatas tänavapoisile mõne penni. Poiss läks oma saagiga minema. Siis pööras hästiriietatud mees tähelepanu minule.

      „Sinu otsimisega on kõvasti tegemist olnud, Ivy Pocket,” hõikas mees valges ja kergitas ametlikul moel kübarat. „Mul on uudiseid vanalt sõbralt.”

      Vanalt sõbralt? Mu veri jäätus. Ta on kindlasti keegi preili Alwaysi löömameestest. Kurikael kiirendas sõiduteele astudes sammu. Hüppasin valutavatest kontidest välja tegemata jalule ja panin mööda Winslow Streeti jooksu.

      „Peatu!” Mehe hääl oli sügav ja käskiv. „Peatu, ütlen ma!”

      See oli naeruväärne. Miks ma oleksin pidanud seisma jääma, kui preili Alwaysi käsilane mind pimedal tänaval taga ajas? Palavik oli mu kehast teinud keeva katla, nahalt auras kuumust. Aga ma lisasin sammu ja keerasin ümber nurga. Kihutasin edasi mööda kitsast tänavat, möödusin rahvarikkast trahterist ja olin sunnitud majesteetlikult üle magava koera hüppama.

      „Seis, Ivy!” hüüdis mees lühikeste ja kiirete hingetõmmete vahelt. „Ma ei soovi sulle haiget teha!”

      „Jamajutt!” hõikasin vastu.

      Hoolimata sellest, et olin kohe jäämas mingisse uhkesse haigusse, kappasin üle tee nagu täkk. Heitsin pilgu üle õla. Mees valges viskas kübara peast ja tormas minu poole kui härg. Nägin kerget naeratusevarju. See jõhkard lausa nautis kassi ja hiire mängu! Mina ei nautinud. Rinnus pitsitas valusalt, iga hingetõmme nõudis vaeva.

      Tänava lõpus keerasin järsult vasakule. Leidsin end järsult tõusva tee alguses – mis oli hirmus. Aga ma jooksin edasi, möödudes eakast mehest, kes sikutas odavast pagaripoest käru välja. Silmanurgast märkasin, käru oli täis igasuguseid värskeid pirukaid. Mis andis mulle suurepärase idee.

      Peatusin ja keerasin tagasi. Mees valges kihutas mäest üles minu poole.

      „Kas ma tohin korraks käru laenata?” küsisin vanamehelt.

      „Ei lähe läbi,” pomises ta vastuseks.

      „Kohutavalt õilis sinust,” kostsin, lükkasin ta tee pealt eest ja krabasin käru.

      „Appi!” kisendas mees. „Röövitakse!”

      Pistsin jooksu ja lükkasin käru mäest alla. Otse valgesse riietatud mehe poole. Ta püüdis kõrvale põigata, aga tee oli liiga kitsas ja käru liiga lai. Nii sain käru täpselt kurikaelale otsa ajada. See lükkas ta vuhinal tagasi. Mees kukkus mütsti maha. Käru oli parajasti üsna heas hoos ja keeras imetabase vedamise tõttu otsa ümber ning paiskas kõik kuumad pirukad mehe toredale valgele pintsakule.

      „Mu ülikond!” Siis ägas ta nagu mees, kes on just jäänud pirukakäru alla. „Mu selg!”