„Jaa, jaa, su pea oleks võinud kaela otsast prõksti lahti murduda. Aga ei murdunud ju, sest kogu see asi on peletislik lõks. Ainult et mina olen kaugelt liiga tark, et sinna sisse langeda.”
„Sa oled peast segi.” Õel naine vaatas härra Adamsi poole. „Kas te kuulsite, mida ta mulle ütles? See tüdruk on hull!”
Taevas vappus metsikult, kui härra Adams lõuga kratsis ja mind uuris. „Tema mõistuse kohta ei oska ma midagi öelda,” lausus ta aeglaselt. „Tean ainult, et ta reisib üksi ja tal pole pagasit.”
„Näed siis!” hüüatas naine. „No milline laps reisib läbi riigi üksipäini ja ilma asjadeta?”
Hüsteerilised süüdistused kipuvad rahva tähelepanu endale tõmbama – sellepärast pistsidki kolm kortsulist õde pea tõllaukse vahelt välja ja jõllitasid raevukalt. „Kas midagi on lahti?” uuris Suurkõrv innukalt.
„See plika süüdistab, et ma olen isehakanu!” kisas salakaval naine.
Kolm õde ahhetasid nagu ühest suust.
„Sest ta ongi isehakanu,” teatasin kurikaelale osutades. „Kõigest mõne kuu eest maskeerus ta turskeks raamatukoguhoidjaks. Nüüd on tal juba teistsugune maskeering. Selle piraka ebardlikkuse all on peidus üdini salalik raamatukoi. Ta on siin, et mind kinni võtta ja oma marionetiks teha.”
Õed ahhetasid taas. Härra Adams vangutas pead. Ja see hirmus maskeeritud naisterahvas hakkas nutma. Preili Always andis tõesti meisterliku etenduse!
„Mis toimub?” Meie poole kõndis preili Finch, käsivarred rinnal risti. „Miks kõik seda tüdrukut jõllitavad?”
„Ta esitas mõned süüdistused,” teatas härra Adams tõsiselt.
„Millised süüdistused?” uuris preili Finch.
Kordasin oma väiteid.
Preili Finch kuulas. Ohkas siis. „Või nii.”
Tema ei uskunud mind samuti.
„Me ei tohi last süüdistada,” ütles maskeeritud kaabakas pead vangutades. „Ma tunnen naaberkülas ühte arsti – minge teie oma teed, ma viin ise lapse sinna ja vaatan, et ta saaks vajalikku abi.”
Kaasreisijad paistsid arvavat, et see on mõistlik mõte.
Seega oli vaja kiiret tegutsemist. „Teate!” ütlesin ägedalt. „Ma tõestan teile, et see, mida ma räägin, on tõsi.”
Sööstsin isehakanu juurde, haarasin tema kongus ninast ja sikutasin võidukalt. Kui preili Finch ja teised näevad, et võltsnina jääb mulle pihku, hakkavad nad kohe alandlikult vabandust paluma.
„Mida ta nüüd teeb?” kriiskas Jupats.
„Lase see naine lahti!” karjus preili Finch.
„Üks hetk, kullake,” hüüdsin vastu. „Las ma tõmban tal kõigepealt näo eest ära.”
Sikutasin nina edasi. Õnnetuseks oli see üsna kangekaelne ega tulnud küljest, ükskõik kui kõvasti ma tirisin. Kuna aeg töötas minu vastu, lasin nina lahti ja haarasin puhmaskulmudest. Olin nõuks võtnud need ära rebida . Aga needki ei andnud järele.
„Jäta,” kisendas salakaval petis mind eemale ajades. „Lase minust lahti!”
Naise nina oli pärast kogu seda sikutamist üllatavalt punane ja ma märkasin vasakust kulmust nirisevat vereniret. Mis oli kohutavalt ootamatu.
„Jäta ta rahule, pisike,” ütles härra Adams mind õrnalt eemale tõmmates. „Sa teed asjad ainult hullemaks.”
„Ta on peast segi,” märkis Toriseja.
„Ja vägivaldne,” lisas Suurkõrv.
„Minuga pole veel kunagi nii õelalt käitutud!” halises vigastatud naine. „Mitte kunagi terve elu jooksul!”
Ma tundsin, et on mõistlik öelda paar lahket sõna asjade silumiseks. „Sa ei tohi ennast süüdistada, kullake. Kui sul on juba kord sellised suurepäraselt grotesksed näojooned, pole ju sinu süü, et iga täie aruga inimene peab seda jubedaks maskeeringuks.” Läksin naise juurde ja patsutasin teda kaastundlikult õlale. „Süüdista oma vanemaid, kas tead.”
Naine tõstis käe ja lõi mulle vastu nägu.
„Milline hirmus suuvärk,” kirus ta raevukalt. „Sinusugune tüdruk tuleks luku taha panna.”
Mu parem põsk kipitas kõvasti, aga ma ei tahtnud seda välja näidata. „Kui see teid kuidagi lohutab, siis hiljuti hoiti mind hullumajas vangis. Mis polnud pooltki nii tore, kui tundub.”
Kostis pisut juttu sellest, et ma olen segane. Esitasin just kirglikku kaitsekõnet oma tervele mõistusele ega märganudki, et meie poole kihutas väike tõld. Ja peatus kriginal kõigest paari jala kaugusel. Õigupoolest vaatasin sinnapoole alles siis, kui tõllauks paiskus lahti ja välja hüppas mustas riides sünge kogu, näol külma otsustavuse ja õela rahulolu mask. Tõeline preili Always puuris pilgu minusse ja hakkas nuuksuma.
„Taevas olgu tänatud, et ma ta üles leidsin!” Ta osutas minule ja tema silmad ajasid pisaraist üle nagu ämbrid paduvihma ajal. „Mu kallis tütar, mu väike Ivy jooksis ära ja ma olen öö läbi teda otsides ümbruskonda läbi kamminud.”
„Ja sa tahad teda tagasi?” imestas Toriseja.
Keerasin ringi ja pistsin jooksu, kuid ei jõudnud kuigi kaugele. Sest see nuttev olevus, keda olin süüdistanud, et ta on preili Always, ründas mind ja haaras kindlalt kinni. „See on kohutav, mida sa tegid,” lausus ta, „jooksid oma vaese ema juurest minema.”
„Ta ei ole minu ema, sa paks poolearuline!” Vaatasin meelt heites preili Finchile otsa. „Preili Always on teisest maailmast pärit mõrvarlik nõiamoor, palun ärge laske tal mind ära viia!”
„Sa ei ole terve,” ütles preili Finch tõsiselt. „Sa pead emaga kaasa minema.”
Kolm õde ja härra Adams noogutasid nõustuvalt.
„Tahan lihtsalt oma kallist tütart tagasi!” nuutsus preili Always.
„Muidugi tahad,” kuulutas naine, kes mind käsivarrest hoidis.
Rabelesin metsikult, kuid ei pääsenud vabaks. Kui naine mind preili Alwaysi poole sikutas, kummardas too pea mulle lähemale ja sosistas „Väravavardjal on sinuga plaanid.”
Korraga tundus kõik loogiline. Kogu asi oli osav sepitsus mind lõksu püüda. Mu ainus lootus oli tähelepanu korraks kõrvale juhtida. Sellepärast jätsin rabelemise. „Ma käitun nagu segane, palun andke mulle andeks,” ütlesin valjusti. „Loomulikult lähen oma kalli empsuga. Nii on ju õige.”
Sadu tugevnes, tagudes nagu sädemeid vastu teepinda.
„Mulle tundus, et ta on mõrvarlik nõiamoor teisest maailmast,” osatas kongninaline käsilane.
Kehitasin õlgu. „Keegi pole täiuslik, kullake. Vaata või iseennast.”
Selle peale virutasin talle kõigest jõust jalaga vastu säärt. Ta kriiskas üsna raevukalt ja hakkas ringi karglema, lõdvendades haaret. Preili Always tormas minu poole. Tundus olevat õige hetk lükata see karglev elukas talle otsa. Mõlemad kukkusid maha märjale teele. Suurepärane! Aga mu võidurõõm ei kestnud kaua. Sest vankri kutsar hüppas püsti (ta polnud ju tegelikult viga saanudki) ja sööstis edasi.
Taevast raputas kõu, kui ma ringi keerasin ja jooksu pistsin.
Preili Always lasi kuuldavale reetliku sõjakisa, kui ma põllule tormasin, nii et nisu kooldus kahele poole ja lömastus mu jalge all. Tundsin seda karjumist hästi ja olin kindel, et ta on päästnud valla mind jälitama terve armee tik-takisteid. Sain sellele oletusele kinnitust, kui kuulsin oma kaasreisijate hirmunud hüüdeid