Kui ta pärast paari kohmakat katsetust lõpuks innuka jõhkrusega Lila ihu rebestas, ei olnud Lilat enam kohal. Öö, tuba, voodi, mehe suudlused, käed kehal, kõik aistingud olid allutatud vaid ühele tundele: ta vihkas Stefano Carraccit, vihkas tema jõudu, vihkas oma kehal rusuvat raskust, vihkas tema nime ja perekonnanime.
8.
Nelja päeva pärast pöördusid nad meie naabruskonda tagasi. Samal õhtul kutsus Stefano ämma-äia ja naisevenna uude koju. Tavapärasest alandlikumal moel palus ta, et Fernando räägiks Lilale, kuidas oli sündinud see kokkulepe Silvio Solaraga. Katkendlike, pahameelest tulvil lausetega kinnitas Fernando Stefano juttu. Kohe pärast seda lasi Carracci Rinol selgitada, miks nad olid lõpuks langetanud ühise, ehkki väga ebameeldiva otsuse anda Marcellole kingad, mida too nõudis. Inimese ilmel, kes teab, kuidas asjad käivad, kuulutas Rino tähtsalt: on olukordi, kus valikud on möödapääsmatud, ning asus siis pajatama ebameeldivustest, mida tekitasid Pasquale, Antonio ja Enzo, kui nad vendadele Solaradele naha peale andsid ja nende auto puruks peksid.
„Tead ka, kes siin kõige suuremas ohus olid?” jätkas Rino õe poole pöördudes ja häält tõstes: „Sinu sõbrakesed, rüütlid valgel hobusel. Marcello tundis nad ära ja oli kindel, et sina olid nad saatnud. Mida meie Stefanoga pidime tegema? Kas sa oleksid tahtnud, et need kolm tainapead saaksid palju hullema keretäie, kui nad ise andsid? Tahtsid nad hävitada? Ja mille pärast? Ühe number 43 kingapaari pärast, mida sinu mees ei saa kanda, sest need on talle liiga kitsad, ja mis lähevad vihmaga seest märjaks? Tegime rahu, ja kuna Marcellole läksid need kingad nii hirmsasti korda, andsime need lõpuks talle.”
Sõnad: nendega saab teha mida tahes. Lila oli sõnades alati osav olnud, kuid tol korral ei teinud ta vastupidiselt ootustele suud lahti. Kergendusega tuletas Rino talle sapisel toonil meelde, et juba väikesest peale oli Lila olnud see, kes vennale närvidele käis oma jutuga, et nad peavad rikkaks saama. Ja nüüd, lisas Rino naerdes, tee sina meid rikkaks, et meie niigi keeruline elu veel keerulisemaks ei läheks.
Sel hetkel – majaperenaise, ehkki kindlasti mitte kellegi teise üllatuseks – helises uksekell ja sisse astusid Pinuccia, Alfonso ja nende ema Maria, peenel kandikul kaasas terve laadung Solarade kondiitri Spagnuolo isiklikult küpsetatud hõrgutisi.
Esialgu tundus, et tuldi tähistama noorpaari tagasijõudmist pulmareisilt, seda enam, et Stefano jagas laiali äsja fotograafi käest saadud pulmapilte (filmiga, seletas ta, läheb veel aega). Tasapisi sai aga selgeks, et Stefano ja Lila pulmad olid juba eilne uudis, küpsetised olid mõeldud tähistama uut rõõmsat sündmust: Rino ja Pinuccia kihlust. Pinged lükati kõrvale. Äsjaste teravate toonide asemel tõi Rino nüüd kuuldavale õrnu sõnu dialektis, ülepingutatud armuavaldusi, käis välja mõtte pidada õe imeilusas kodus otsekohe maha kihlusepidu. Seejärel tõmbas ta teatraalsete liigutustega taskust väikese paki; paberist lahti harutatud pakikesest tuli lagedale tume ümmargune karp, ja tumedast ümmargusest karbist ilmus välja briljantsõrmus. Lila pani tähele, et see ei erinenud eriti sõrmusest, mida ta ise abielusõrmuse kõrval kandis, ning imestas, kust tema vend selleks raha oli saanud. Järgnesid kallistused ja suudlused. Räägiti palju tulevikust. Arutleti, kes hakkab juhatama Cerullode kingapoodi Piazza dei Martiril, kui Solarad selle sügisel avavad. Rino arvas, et poodi võiks juhatada Pinuccia, võib-olla üksinda, võib-olla koos Gigliola Spagnuologa, kes oli Michelega ametlikult kihlatud ja esitas nõudmisi. Perekondlik kokkutulek võttis tuure ja täitus lootustega.
Lila seisis peaaegu terve õhtu, sest istumine tegi haiget. Mitte keegi, ka mitte ema, kes ei lausunud kogu aja jooksul ühtegi sõna, ei pannud tähele, et tema parem silmaalune oli must ja paistes, alumine huul lõhki ja käsivartel sinakad.
9.
Samas seisus oli ta veel ka siis, kui ma tema ämma juurde viival trepil võtsin tal eest päikeseprillid, harutasin lahti salli. Nahk silma ümber oli kollakas ja alumine huul oli üksainus tulipunaste vermetega lillakas plekk.
Sugulastele ja sõpradele ütles ta, et oli kukkunud Amalfis kivide otsa ilusal päikesepaistelisel hommikul, kui nad abikaasaga olid sõitnud paadiga otse kollase kaljuseina jalamil asuvasse randa. Venna ja Pinuccia kihluspeol oli ta seda valet lausudes kasutanud iroonilist tooni ning kõik olid teda irooniliselt uskunud, eriti naised, kes teadsid alati, mida öelda, kui mehed, kes neid armastasid ja keda nemad armastasid, neile peksa andsid. Pealegi ei olnud kogu naabruskonnas ühtegi inimest, eriti ühtegi naist, kes ei oleks arvanud, et üks tubli keretäis kulubki neile marjaks ära. Nii et peksmise jäljed ei tekitanud mingit skandaali, otse vastupidi – sümpaatia ja austus Stefano vastu kasvas veelgi, sest ta oskas käituda nagu tõeline mees.
Kui mina aga Lilat nii armetus seisus nägin, tõusis mul süda kurku ja ma embasin teda. Ja kui ta lausus, et ei otsinud mind üles, sest ei tahtnud, et ma teda sellisena näen, tulid mul pisarad silma. Lugu tema mesinädalatest, nagu seda fotoromaanides nimetatakse, ehkki Lila seda lühendas ja üsna külmalt esitas, ajas mind raevu, ängistas. Ja ometi pean tunnistama, et tundsin siiski pisukest rahulolu. Mul oli hea meel tõdeda, et Lila vajas nüüd abi, võib-olla koguni kaitset, ja mind liigutas, et ta ei tunnistanud oma nõrkust mitte naabruskonna, vaid minu ees. Tundsin, et vahemaad olid taas kord lühenenud, ning tahtsin talle kohemaid teada anda, et olen otsustanud õpingud pooleli jätta, õppimine on mõttetu, mul ei ole selleks andi. Uudis pidi minu arvates talle heameelt valmistama.
Siis aga vaatas viimaselt korruselt üle käsipuu ääre alla Lila ämm ja hõikas teda. Lila lõpetas oma jutu paari kiirustava lausega, ütles, et Stefano oli teda ninapidi vedanud, et ta on täpselt samasugune nagu tema isa.
„Mäletad, et nukkude asemel andis don Achille meile raha?” küsis ta.
„Mäletan.”
„Me ei oleks tohtinud seda vastu võtta.”
„Ostsime „Väikesed naised”.”
„Me tegime valesti: sellest hetkest peale on mul kõik untsu läinud.”
Ta ei olnud vihane, vaid kurb. Pani prillid uuesti ette, sidus räti kinni. Meie rõõmustas mind (me ei oleks tohtinud seda vastu võtta, me tegime valesti), kuid mind häiris äkiline pöördumine mina juurde: mul on kõik untsu läinud. Meil, oleksin tahtnud parandada, alati meie, aga ma ei öelnud midagi. Mulle näis, et ta püüab oma uues olukorras selgust leida ja võimalikult kiiresti aru saada, mille külge ta saaks klammerduda, et oma olukorrale vastu seista. Enne kui ta hakkas trepist üles minema, küsis ta:
„Kas tahad minu juurde õppima tulla?”
„Millal?”
„Täna pärast lõunat, homme, iga päev.”
„Stefanole see ei meeldiks.”
„Kui tema on peremees, olen mina peremehe naine.”
„Ma ei tea, Lila.”
„Annan sulle toa, panen sind sinna kinni.”
„Mis mõte sel oleks?”
Lila kehitas õlgu.
„Ma teaksin, et sa oled seal.”
Ma ei öelnud jah ega ei. Läksin ära, tiirutasin linna peal nagu tavaliselt. Lila oli veendunud, et kooli ei jätaks ma kunagi pooleli. Ta oli omistanud mulle alailma raamatute kohal koogutava, prillide ja vistrikega sõbranna rolli, ja talle ei oleks pähegi tulnud, et ma võin muutuda. Mina aga tahtsin sellest osast välja murda. Avaldamata jäänud artikli alandava loo kaudu olin lõpuks aru saanud, kui küündimatu ma tegelikult olen. Olgugi et Nino oli, nagu Lila ja mina, sündinud ja kasvanud meie viletsas provintslikus naabruskonnas, oskas ta kooliharidust targalt ära kasutada, mina aga mitte. Aitab niisiis enda petmisest, aitab rügamisest. Tuleb leppida saatusega, nii nagu juba mõnda aega tagasi tegid Carmela,