Mõtlesin talle järele joosta, tal käest haarata, sosistada, et läheme, kaome siit. Kuid ma ei liikunud paigast. Pärast üürikest kõhklust liikus paigast hoopis Stefano, kes tantsivate paaride vahelt Lilale järele läks.
Heitsin pilgu enda ümber. Kõik olid aru saanud, et miski oli pruudi endast välja viinud. Marcello aga jätkas Rinoga vandeseltslaslikku juttu, nagu oleks täiesti normaalne, et ta neid kingi kannab. Jätkusid metalliärimehe üha nilbemad toostid. Need, kes tundsid end laudade ja kutsutute hierarhias kõige madalamal olevat, püüdsid endiselt halva mängu juures head nägu teha. Mitte keegi peale minu ei näinud taipavat, et äsja pühitsetud abielu – mis ilmselt kestab kuni poolte surmani, läbi paljude laste, arvukate lastelaste, murede ja rõõmude, läbi hõbe- ja kuldpulmade – oli Lila jaoks, ükskõik mida abikaasa andestust soovides ka ette ei võtaks, juba lõppenud.
3.
Esialgu valmistasid sündmused mulle pettumuse. Istusin Alfonso ja Marisa kõrval, kuid ei pööranud nende lobisemisele mingit tähelepanu. Ootasin märke mässust, kuid ei juhtunud midagi. Lila pähe oli raske sisse näha, nagu alati: ma ei kuulnud teda karjumas, ma ei kuulnud teda ähvardamas. Poole tunni pärast ilmus Stefano uuesti välja, sõbralikkus ise. Ta oli ümber riietunud, valge laik laubal ja silmade ümber oli kadunud. Ta liikus sugulaste ja sõprade seas ringi, oodates naise saabumist, ja kui too saali astus, ei kandnud ta enam pulmakleiti, vaid reisiriideid, heledate nööpidega pastellsinist kostüümi ja sinist kübarat, ning mees tõttas kohe tema juurde. Lila jagas lastele suhkrumandleid, võttes neid hõbelusikaga kristallanumast, seejärel kõndis laudade vahel ning jagas meelehead, algul oma, siis Stefano sugulastele. Ta ei teinud välja tervest Solara perekonnast ega ka vend Rinost, kes küsis ebaleva naeratusega: kas sa ei armasta mind enam? Lila ei vastanud, andis meelehea Pinucciale. Tema silmis oli äraolev pilk, põsesarnad tungisid rohkem esile kui tavaliselt. Minuni jõudes ulatas ta mulle hajameelselt, ilma igasuguse äratundva naeratuseta, valge, tülli mähitud keraamilise korvikese, mis oli täis suhkrumandleid.
Solarasid muidugi ärritas niisugune ebaviisakus, ent Stefano tegi selle heaks, emmates kõiki üksteise järel meeldiva, lepitava ilmega, ise pomisedes:
„Ta on väsinud, olge kannatlikud.”
Stefano suudles ka Rinot põsele, naisevend tõmbas aga näo kipra ja ma kuulsin teda lausumas:
„See pole mingi väsimus, Ste, ta sündis vildakana ja mul on sinust kahju.”
Stefano vastas tõsiselt:
„Vildakad asjad saab sirgeks ajada.”
Seejärel nägin teda järele jooksmas juba ukse juurde jõudnud naisele, sellal kui orkester paiskas õhku joobnud helisid ja inimesed kogunesid viimasteks hüvastijättudeks.
Seega ei mingit lahkulöömist, me ei põgene koos laia maailma. Kujutasin ette, kuidas ilus, elegantne noorpaar kabrioletti istub. Peagi jõuavad nad Amalfi rannikule luksushotelli ja jõhker solvang taandub põgusaks mossitamiseks, millest on lihtne üle saada. Ei mingit ümbermõtlemist. Lila oli end minust otsustavalt eemale tõuganud ja – nagu mulle korraga tundus – oli vahemaa suurem, kui ma olin arvanud. Ta ei olnud mitte ainult mehele läinud, ta ei hakka mehega igal öösel magama mitte üksnes abielutavadele alistumise pärast. Oli veel midagi, millest ma ei olnud enne aru saanud, mis oli aga nüüd selgemast selgem. Leppides tõsiasjaga, et tema plikapõlve pingutus oli aidanud sõlmida mingi äritehingu tema mehe ja Marcello vahel, oli Lila tunnistanud, et hoolib mehest rohkem kui ühestki teisest inimesest või asjast. Kui ta oli juba järele andnud, kui ta oli juba solvangu alla neelanud, peab tema side Stefanoga olema tõepoolest tugev. Ta armastas meest, armastas nagu tüdrukud sentimentaalsetes fotoromaanides. Terve elu ohverdab Lila mehele kõik oma väärtuslikud omadused, mees aga ei pane tema ohverdust tähelegi, teda ümbritseb Lila tunderikkus, intelligents, kujutlusvõime, ja mees ei oska sellega midagi peale hakata, loobib kõik tuulde. Mina, mõtlesin ma, ei suuda kedagi niimoodi armastada, isegi mitte Ninot, mina oskan vaid raamatutega aega veeta. Sekundi murdosa jooksul nägin end kui mõlkis kaussi, kuhu õde Elisa ühele kassile toitu pani, kuni see kuhugi kadus ja kauss jäi tühjana trepimadelele tolmu koguma. Terava ängistusega tajusin sel hetkel, et olen eemaldunud liiga kaugele. Pean tagasi minema, ütlesin endale, pean tegema nii nagu Carmela, Ada, Gigliola, Lila ise. Leppima meie naabruskonnaga, suruma alla upsakuse, hävitama eelarvamused, mitte enam alandama neid, kes minust hoolivad. Kui Alfonso ja Marisa mööda kõndisid, et jõuda õigel ajal Ninoga kokku saada, tegin mina ema vältimiseks suure ringi ja läksin terrassile, oma peigmehe juurde.
Ta oli liiga kergelt riides, päike oli juba läinud, kiskus külmaks. Niipea kui ta mind märkas, süütas Antonio sigareti ning tegi näo, et silmitseb endiselt merd.
„Lähme ära,” ütlesin ma.
„Mine muidugi, Sarratore pojaga.”
„Ma tahan sinuga minna.”
„Mis sa valetad.”
„Miks sa nii ütled?”
„Sest kui tema sind tahaks, jätaksid sa mu sinnapaika, hüvasti jätmata.”
See oli tõsi, aga mind ajas vihale, et ta seda nii otse, sõnu valimata ütleb. Sisistasin:
„Kui sa ei taipa, et ma riskeerin siin olles sellega, et iga hetk võib välja ilmuda ema ja hakata mind sinu pärast klobima, siis pole muud öelda, kui et sa mõtled ainult iseendale ega hooli minust põrmugi.”
Antonio ei kuulnud minu hääles peaaegu mingit dialekti, pani tähele pikka lauset, ning kaotas enesevalitsuse. Ta viskas sigareti minema, haaras mul üha vähem ohjeldatud jõuga randmest ja karjus – kurku takerdunud karjega –, et tema on siin minu pärast, ainult minu pärast, et mina olin see, kes käskis tal kogu aeg enda lähedal olla, kirikus ja peol, mina ise, ja sa käskisid mul vanduda, ütles ta hingeldades, vannu, ütlesid sa, et sa ei jäta mind hetkekski üksi, ja seepärast lasin ma endale ülikonna õmmelda, ja olen sinjoora Solarale raskelt võlgu, ja et sulle meele järele olla, et teha nii, nagu sa käskisid, ei ole ma veetnud minutitki oma ema ja õdedevendadega: ja vastutasuks, vastutasuks kohtled sa mind kui kõntsa, sa räägid terve aja luuletaja pojaga ja alandad mind kõikide mu sõprade ees, sa teed mu naerualuseks, sest sinule ei ole ma mitte keegi, sest sina oled nii haritud ja mina ei ole, sest ma ei saa aru asjadest, millest sa räägid, see on vägagi tõsi, ma ei saa aru, aga pagan võtaks, Lenù, vaata mind, vaata mulle otsa, sa arvad, et võid mind lõputult kamandada, sa arvad, et ma ei ole võimeline ütlema, et aitab, aga sa eksid, sa tead kõike, aga sa ei tea, et kui sa praegu koos minuga sellest uksest välja lähed, kui ma sulle ütlen, olgu, ja me läheme koos ära, aga kui ma hiljem avastan, et sa said koolis või kusagil mujal kokku selle tõpra Nino Sarratorega, tapan su ära, Lenù, nii et mõtle järele, jäta mind kohe maha, rääkis ta ahastades, jäta mind, sest nii on sulle parem, ja ta vaatas mind suurte punetavate silmadega, moodustades sõnu pärani suuga, karjudes neid mulle ilma karjumata, ninasõõrmed puhevil, süsimustad, näol meeletu kannatus, ja ma mõtlesin, et võib-olla teeb ta endale seespool häda, sest laused, mida ta karjus oma kõris, rinnus, ilma et need õhus plahvataksid, võivad olla kui teravad rauatükid, mis tema kopse ja neelu vigastavad.
Tundsin ebamäärast vajadust niisuguse rünnaku järele. Haare randme ümber, hirm, et ta mind lööb, tema valulike sõnade jõgi isegi lohutasid mind, mulle näis, et ta vähemalt peab minust midagi.
„Sa teed mulle haiget,” pomisesin.