Kui rasked ilmaolud kestavad kaua ja sulelistel tuleb järeltalvgi üle elada, hakkavad linnud pesitsema normaalsest hiljem ning kurnadki jäävad harilikult väiksemaks. Talv on proovikivi ja oluline osa lindude elust, mille suudavad üle elada üksnes hea tervisega ja nutikad isendid. Karm talv küll hõrendab lindude arvukust, kuid selle võrra jääb kevadeks ellujäänutele rohkem eluruumi ja toitu.
Musttihastel esineb sageli invasioone, mille järel võib neid uudishimulikke tihaseid meie metsadesse rohkelt jääda.
Metsalindude ränne
Jalutades sügisest haaratud kuusikus, hakkavad ikka silma tuttavad tihased, rähnid ja pasknääridki, kuid kõik need metsas kohatavad sulelised ei pruugi olla kohalikud. Üht meie tavalisimat lindu – rasvatihast, kes on end sisse seadnud nii asulates kui ka metsades, peetakse pigem paigalinnuks, sest teda võib kohata suvel ja talvel. Tegelikult aga rändab osa rasvatihastest talveks lõuna poole ja asemele tulevad linnud põhja poolt. Selliseid linde nimetatakse osaränduriteks. Meie lindude talvine arvukus sõltub erinevatest teguritest, alustades pesitsuse edukusest, lõpetades sügisrände ja talvitamise tingimustega.
Lindude sügisränne on ajaliselt kevadrändest oluliselt pikem, see võib alguse saada juba juuni lõpul, mil näiteks hajuvad kuuse-käbilindude pesakonnad. Aktiivne sügisränne kestab lausa novembri alguseni. Tõelisi paigalinde, kes metsi asustavad, on meil vähe. Näiteks võiks tuua puukoristaja ja laanepüü, kelle puhul hõivavad noorlinnud lähedal asuvad vabad sobivad metsanurgad, kuid suurt rännet nende puhul täheldada ei saa. Eesti metsadesse jäämine sõltub muuhulgas talvitamistingimustest. Üha pehmemad talved ja lisatoitmine aitavad langetada nii mõnelgi linnul otsust, kas jääda paigale ja loota parimat või liikuda edasi. See mõjutab näiteks leevikesi ja rohevinte.
Ka maastikulised tegurid avaldavad suleliste rändele suurt mõju. Puistulinnud kalduvad liikuma ühest metsatukast teise ja peatuma sunnib neid enamjaolt ilm, sealhulgas liigtihe udu või tugev ja ebasoodne tuul. Pisikestel lindudel, nagu pöialpoistel, tuleb enne mere ületamist rasva koguda ja pärast rännet energiakaotus tasa teha. Metsalinnud rändavad, olenevalt liigist, nii päevasel kui ka öisel ajal.
Invasioonid
Jalutasin 2013. aasta varasügisel mööda männi-kuusesegametsa. Minu üllatuseks oli puudel kiikumas rohkelt suur-kirjurähne. Meediaski kõlas, et Eestit oli tabanud üle aastate suur rähniinvasioon, kus lisaks suur-kirjurähnidele oli liikumas ka rohkelt valgeselg-kirjurähne. Metsalindude osas tuleb invasioone ikka ette, kuid neid on raske ette ennustada, sest erinevalt lindude tavapärasest rändest puudub invasioonidel kindel rütm ja need toimuvad reeglina ebaregulaarselt, täiesti ootamatult ja kindlate ajavahemiketa.
Invasiooni näol on tegemist ebaregulaarse rändega, mille käigus satub ühe liigi esindajaid arvukalt aladele, kus neid tavaliselt ei esine või on vähesel määral. Põhjuseks on peamiselt toidupuudus, mis mõjutab eriti tugevalt seemne- ja marjatoidulisi linde, kuid ei jäta puutumata ka närilistest toitujaid. Nende toiduobjektide kättesaadavus on aastati väga erinev. Invasioone tuleb rohkem ette ka siis, kui on olnud edukas pesitsusaasta ja asurkonnas on tekkinud üleasustus, mis toob omakorda kaasa elutingimuste kehvenemise.
Arvukas invasioon kestab mõnikord vaid mõne päeva, kuid enamasti siiski paar nädalat, mille lõppedes muutub vastav liik selles piirkonnas taas vähearvukaks, sest tiivulised on toiduotsingul edasi liikunud. Invasioonid on omased valdavalt põhjapoolkerale ning erinevalt n-ö tõelistest rändlindudest, on invasioonilindude teele asumise kohad erinevad, nagu on muutuvad ka nende talvitamisalad.
Kõikidel laiaulatuslikel invasioonidel on üsna sarnased tekke-eeldused. Kõigepealt soodustab seda invasiooniaastale eelnev pehme talv, mil lindude suremus on keskmisest madalam. Sellele järgneb enamasti väga suur pesitsusedukus, sest peamise osa invasioonides osalevatest sulelistest moodustavad just noorlinnud. Lisaks eelpool väljatoodud teguritele on oluline roll ka toidunappusel, mis sunnib linde oma tavapärasest elupaigast väljapoole liikuma.
Invasioone esineb nii must- ja sabatihastel kui ka näiteks pasknääridel ja mänsakutel. Invasioonide käigus liiguvad linnud sadu, vahel koguni tuhandeid kilomeetreid. Seemnehuvilistel mänsakutel on invasiooniteekonna pikkuseks registreeritud koguni 3000 kilomeetrit. Invasioonide puhul on tüüpiline, et enamik meile jõudnud linde lendab pesitsusajaks tagasi sinna, kust nad tulid. Osa linde jääb siiski ka meile pidama, täites neid metsanurki, mis on näiteks pärast järjekordset käbiikaldust tühjaks jäänud.
Männileevikesed on harvad talikülalised ja meile satuvad siis, kui põhjapoolsematel aladel on sobivat toitu vähe.
Mänsakute puhul on invasiooniteekonna pikkuseks registreeritud koguni 3000 kilomeetrit.
Lisaks invasioonilindudele (mõnikord hilisemate invasioonilindudega samal ajal) jõuab meie metsadesse talikülalisigi, kes võivad meile jääda kas kogu talveks või liikuda toidunappuse korral Eesti aladelt edasi. Mõned talikülalised, näiteks urvalinnud, kes on meie talikülalistest ühed arvukamad, jõuavad meie aladele üsna regulaarselt ja nii võib neid nii kultuur- kui ka metsamaastikel kohata pea igal talvel. Harvad talikülalised on aga näiteks lumekakk ja männileevike, kellest viimasel oli arvukam invasioon 2012/13 sügistalvel.
Talvitavate metsalindude otsimine
Metsas liikujat võib tabada üllatus, kui sealsed asukad näitavad uitaja suhtes üles uudishimu. Olgu siis uudistajateks vilkad tihased või salapärased mänsakud. Olen märganud, et varasügisene noorlindude huvi kipub varatalveks raugema. Näiteks tutt-tihased kaotavad inimese vastu huvi juba detsembris. Küllap on selleks ajaks kokkupuuteid inimestega nii mõnelegi linnule küllalt ja sulelistel on olulisemaid toimetamisi, kui et kahejalgsetega tõtt vaadata. Seda enam, et päevad enne talvist pööripäeva pikemaks ei veni, aga kõhtu tuleb sellegipoolest täita.
Kui linnud ise huvi üles ei näita, tuleb neile üritada läheneda. Tiivuliste otsimine tihedast metsast võib alguses tunduda lootusetu üritusena, kuid hõlpsamaks muudab leidmise tõik, et paljud väikelinnud moodustavad segasalkasid. Nii on neil rohkem silmapaare ümbrust jälgimas, suurendades sellega nende ellujäämisvõimalust. Ühes korralikus salgas võib kohata suisa 10 liiki värvulisi. Muidugi tuleb sellistes segasalkades ette jagelemisi ja nii mõnigi kord muutuvad salgad üsna häälekaks.
Sügise saabudes on tutt-tihased, eriti nende noorlinnud, üsna uudishimulikud ja üle vaadatakse pea iga metsas uitaja.
Sügistalvistes segasalkades tuleb sini- ja rasvatihaste vahel ikka ette jagelemisi, mis enamjaolt lahendatakse ähvarduspoosidega.
Lindude tempo neis salkades on väga erinev ja sõltub põhiliselt sellest, kui palju leidub toiduringil söödavat ning millistel metsakorrustel nad liiguvad. Kui kampa peaksid lööma siisikesed, siis nende salgaliikmelisus jääb küllalt lühikeseks, eriti kui nad lepakäbide otsa „komistavad”. Vintlaste, nagu näiteks leevikeste ja rohevintide huvid on niivõrd erinevad, et tihaste ja porridega nad seltsima ei kipu ja kui nad peaksid seda tegema, siis üsna lühikest aega. Küll aga loovad nad oma segasalku, kuhu kuulub nii urvalinde, rohevinte kui ka leevikesi, vahel ka siisikesi. Tihaste, porride, puukoristajate ja pöialpoistega ühinevad nii mõnigi kord sabatihased.