Toimetanud ja korrektuuri lugenud Anu Sillaots
Kujundanud Janika Vesberg
© Tekst. Karl Adami, 2018
© Fotod. Karl Adami, 2018
ISBN 978-9985-3-4520-7
ISBN 978-9985-3-4494-1 (e-pub)
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2018
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Sissejuhatus
Kondasin Vändra ümbruse palumetsades ja vaatamata keskpäevale, saatis mind hämarus. Kuigi männilatvu rõhus tinahall pilvevaip, oli metsa all märke hilistalvest ja päikese üha suuremast võimust. Nii kattis metsa „põrandal” sirguvaid pohla- ja mustikavarsi koheva lume asemel hoopiski koorikuga valge tekk, millele astudes krabises kogu metsatukk.
Põdra öist aset uurides hakkas silma üks päevinäinud ja päikese käes heledaks pleekinud männitoigas, mille pidasin vajalikuks koduaeda toimetada. Nii ma seal metsas sammusin, toikaga, hirmsa krabina saatel. Väsitav retk sundis hetkeks peatuma ning ühtäkki maandus kaasahaaratud toikale pisike põhjatihane, kes mulle sügavalt silma sisse vaatas. Otsekui oleks metsavaimud ta kontrollima saatnud, et mida metsast seekord välja tassitakse. Ka mõne sammu kaugusel männitüvel peatunud sinihall puukoristaja saatis mind hukkamõistva pilguga. Huvi minu vastu kaalus tol momendil üles isegi lindude päevakavas olnud toiduotsingu ja nii pidasin mõistlikumaks see tokk hoopiski metsa jätta.
Sedalaadi vahetud ja igati südamlikud kokkusaamised talviste metsalindudega pole küll igapäevased, kuid mida enam metsa poole vaadata ja end seal ilmutada, seda leplikumaks ja usaldavamaks muutuvad selle elanikud. Silma hakkavad pisikeste ja suurte tegemised, nende võitlus karmide olude, liigikaaslaste ning vaenlastega. Mõnel päeval vaikib kogu mets, teisel aga pakatab, vaatamata sügistuultele või talvepakasele, reibastest linnuhüüdudest.
Neile linnuhäältele lähenedes ja sulelisi jälgides võib märgata mustreid: porr lõpetab päeva teistest metsavärvulistest pea iga päev viimasena; värbkakk kipub istuma samadel okstel; puukoristajad ei lenda üle oja, sest on teadlikud teiste puukoristajate piiridest, mis on neile tõenäoliselt tülide käigus selgeks tehtud, ning tihasesalk teeb tuttavas metsatukas päeva jooksul kuus pikka lennuringi. Loodushuvilistele pakub mets väärt elamusi, tasub vaid tunda huvi ja seada oma ambitsioonid tahaplaanile.
Laiuvatel niitudel ja rabamaastikel on pärast suve vaikne. Niiduserval kasvanud kõrgetest ohakatest tunnevad karmil ajal rõõmu ohakalinnusalgad ja põõsastel või elektriliinidel vaatleb ümbritsevat hallõgija, kuid häälitsusi lasevad lendu vaid vähesed. Minu silmis on just mets selleks paigaks, kus talvisel ajal liigub rohkelt linde ja seetõttu võib mõni päev olla kohe eriti häälteküllane. See on otsekui kindlus, mis kaitseb linde halva ilma eest ja sahver, kus halbadeks päevadeks kogutud toitu hoida.
Mets on kui mahukas raamat, mida tuleb osata lugeda. See on raamat, mida uurides saab palju teada lindude omavahelise konkurentsi, vaenamise, koostöö, ärakasutamise, ettenägelikkuse, hoolimise kui ka kõige muu kohta.
Mul on küll käsil looduse kui raamatu esimeste peatükkidega tutvumine, kuid olen sellegipoolest valmis teiega jagama omandatud teadmisi ja kogemusi.
Talv on aeg, mil loodust haarab vaikus. Linnuliikide arv langeb drastiliselt ja puudelt kaovad lehed. Samas on see ideaalne aeg lindude tundmaõppimiseks – algajal linnuhuvilisel esimeste sammude seadmiseks ja enam kogenumal teadmiste kinnistamiseks.
Mitte kõik sügistalvisel ajal metsas tegutsevad või seda väisavad linnud pole tähelepanust huvitatud ning on neidki sulelisi, keda ei pruugi isegi pika otsimise järel kohata, rääkimata neile lähenemisest. Pajatan teile 27 talvisest metsalinnust, keda hea õnne korral kohates on võimalik ka lähedalt vaadelda ja miks ka mitte jäädvustada. Männi-käbilind, metsis, raudkull, karvasjalg-kakk või kanakull on samuti täieõiguslikud metsaelanikud või tegutsevad neis paikades meelsasti, kuid nende kohtamine või neile lähenemine, näiteks fotole jäädvustamiseks, võib mitmelgi põhjusel olla keeruline ning seetõttu ma neil lindudel pikemalt ei peatu. Kana- ja raudkull tuhisevad puusammaste vahel, tekitades pisemates lindudes õudu. Nad kaovad pea sama kiirelt kui end ilmutavad. Metsiselegi märkamatult lähenemine nõuab rohkem aega, kannatlikkust ja kindlasti õnne, võrreldes näiteks kuusel kiikuvate rasvatihastega tõtt vaatamisega.
Sügis ja talv on osa looduse aastaringist. Minu silmis pole neil aastaaegadel kindlaid piire. Kumbki aastaaeg aga nõuab metsalindudelt piisavalt ettenägelikkust ja noorlindude jaoks on need kindlasti elu esimeseks suureks proovikiviks. Need, kes talvitama jäävad, on tõeliselt südikad. Saagem neist siis osaga tuttavamaks.
Lindude salaelu avamisel olid mulle abiks nii teised linnuhuvilised kui ka allikad, peamiselt raamatute näol.
Kui enamik värvulisi hakkab päikeseloojangu ajal end öömajale sättima, siis porrid võivad puutüvedel putukaid taga ajada suisa kuni 40 minutit pärast loojangut.
Talilinnud ja talvetingimused
Võrreldes suvega jääb meile talveks hulga vähem liike. Talvisel ajal esineb siin regulaarselt 113 liiki, kellest metsaliike on veidi üle 30. Hinnanguliselt jääb või tuleb meile talvitama 4,1–9,0 miljonit lindu, võrreldes suviste lindude arvukusega on seda on mitu korda vähem. See on ka mõistetav, sest talve arenedes muutuvad keskkonnatingimused üha keerulisemaks ja toitu leidub üha vähem. Eriti ebameeldivad on suure amplituudiga temperatuurimuutused, mis põhjustavad lume mitmekordse sulamise ja külmumise tagajärjel jääkooriku. Siiski on see vaid üks osa talvistest väljakutsetest.
Metsa tallele pandud varud võivad päästa ettenägelikke hingi. Iialgi ei tea, mil esimesed külmad ja lumelärtsakad väikesed sulelised proovile panevad. Lähiminevikust on teada, et 2002. aastal sai talvejahedus alguse juba mihklikuu lõpus ning viinakuu viiendal päeval sadas Kundas maha esimene lumi, mis pidas vastu suisa mitu päeva.
Kuigi raudkullidel pole talvisel ajal vaja pisiperet toita, mõjutab neid sellegipoolest toidulaua ahenemine.
Valge vaiba paksuski võib mõnel talvel nii meid kui ka sulelisi üllatada, ulatudes mõnel aastal lausa üle meetri, nagu see oli 1924. aastal. Lumi ahendab oluliselt metsalindude toidulauda ja kui sügavale lumele peaks lisanduma ka krõbe külm, nagu 1940. aastal Jõgeval mõõdetud –43,5 °C, peab metsa kasukas olema väga paks ning lindudel rohkelt õnne.
Eespool mainitud ekstreemsustega ei tule meil igal aastal rinda pista. Meie talved on väga eriilmelised. Mõnel aastal võib metsaalust katta lumi vaid mõni nädal, teisel aga suisa kuid. Iga talv jätab metsa jälgi – olgu nendeks pakase poolt lõhkikistud