Käpp ja kapsarulliplaneet. Sandra Vungi

nurises. Ta ei olnudki ju täna veel midagi söönud! Tunde ujumist ja päevitamist olid aga kõhu karjuvalt tühjaks ajanud. Käpp istus lauda ja memm serveeris talle valge kausikese sees marjapunast maasikasuppi. Käpp ei olnudki midagi sellist söönud. Ta võttis lusikaga ampsu ja pani silmad mõnust kinni. Supp oli külm ja värskendav, lõhnas ja maitses nagu suvi.

      „Oota pisut, kohe annan jäätist ka!” Memm tõstis supi sisse suure valge palli rammusat vanillijäätist. Hiiglasliku magusa palli peale rebis ta veel värsket piparmünti. Roheline värske münt oli nii lihav, et rebides oleks see justkui mahla pritsinud. Kõik need aroomid – suveküpsed maasikad, magus vanill ja värskendav piparmünt – olid koos midagi väga erilist. Käpp sõi, nautis ja kiitis. Memmeke oli rõõmus ja sõi koos temaga.

      Peale kosutavat einet rääkisid nad veel pikki tunde omavahel juttu. Memme noorusajast ja sellest, milline oli elu siis olnud. Õhtuhämaruses rääkis ta Käpale ka mitu õudusjuttu valgest daamist ja salapärastest sammudest oma lapsepõlvekodus, mis ilmusid ei kusagilt ja kadusid sinnasamasse. Käpp kuulas suurte silmadega ja kartis hirmsasti. Ikkagi palus ta memmel veel rääkida, mis sest et jutud ajasid hirmu nahka. Lõpuks oli juba päris õhtu ja Käpp lausa kukkus väsinult voodisse. Tema suvi oli olnud imeline.