Need mõtted olid hirmutavad ja väsitavad. Käpale tundus, et ta jäi korraks tukkuma, sest äkitselt tema väike keha võpatas ja ta tuli taas teadvusele. Midagi vilksatas. Lõpuks ometi mingi muu värv peale musta! Ta märkas õrna kollakat tooni kaugel plinkimas. Üle hulga aja voolas taas temasse vaikselt julgust. Ta hingas sügavalt sisse ning haaras hõbedasest kangist. Jõuliselt lükkas ta kangi kuldse valgustäpi poole. Masin hakkas sujuvalt tema soovitud suunas liikuma. Käpp hingas kergendatult ning isegi naeratas korraks. Must ratsu kihutas uue müstilise valguse poole.
Mida lähemale ta sõitis, seda rohkem pimedust jäi tema selja taha. Tundmatu valgus üha kasvas ning äkki lisandusid kollasele särav sinakasroheline, heleroosa, tumepunane ja sügav sinine. Peagi tundusid siin olevat kõik maailma värvid. Käpp avastas ennast imeliste valguslaikude keskelt. Need olid nagu suured läbipaistvad udukogud, mis olid omavahel põimunud ja õrnalt pintsliga üle tõmmatud. Ta ei olnud mitte iialgi midagi nii kaunist näinud. Masin kihutas läbi õhkõrnade värvide ja Käpale tundus, et see hetk võiks kesta igavesti. Kas keegi üldse saaks kunagi sellisest imelisest vaatepildist väsida?
Kaugel vilkusid tähed ning Käpp mõtles, et see on küll vist maailma parim sünnipäevakink. Talle tundus, nagu oleks talle avaldatud mingi saladus, mida nüüd ainult tema teadis. See eriline hetk andis talle jõudu ja tuge ning korraks ununesid isegi senised vintsutused pimedas tundmatuses. Ta oleks tahtnud kupli avada ja nendesse säravatesse värvikogudesse hüpata. Mähkuda nende sisse ja nuusutada nende õhku. See mõte tundus tohutult ahvatlev, aga ta teadis, et siia ta siis jääkski – igavesti nende värvide keskele või hõljuks ta keha hoopis tagasi sinna kõledasse ja pimedasse kosmosesse. Ta hingas selle hirmsa mõtte peale sügavalt sisse ja teadis, et peab edasi liikuma.
Kosmiline uinak
Peagi hakkasid värvid tuhmuma ning Käpp liikus kaugel paistvate tähtede suunas. Ta toibus ikka veel sellest hinge raputanud vaatepildist, kui märkas ehmudes, et läheneb ühele planeedile, mis paistis otse tema ees. Ta teadis, et Maa, millel ta on sündinud ja kasvanud, on tohutu suur. See planeet siin tundus aga ääretult pisike. Ometi kihutas masin hoogsalt selle poole ja Käpal ei jäänud muud üle, kui julgus taas kokku võtta ja käsi kangile asetada. Ta tõmbas kangi enda poole lootes, et see aeglustab meeletu hoo ja ta saab turvaliselt planeedile ligineda. Tal oli õigus. Õige pea oli näha planeedi pinda. See oli kivine ja kaetud tumepruuni krobelise kattega. Masin lähenes vaikselt pinnale ning mida rohkem Käpp kangi enda poole sikutas, seda aeglasemalt masin liikus. Lõpuks potsatas liikur õrnalt vastu planeeti ja jäi kohe seisma. Kuppel avanes valju kahina saatel ja Käpp asetas jala pinnale, millel ei ole olnud võib-olla mitte keegi mitte kunagi astunud.
Tema saapatallad puudutasid naljakalt krabisevat katet. Oli haudvaikne ja pime. Kaugel-kaugel eemal oli näha veel aimatavat värvimängu, millest ta oli läbi sõitnud. Need olid nüüd pigem pisikesed värvitäpid, mitte enam üleelusuuruses udugigandid. Taamal vilkuvad tähed saatsid siia tundmatule miniplaneedile sutsuke valgust, aga mitte piisavalt, et kaugele näha. Kõigest nii palju, et oma järgmist sammu teha.
Käpp astus vapralt paar meetrit ja seisatas. Tema keha oli lõputust istumisest kange ja üleelamistest väsinud. Ta lubas endale väikese ringutuse ning isegi haigutas korraks. Siin ta nüüd oli. Ihuüksi pimedas tundmatuses. Ta hingas sisse võõrast õhku. Sellel ei olnud mingit lõhna. Kui ta käega maad katsus, tundus see jahe ja kivine. Ümber pöörates nägi ta selja taga tähtede merd. Ta hakkas vaikselt selle suunas astuma. Juba oli pind tema jalge all valgustatum ning hirm hakkas vaikselt lahtuma.
Mõnda aega kõndinud, sai Käpp aru, et on jõudnud teisele poole planeeti. Kas siin imepisikesel taevakehal üldse elas kedagi? Ei tundunud küll. Mitte kuskil ei olnud ühtegi jälge ega märki, et mõni elusolend oleks siin ringi tatsanud. Kui Käpp pilgu kaugusesse suunas, nägi ta nii palju tähti, et ei oleks neid jõudnud terve oma elu jooksul kokku lugeda. Need sirasid ja vilkusid. Neid oli suuremaid ja väiksemaid, ning ta istus lausa maha, et seda vaatepilti endasse ahmida. Ta oleks võinud neid vaatama jäädagi.
Väsimus hakkas temast võitu saama ja ta otsustas paar minutit pikutada. Ta mõtles oma senistele seiklustele ja sellele, mida tema pere parasjagu teeb. Kas nad on ennast juba halliks muretsenud? Kuidas ta vaid tahaks neile kuidagi teada anda, et ta on elus ja terve, lihtsalt väga-väga kaugel. Käpal ei olnud õrna aimugi, kas ja kuidas ta kunagi koju tagasi saab, aga ta oli liiga kurnatud, et seda hirmutavat mõtet ligi lasta. Ta hakkas aeglaselt tähti lugema. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, ühek… Tema suu vajus vaikselt kinni ja silmad sulgusid. Väsimus oli temast lõplikult võitu saanud ja ta uinus sellel kivisel ja võõral planeedil, taustaks tähemeri.
Möödunud oli teab kui kaua, kui Käpp hakkas pikast unest toibuma. Ta tundis oma põskedel ja ninal soojust ning silmalaugudel õrna valgust. Tasakesi liigutas ta käsi ja jalgu ning avas vaikselt silmad. Oranžikas-roosakas valgus kiiskas talle näkku ja ta kargas istukile. Pime öö oli seljataga ja ükskõik kuhu ta vaatas, kõik oli täis imelist sooja valgust. Ta oli uinunud umbes paar kilomeetrit oma sõidukist, planeedi teisel küljel. See oli nii pisike kivimürakas, et kohati tundus, nagu libiseks ta siit taevakehalt maha. Igaks juhuks vaatas ta kähku paremale ja vasakule veendumaks, et ta ei kuku. Õnneks oli ta keha täiesti paigal. Vaid külg oli kange ja selg külmetas sellel tumepruunil krobedal pinnal magamisest.
Ta suunas silmad taas enda ette ja jälgis värvide mängu. Käpp ei saanud aru, kust see valgus tuleb. Taevas oli värvitud soojades toonides ja seda oli pärast pimedas ja külmas veedetud tunde võrratu kogeda. Äkki muutus valgus peaaegu talumatult eredaks ja õhk veelgi soojemaks, ning seal ta oli – suur kollane päikesekera. Lõpuks sai unesegane Käpp aru, et see on päikesetõus. Juba Maal olid tema lemmikvaatepilte olnud päikesetõus ja -loojang. Taevas muutus siis justkui muinasjutuliseks. Käpa unist nägu kaunistas lai naeratus. Ta unustas korraks mineviku ja tuleviku ning nautis hetke siin ja praegu.
Peagi ajas ta ennast vaikselt püsti ja tegi enda ümber aeglase tiiru. Õnneks oli tal umbmääraselt meeles, kust suunast ta siia oli kõndinud. Vaikselt hakkas hirm jälle ligi hiilima, kui ta mõtles, kas tema süsimust kosmosesõiduk ikka on alles. Ta hakkas selle poole astuma ning ajas samal ajal kaela õieli, et ümbrust uurida. Peagi oli ta jõudnud oma musta ratsu juurde ning sai oma ulmelist teekonda jätkata.
Lumetuisk ja sõbralik nägu
Vali korin katkestas vaikuse. See oli Käpa kõht. Ta oli jõudnud järgmisele planeedile. Kriuksuv kõht tuletas Käpale meelde, et ta ei olnud päevi korralikult söönud. Ta tundis, et on nõrkemise äärel ja justkui paberõhuke. Kogu väsimus ja nälg jõudsid äkki korraga kohale ja tahtsid ta sealsamas maha murda. Sellegipoolest uuris Käpp huviga uut maastikku. Väljas tuiskas ja lumeräitsakad sulasid hetkega ta soojadel põskedel. Kogu taevas oli hall ning valgust jagus vaid hämaruseks. Mitte väga kaugel silmas ta pisikest lumme mattunud palktaret, mille kivikorstnast tuli suitsu.
Käpp mätsis oma musta kosmoseratsu hoolikalt lume alla, et seda uudishimulike pilkude eest kaitsta, ning hakkas tarekese poole astuma. Ta tõmbas mantlihõlmad koomale ja kõrgemale, et vilu tuisutuul ligi ei pääseks. Pärast paari sammu koperdas ta suure lumekamaka otsa ja kukkus kõhuli. „Mul on vist tõesti sajandi väsimus, kui ei saa isegi paari sammu ilma ninuli lendamata astutud,” sajatas ta endamisi. Ta ajas end pahuralt püsti, pühkis märja lume mantlilt ja keeras sammud maja poole. „Ma loodan tõesti, et seal elab mõni sõbralik olend, sest mul on juba nendest seiklustest kõriauguni. Tahaksin üle kõige lihtsalt süüa ja magada,” mõtles väike väsinud Käpp.
Seiklemine oli talle juba omajagu julgust andnud ning ta koputas kõvasti tare puidust uksele. Keegi ei vastanud. Ta koputas veel ja juba uljamalt ning jäi ootama. Seest oli kuulda aeglaseid samme ja uks avanes. Lävel