Rasputini lugu on tragöödia, ja mitte ainult ühe mehe, vaid terve rahva tragöödia, sest tema elus – ühes selle keeruliste heitlustega usu ja moraali, lõbu ja patu, traditsiooni ja muutuste, kohuse ja võimu ning nende piiride ümber – ja tema verises, vägivaldses lõpus võime tajuda Venemaa enda lugu 20. sajandi alguses. Rasputin polnud ei kurat ega pühak, kuid see ei teinud teda vähem tähelepanuväärseks ja tema elu vähem oluliseks Tsaari-Venemaa loojanguperioodi jaoks.
ESIMENE OSA
PÜHA PALVERÄNDUR
1869–1904
1. Päritolu
Piirnedes põhjas Põhja-Jäämere ning lõunas suure Kesk-Aasia stepiga, ulatub Siber ligi viis tuhat kilomeetrit Uurali mägedest kuni Vaikse ookeanini. Rong sõidab Moskvast Uuralitesse umbes ööpäev ja veel viis päeva kulub Vaikse ookeanini jõudmiseks. Kui paigutada kogu külgnev USA Siberi keskmesse, jääb ikkagi üle kolme miljoni ruutkilomeetri lisaruumi. See on männikute ja kaasikute, järvede ja soode maa, mida läbivad võimsad jõed, mis voolavad põhja, Arktikasse. See on äärmuste maa: temperatuur võib kõikuda uskumatud 105 kraadi, alates –71˚C talvel kuni 34˚C suvel. See on karm, halastamatu paik.
Alates kaugeimatest aegadest on see määratu isoleeritud piirkond kutsunud võõraste teadvuses esile fantastilisi kujutluspilte. On räägitud, et vanemad tapavad ja söövad seal oma lapsi. On levinud jutud, et siberlased surevad, kui nende ninast tilkunud vesi külmub ja jäätab nad maa külge kinni. Mõned väitsid, et Siberi elanikel pole pead; nende silmad asetsevad rinnal ja suu on õlgade vahel. Veel 18. sajandil halvustasid paljud Siberi kombeid ja moraali. Pärast 1761. aastal toimunud külaskäiku Siberi ajaloolisse pealinna Tobolskisse, mis asus Rasputini sünnikoha lähedal, kirjutas prantsuse astronoom Jean-Baptiste Chappe d’Auteroche, et „lihtsate inimeste seas elavad mehed, naised ja lapsed koos promiskuiteedis ilma mingi häbitundeta. Nende kirg õhutatakse üles selle läbi, mida nad näevad, ning mõlemad sugupooled langevad varakult ohjeldamatusse liiderlikkusse.”7 Siber on juba ammu olnud kannatuste sünonüümiks lugematute tuhandete vangide tõttu, keda tsaarid ja hiljem komissarid siia saatsid, kas asumisele – ssõlka – või palju rängemale sunnitöö – katorga – režiimile. Sajandeid marssisid tavalised kurjategijad, revolutsionäärid ja muud mässulised mööda niinimetatud ahelate teed, mis suundus Venemaalt üle Uuralite.
Kuid mitte kõik, kes suundusid Venemaalt Siberisse, ei läinud sinna sunniviisil. Paljude jaoks tähendas Siber võimalust paremaks eluks. Venemaa laienemine Siberisse, mis algas 16. sajandil, oli tingitud majanduslikest põhjustest ja näljast „pehme kulla” – karusnahkade ja eriti soobli – järele, millega äritsemine tundus olevat samavõrd ammendamatu kui kasumlik. Karusnahakaubandus tegi paljud mehed muinasjutuliselt rikkaks ja oli majandusmootor, mis ajendas laienemist. Siber, nii paradoksaalne kui see võib tunduda, tähendas ka vabadust, kuna Uuralitest ida pool ei olnud pärisorjust ja riigi käsi oli kerge, et mitte öelda vaevutuntav. Kui Venemaal pärisorjade koormised 17. ja 18. sajandil suurenesid, põgenes Siberisse üha enam talupoegi. Ajavahemikul 1678–1710 kasvas talupoegade majapidamiste arv Siberis peaaegu 50 protsenti, samal ajal kui see vähenes Venemaal enam kui 25 protsenti. Teisel pool Uurale ei olnud ühtegi isandat, kellele talupoeg oleks võlgnenud oma töö vilju. Vabadusega kaasnes ka Venemaa äärealade metsik, seadusetu elulaad. Sajandeid oli Siber Vene impeeriumi Metsik Lääs. Tsaaride sõjaväelised kubernerid olid äraostetavad, korrumpeerunud ja vägivaldsed, nagu ka paljud kaupmehed ja kütid. Ei kaubeldud üksnes karusnaha, vaid ka naiste ja alkoholiga. Vägivald kuulus elu juurde.8
Venelased, kes julgesid Siberisse põgeneda, olid riigi kõige töökamate alamate seast. Kohalikke talupoegi vaadeldes märkas inglise reisija, kes läbis Siberi 1861. aastal teel Hiinasse, eksimatut „sõltumatust nende hoiakus”. See ei olnud see, mida ta oli Venemaal näinud, ühes selle „vaesuse, hooletussejäetuse ja viletsusega”. Ta lisas, et „nende perekondade olukord näitab teatavat enesest lugupidamist”. Nende külades oli mõningast „algelist heaolu” ning oli tunda, et need on inimesed, kes on valmis võtma riske lootuses paremale elule.9 Neil oli teatav uhkus ja väärikus ning vastutustunne oma elu eest, mis puudus vene pärisorjadest talupoegadel lääne pool Uuralit.
Fjodori poeg Izosim oli üks vene pioneere, kes 17. sajandil Siberisse rändas. Vaene, maata talupoeg Izosim Palevitsi külast Võtšegda, Põhja-Dvina lisajõe äärest, umbes tuhat kolmsada kilomeetrit Moskvast kirdes, ületas koos oma naise ja kolme pojaga – Semjoni, Nasoni ja Jevseiga – Uuralid ja asus umbes 1643. aastal elama Pokrovskoje ääremaale.
Pokrovskoje oli asutatud aasta varem kohaliku peapiiskopi korraldusel ja Izosimi saabumise ajaks oli see koduks umbes paarikümnele talupojaperele. Pokrovskoje asub lainetava Tura jõe läänekaldal postiteel, mis ühendas Tobolski ja Tjumeni linna ja seda kasutati peatuspaigana, kus voorimehed võisid puhata ja hobuseid vahetada. Linn sai oma nime Neitsi Maarja kiriku järgi, mille külaelanikud sinna ehitasid – ja mis pühitseti sisse Jumalasünnitaja kaitse ja eestpalve pühal (Pokrov Presvjatoi Bogoroditsõ). Kohalikud talupojad elatusid rebase-, karu-, hundi- ja mägrajahist ümbritsevates metsades ning sterleti-, haugi- ja tuurapüügist Tura jõel ja piirkonna arvukatel järvedel. Samuti harisid nad maad, kasvatasid kariloomi ja parkisid nahku. Selles Siberi osas elati suhteliselt hästi, mugavates puitelamutes, millest paljud olid kahekorruselised. 1860. aastaks, umbes selleks ajaks kui Rasputin sündis, oli Pokrovskojes ligikaudu tuhat elanikku, kes elasid umbes kahesajas majas. Küla võis hoobelda mõne meierei, talli, pagaritöökoja, kõrtsi, võõrastemaja, turu ja puiduveskiga ning sepikoja ja väikese koolimajaga.10
Vanad küla meetrikaraamatud ei anna Izosimi kohta ühtegi liignime, kuid tema poeg Nason oli 1650. aastaks võtnud nime Rosputin. Põhjus, miks ta selle nime valis, ei ole selge. Ehk oli tal teine nimi või hüüdnimi Rasputa (Rosputa), mis andis maad Rasputinile (nagu seda 19. sajandil kirjutama hakati), mis oli tol ajal Siberis levinud liignimi. Sellest hoolimata võttis ainult osa Nasoni järeltulijaid nime Rasputin ja hoidis selle alal läbi sugupõlvede.11 Tollestsamast Nason Rosputinist Grigori põlvneski, kaheksa põlvkonda hiljem.
Rasputini nimi on olnud lõputute arutluste allikas, enamik neist asjatundmatud ja ebaõiged. Paljud on püüdnud siduda seda vene sõnaga rasputnik – kõlvatu, liiderlik – või rasputnitšat – ohjeldamatult liiderdama –, justkui Rasputini nimi oleks tuletatud tema moraalsest kõlvatusest või antud talle tema halva kuulsuse tõttu. Valeväited jälitasid teda kogu elu. Vetšerneje Vremja näiteks avaldas 1911. aasta detsembris loo, milles väideti, et ta oli saanud hüüdnime Rasputin oma noorpõlve amoraalsuse tõttu ning et see muudeti ametlikuks siis, kui see kirjutati tema passi. Ja isegi nüüd väidavad mõned ajaloolased jätkuvalt, et nimi Rasputin oli mõeldud kajastama tema perekonna igipõlist kõlvatust.12
Nime päritolu on ebaselge. Kui see tõepoolest sai alguse mõnest esivanemast, kes oli rasputnik, siis oli Rasputini perekond kaugel sellest, et olla ebatavaline, arvestades, kui palju inimesi Siberis seda nime kandis. Kuid on ka teisi, tõenäolisemaid allikaid. Rasputja või rasputje tähendab ristteed ja vanasti peeti neid paiku kohaks, kus kummitasid kurjad vaimud, ning ehk anti nimi isikutele, keda arvati olevat kontaktis selliste jõududega. Samuti on olemas vana vene vanasõna ristteele viidud tobukesest, millega peeti silmas otsustusvõimetut inimest. Ja siis on veel vene sõna rasputitsa – teedelagu –, mis viitab märjale, porisele kevadhooajale, mil Venemaa teed muutuvad läbimatuks. On võimalik, et sel perioodil sündinud last võidi kutsuda Rasputaks.13 Ükskõik milline selle päritolu ka on, Rasputin oli nimi, millega Grigori ja tema