Mõne tunni pärast helistas Mare hotellitoast Pärnusse ja sai teada, et ema jõuab koju viimase bussiga, mis saabub Tallinna kell 00.30. Enam ei olnud aega.
„Ma saadan sind takso peale.“ Jarmo tõmbas teksased jalga ja viskas lühikeste varrukatega pluusi peale.
„Võta taksoraha ka. Mul rublasid ei ole… Näed, võta sada marka. Osta endale valuutapoest midagi. Ja ära ema unusta!“
Korrus allpool andis alampolkovnik ühe lühikese korralduse – kinni võtta ja miilitsasse toimetada.
Jarmo hakkas just hotellitoa ust avama, kui ta kõige jõhkramal kombel tuppa tagasi lükati. Kõige ees tuli miilitsamundris kolge, tema järel astusid tuppa kolm erariietes meest. Kaks neist olid nooremad ja üsna sportliku välimusega, kolmas mees oli vanem ja tundus olevat grupi juht.
Miilits kamandas Jarmo ja Mare voodile istuma. „Dokumentide kontroll!“ teatas ta ülbelt.
Jarmo ulatas oma passi miilitsale. Viimast aga dokument ei huvitanudki, ta andis selle edasi erariides vanemale mehele. Too viskas passile põgusa pilgu ja pistis selle oma pintsaku taskusse.
„Teie dokumendid, preili.“ Luriseva ninaga vanem mees sirutas oma töntsakad sõrmed Mare poole.
„Minul dokumente kaasas ei ole. Ma olen siin oma sõbral külas.“
„Näidake käekott siia.“ Vanem mees pöördus miilitsa poole: „Zaitsev, võta sina see kott ja teosta läbivaatus.“
Miilits võttis Mare koti ja keeras selle voodi peale tühjaks. Käekotist pudenesid välja huulepulk, puudritoos, taskurätt ja rahakott. Zaitsev avas rahakoti ja napsas sealt võidukalt välja sada Soome marka. Järgmisena leidis ta õpilaspileti, mis näitas, et Mare on Tallinna 21. keskkooli õpilane ja lõpetanud 10. klassi.
„Oi, preilna, mis nüüd saab?“ manas nina luristav juut ette kaastundliku näo.
„Magad siin välismaalasega, teenid raha, ise alles kooliõpilane. Tead, kes sa oled?“ Ta vaatas Marele pikalt silma. „Lits oled, tüdruk. Mitte lihtlabane lits, vaid mudahoor. Ise ilmselt kommunistlik noor ja hoorad siin hotellis esimese ettejuhtuva välismaalasega. Kus su vanemad on, kurat? Kes nad on, et sellise hoora meie ühiskonda kasvatasid?“ Viisemann vehkis Mare ees kätega.
„Ta on minu külaline, me tunneme teineteist juba ammu,“ püüdis Jarmo olukorda leevendada.
„Mis sa mölised, putukas, oma soome keeles? Kes sa oled, turist või?“ Viisemann läks üle inglise keelele, mida ta vabalt valdas.
„Ei, ma töötan siin hotell Viru ehitusel.“
„Ah ehitaja! Kuule, kui sa siin palju sõna võtad, saadan su, sitakäki, kohe Soome tagasi.“ Järgmisel hetkel oli Jarmo voodi peal pikali, sest Zaitsevi puudane rusikas oli teda otse vastu nina tabanud.
„Ah sa hakkad veel vormis miilitsale vastu! Zaitsev, kutsu patrull ja vii see kusekera siit minema. Las istub kambris ja mõtleb, kuidas miilitsale kallale tungida. Teie, mehed, kirjutage raport, kuidas see Soome pede Zaitsevit lõi ja Zaitsev enesekaitseks teda veidi togis.“
„Te ei tohi nii!“ purskus Mare nutma.
„Ah meie ei tohi, aga sina, nõukogude kodanik, võid siin hotellis litsi lüüa!“
„Ma ei löönud litsi, ma olin tuttava pool…“
„Ei, plika, sa tegelesid prostitutsiooniga. Magasid välismaalasega ja said selle eest sada marka. Raha oli ju sinu kotis. Jää juba ükskord vait. Täna veedad öö kambris. Homme tuleb uurija ja vormistab kriminaalasja ära. Kas patrull tuli?“ Alampolkovnik vaatas Zaitsevile otsa ja viimane noogutas. Patrulli miilitsad astusid hotellituppa.
„Pange sellel Soome pätil käed raudu, ta on ohtlik, tungis Zaitsevile kallale.“ Mare püüdis Jarmole kaela viskuda, aga Zaitsev lükkas ta jõhkralt voodile tagasi.
Kella üheks öösel jõudis Viisemann oma kabinetti Pagari tänaval KGB peamajas. Ta viskus tugitooli lösakile ja jäi põrnitsema puhvetkappi, mis asus kirjutuslaua vastasseinas. Kogu tema kabineti mööbel oli pärit Eesti Vabariigi ajast. Selles majas asus kuni 1940. aastani sõjaministeerium. Mööbel oli aus – elas üle nii Eesti kindralid kui ka KGB polkovnikud.
Viisemann läks puhveti juurde ja õngitses kapist välja pudeli head Armeenia konjakit. Ta otsis konjakipitse, aga siis meenus talle, et oli need paar päeva tagasi kõrvaltuppa laenanud. Mees lõi käega ja valas konjaki tavalisse veeklaasi, hingas sügavalt välja ja jõi klaasi tühjaks. Paari minuti pärast tema keha lõtvus, konjaki meeldiv surin valgus üle kere laiali. Ta võttis telefonitoru ja valis numbri.
„Kas alampolkovnik Reimo Lehtinen kuuleb? Jah, siin alampolkovnik Viisemann. Tere ööd, jah. Vabandust, kulla mees, et ma su üles ajasin, aga täna lendas linnuke puuri koos sinu noore kolleegiga. Mõlemad istuvad miilitsavalitsuse kambris. Kuule, vabanda minu poolt Jarmo ees. Meie vahva miilits andis talle väikese kõrvakiilu. Natuke tuli verd ka, aga küll pulmadeks terveks saab. Ei teinud liiga… kui, siis natukene. Homme võtab uurija tüdruku üle, eks siis paistab, mis saab… Mulle tundub, et teda värvata on päris raske. No eestlased ikka ei salli meid, nõukogude inimesi. See on neil emapiimaga sisse söödetud. Kardan, et see plika pole erand. No vaata ise. Aga nüüd, head ööd.“
Viisemann valas veel ühe klaasi täis ja jõi selle põhjani. Siis jäi ta klaasistunud pilgul pudelit vaatama. Hommik leidis ta tugitoolis norskamas.
6
1990. aasta suvi on selline keskmine. Eestis tähendab see halli taevast, uduvihma ja vahel ka päikest ning umbes 20 kraadi sooja. Olen juba mitu päeva oma Lasnamäe korteris logelenud. Raha hakkab otsa saama, aga minu leivaisast polkovnikust pole taas kippu ega kõppu kuulda.
Otsustan minna kontrollima peidikut, mis asub Lasnamäel ühe kivihunniku sees. Peidikuid pean ma kontrollima regulaarselt kord kuus. Kui tuleb mingi kiire teade, siis võetakse minuga ühendust. Peidikute kontrollimisel on oma järjekord. Kõige tähtsam peidik asub Pirita kloostrit ümbritsevas müüris. Teised kohad on vähemtähtsate teadete jaoks.
Bussis on tüütult palav. Et jõuda peidikuni, pean ma igaks juhuks tegema päris suure ringi läbi linna, et võimalik saba maha raputada. Aknast paistab üsna igav ja hall elurajoon. On see Õismäe või Lasnamäe, sellel polegi hetkel tähendust. Sõitma pean selles bussis niikaua, kui olen kindel, et keegi mind ei jälita.
Mõtted veerevad paratamatult varasemale elule. Olin tavaline koolipoiss Elva linnas. Suviti meeldis mulle ujuda Verevi järves ja eriti vahva oli hüppekast alla hüpata. See saigi mu eluteel saatuslikuks. Kuna ma ujusin ikka väga hästi, anti mulle soovitus Tallinna Pedagoogilisse Instituuti kehalise kasvatuse erialale astumiseks. Instituuti sain sisse üle kivide ja kändude. Poleks kellegi karvast kätt olnud, oleksin ma keemia eksamil raudselt põrunud. Koolis oli päris lõbus, kui välja arvata anatoomia ja selle aine õppejõud dr Kook. Tema pidas mind täitsa lolliks, sest ma ei teinud mikroskoobis rakkudel vahet. Pealegi jäin talle eksamil spikerdamisega vahele.
Bussi mögafon ragiseb ja teatab, et järgmine peatus on Majaka. Mul on veel vähemalt veerand tundi sõita. Siis tuleb hoolega vaadata, et mõnda jälitajat mu taga ei istu.
Pärast anatoomia eksamit kukkusingi instituudist välja ja läksin sõjaväeteenistusse. Sattusin Ukrainasse erivägedesse, kus sain kõva mahvi. Siis algasid Balti riikides iseseisvusliikumised ja mind suunati Balti sõjaväeringkonna staapi, sealt aga Eestisse. Minu mentoriks ja juhendajaks sai GRU polkovnik Nikolai Dmitrievitš. Tema käest ma nüüd ülesandeid saangi. Eks nad on üritanud Eesti riigi taasiseseisvumist takistada, aga vaatamata sellele on asjad Eestis väga kiiresti arenenud.
Hakkan vaikselt bussis ringi vaatama. Siia on jäänud ainult paar pensionäri ja mõned koolilapsed. Järgmine peatus on minu oma. Bussipeatusest on Lasnamäe peidikuni mõnisada meetrit.
Niisiis, peidikus ongi teade. Polkovnik tahab minuga kohtuda kahe nädala pärast esmaspäeval. Tõnismäel, otse haigla kõrval, asub väike