Nikolai kuulas alampolkovniku juttu suure huviga. See kõlas talle päris uskumatult.
„Unustage nüüd mõneks ajaks ära, et te olete venelane Nikolai. Tänasest alates olete Helsingis sündinud soomlane Jarmo Kukkonen. Ja nüüd, Jarmo, minge asju pakkima. Sõidame Tallinna ja sealt otse Helsingisse.“
3
Riiast Tallinna sõidutas Reimo ja Nikolai ringkonna Volga. Seekord polnud sellel küljes aga sõjaväenumbreid, vaid Eestis välja antud registreerimismärk. Sõit läks otse sadamasse. Nikolai vaatas kahjutundega Tallinna vanalinna, kus ta ei olnud kunagi käinud. Eemalt paistsid ainult kirikutornid ja punased katused. Reimo tabas tema pilgu.
„Ära muretse, sõber. Küll sa jõuad ka seda vanalinna külastada. Aga enne läheme Helsingisse. Helsingi ei ole Tallinn, aga ka seal on omad võlud.“
Tallinna sadamas kõlas igasuguseid keeli. Enamik reisijaid oli pärit Soomest, aga oli ka sakslasi ja rootslasi. Naeratades ulatas Nikolai noorukesele piirivalvurile oma Soome Vabariigi passi. Viimane heitis pilgu leheküljele, kus oli paari päeva tagune märge saabumisest NSV Liitu. Ta sirvis veel USA, Prantsusmaa ja Inglismaa viisasid, tõstis korra suunurgad ja lõi passi lahkumistempli.
Naeratusele vaatamata olid Nikolai närvid täiesti pingul. Lõpuks olid formaalsused läbitud ja võis astuda laevale. Reimo Lehtinenil läks piiriületus sama hõlpsasti. Võis näha, et tema on vana kala, keda sellised pisiasjad ei kõiguta.
Mootorlaev Tallinn polnud kindlasti maailma suurim reisilaev, kuid see-eest oli see väga ilus, puhas ja mugav.
Mehed istusid kohe restorani, võtsid mõned õlled ning sõid tublisti. Laeva restoranis pakuti kalamarja, punast kala, naturaalseid sinke ja vorstikesi, igasuguseid puuvilju, mahla, veini, õlut ja peeneid konjakeid. Nõukogude inimene polnud harjunud korraga nii palju häid asju nägema, veel vähem sööma! Kui laev kolme tunni pärast Helsingisse jõudis, olid Reimo ja Nikolai kõhud nii täis, et nad lausa veeresid laevalt maha.
Jälle ootas ees rutiinne piirikontroll. Sadamahoone eest võtsid nad takso ja sõitsid oma korterisse, mis asus Apollonkatul, täitsa Mannerheimintie lähedal. Nikolai ja Reimo käsutuses oli maja neljandal korrusel kolmetoaline korter vaatega hoovi poole. Reimo ütles, et neil on nüüd paar vaba päeva ja seejärel võetakse nendega ühendust. Reimo kutsus Nikolaid järjepidevalt Jarmoks ning viimane hakkas pikapeale oma uue nimega harjuma, kuigi tal polnud aimugi, kes see Jarmo oli ja miks ta just Jarmo pidi olema.
Igatahes hulkus Jarmo mööda Helsingit ringi, käis suurtes kaubamajades, istus parkides, jõi kohvi ja eelkõige vaatas, ega tal „saba“ taga ei ole. Ühel hommikul koputas tema toa uksele Reimo ja ütles, et kell kümme saavad nad kokku saatkonna töötajaga, kes räägib neile ülesandest.
„Meeldiv teiega tuttavaks saada, Jarmo ja Reimo.“ Mees oli hästi riides – hall ülikond, lumivalge särk ja punane lips, jalas hallid kingad.
„Ma pean teile selgitama operatsiooni, millesse te olete kaasatud. Seda operatsiooni ei vii te läbi mitte siin, vaid hoopis Tallinnas. Aga et Tallinna minna, peate muutuma soomlasteks. Teie väljaõpe hakkab toimuma linnast väljas igal hommikul peale laupäeva ja pühapäeva – siis on teil vabad päevad. Aga muidu panete igal hommikul Repo Oy nimelise firma riided selga ning teile tuleb järele sama firma logodega kaubik. Auto viib teid koolitusele ja toob õhtul koju. Nii neli nädalat järjest. Kas teil on küsimusi?“
„Minul on küsimus.“ Jarmo vaatas Reimole otsa, viimane noogutas vaevumärgatavalt.
„Miks Repo Oy?“
„See firma ehitab Tallinnas Inturistile hotelli, mille nimi on Viru. Teie olete selle firma töötajad ja teid komandeeritakse kuni hotelli valmimiseni Eestisse.“
„Ka minul on nüüd küsimus. Millal see hotell valmima peab?“ Reimo vaatas mehele otsa.
„Hotell valmib 1972. aasta kevadeks, nii et teie komandeering kestab veidi alla aasta. Rohkem ma teile öelda ei tohiks ja kõik ülejäänu saate teada väljaõppel.“
Koolitus korraldati niisiis nelja nädala jooksul Helsingist väljas ühel ehitusplatsi moodi krundil, mida ümbritses traataed. Krundil seisid viis soojakut, kõigil Repo Oy logod peal, ja nendes soojakutes tunnid toimusidki. Rohkem õpilasi Reimo ja Jarmo sellel territooriumil ei näinud. Neile õpetati veidi ka ehituse algteadmisi ja projekti lugemist. Legendi järgi olid nad Repo Oy järelevalvest, mis tegeles ehitajate probleemidega ja pisut ka ehituse kulgemisega.
Esimesed kolm nädalat möödusid pingsalt õppides. Tundides käsitleti värbamistehnikat ja tehniliste vahendite kasutamist, isegi salakirja. Neljandal nädalal tutvustati neile ülesande sisu, mis oli kokkuvõttes järgmine: Reimo tutvub Tallinnas ühe naisterahvaga, kellega loob usalduslikud suhted. Selle naisterahva olid Tallinna KGB töötajad juba konkreetselt välja valinud. Kuna naisel on abituuriumiealine tütar, siis tutvustab Reimo naistele oma noort kolleegi Jarmot, kes töötab samuti Viru ehitusel. Reimo ja Jarmo peavad peretütre värbama ja endaga koostööle kallutama. Lõplik eesmärk on viia tütarlaps sisse immigrantide ringkondadesse Soomes, Rootsis või Saksamaal.
4
1971. aasta juuni alguses olid Reimo ja Jarmo operatsiooniks valmis ning alalisel tööl Tallinnas. Repo Oy töötajad elasid soojakutes Viru hotelli ehitusplatsil, Reimole oli aga antud Mustamäel kahetoaline ja Jarmole ühetoaline korter. Mehed käisid ehitusel, tutvusid töömaaga ja igasuguste inimeste, nii soomlaste kui ka eestlastega.
Korra nädalas said nad vanalinna väikestes baarides kokku oma sidemehega julgeolekukomiteest. Mehe nimi oli Viisemann, ta oli KGB alampolkovnik ja pidi hotelli valmides alustama tööd Inturisti direktori asetäitjana. Juba praegu valmistas ta pinda ette ning värbas salajasi kaastöötajaid nii ärikate hulgast kui ka Inturisti ja hotelli tulevaste töötajate seast.
„Täna õhtul viin ma teid hotelli Tallinn restorani, kus juhatan teile värvatava naise kätte. Edasi on juba teie asi töötada.“ Mees jõi luristades viina mahlaga. Jarmo arvates luristas ta sellepärast, et tal oli juudi rahvusele omane suur nina ning õhk ei käinud ninast korralikult läbi.
„Tegelikult on värvatavad ema ja tütar. Täna on ema restoranis koos ühe töökaaslasega. Emaga tegeleb küll Reimo ja tütar jääb Jarmole, kuid tegelikult on tütar tähtsam. Teda tuleb ette valmistada välismaale elama minekuks, aga eelnevalt peab ta kooli lõpetama. Vaata, Jarmo, et sa lased tal seda teha – noh, et enne titte ei saa!“
Juut naeris kärinal ja luristas jälle nina. Jarmole ei meeldinud see jutt kohe üldse ja ta vaatas häbelikult maha.
„Mis sa mulle selle naise kohta ütled?“ vaatas Reimo Viisemannile küsivalt otsa.
„Mis siin öelda, ta on ühes ministeeriumis sekretär. Tütar Mare on kooliõpilane. Tubli nelja-viieline. Huvitub kirjandusest. Vot tema on vaja tulevikku silmas pidades värvata. Igal juhul jõudu teile ja õhtul näeme.“ Jarmo ja Reimo lahkusid ning jätsid teise osakonna mehe oma viina mahlaga lõpetama.
Hotell Tallinna varietee oli 1970. aastate alguses üks linna neljast varieteest. Tavaliselt kogunesid inimesed tunnike enne programmi algust ning tellisid söögid ja joogid lauda. KGB meestel oli alati broneeritud oma laud, mis asus kusagil pimedamas saalinurgas, kust oli hea vaade kogu saalile.
Mehed said kokku hotelli fuajees, panid mantlid garderoobi ja läksid saali. Viisemanni laud oli juba kaetud: salat, väikesed võileivad, pudel viina ja puuviljad. Mehed sättisid toolid nii, et istusid saali suunas poolkaares. Kelner tõi menüü ja palus vaadata, mida seltsimehed soojast söögist soovivad.
Kuni teised sööke valisid, vaatas Jarmo suure huviga saalis ringi. Midagi niisugust polnud ta