Üks neist valgetest laikudest on Marie Underi noorpõlvesõbratari Anette (Jeanette) Pärnamäe kirjavahetus Marie Underiga aastail 1909–1919. On küll olemas Anette kirjad Mariele, kuid puuduvad Marie kirjad temale. Anette kirjad on Underile saadetud New Yorgist, kuhu Anette koos oma mehe Albert Pärnamäega välja rändas. Kirjavahetuse toon ja sisu on olnud usalduslik, isegi intiimne ja käsitleb üsna avameelselt noorte abielunaiste tundmusi. Näiteks kirjutab Anette Mariele 17. aprillil 1911: „Su kiri on täis ülevoolavaid tundmusi, täis kaasakiskuvat tuld! Elada, elada! – Ja kuidas ma seda tahaks!” Kahjuks võime vaid kujutleda ja Anette vähestest vihjetest kaudselt välja lugeda, mida 28-aastane Marie Under võis toona sõbratarile kirjutada ja mida tunda. Ehkki olen püüdnud neid kadunud kirju USA eestlaste arhiividest mitu aastat otsida, pole otsingud seni kahjuks vilja kandnud.
USAst leidsin siiski aastail 2005–2006 mitmeid teisi huvitavaid Underi kirjavahetusi, mida saatsid mulle USA eestlased: professor Olaf Millert Minnesotast, Paul Reets Bostonist ja Lauri Vaska New Jerseyst. 2006. aasta juunis kohtusin ja usutlesin Iowa Citys Prantsuse kirjanduse professori Aleksander Aspeli leske Pauline Aspelit, kelle valduses on suur Estica-arhiiv. Siin selgus, kui väga oli Under unistanud, et tema luule ilmuks ka prantsuse keeles ja kui palju ta nägi selleks tõesti isiklikult vaeva, et see lõpuks UNESCO egiidi all ka sündis.
Veel üks kadunud kirjavahetus oli Marie Underi ja Õie Fleigi vahel, mis toimus pagulusperioodil. Eestlanna Õie Fleig põgenes koos tuhandete teiste eestlastega 1944. aasta sügisel Läände, sattus Saksamaa põgenikelaagreisse. Õie Fleig oli üks Henrik Visnapuu muusadest, ta abiellus šveitslasega ja elas elu lõpuni Šveitsis. Ta tutvus pärast sõda Marie Underiga ning pälvis tema poolehoiu. Õie Fleig oli ainus deklameerija, keda Marie Under täielikult usaldas oma luulet avalikult ette kandma ja kellele ta kirjutas avameelselt oma loomingu tõlgendustest, nagu võis aru saada Fleigi kirjadest Underile. Pärast pikki otsinguid õnnestus mul 2008. aasta lõpus leida kontakt Õie Fleigi tütre Irja Cilluffoga, kes on üks Eesti Vabariigi aukonsulitest USAs Portsmouth’is. Ta oli äsja naasnud Šveitsist, kust oli toonud kaasa kadunud ema Õie Fleigi arhiivi, sh Marie Underi ja Artur Adsoni kirjad temale, ühtekokku 195 kirja ja kaarti (ligi 400 lk) ajavahemikust 1948–1974. Pärast kopeerimist peaks seegi väärtuslik kirjavahetus jõudma lõpuks Rootsi-Šveitsi-USA kaudu Tartusse Eesti Kirjandusmuuseumi.
Kõige mõistatuslikum ja suurim lünk Marie Underi arhiivis on aga see, et praktiliselt puuduvad Marie Underi kirjad tema teisele abikaasale, Artur Adsonile, ehkki Artur Adsoni kirju Underile on säilinud hulgaliselt (aastaist 1914–1944 enam kui 140 kirja ja teist nii palju sedeleid, teateid, kirjakesi). Abikaasale kirjutatud kirjade puudumine on seda kummalisem, et üldiselt on just Artur Adson kõik Underiga seotud paberid, ka argipäeva sedelikesed erilise hoolega talletanud ja alles hoidnud. On säilinud vaid paar juhuslikku Underi praktilist kirja Adsonile, needki leiduvad varasemas, sõjaeelses arhiivis. Ometi teame Adsoni poolt Underile kirjutatud arvukate armastuskirjade põhjal, et Under on talle palju kirju kirjutanud, eriti tihti nende ebatavalise suhte algusperioodil (1915–1920), mil Marie oli veel ametlikult Karl (Carl) Hackeri naine ja nad ei elanud veel koos. Marie Underi kirjad oma kauaaegsele armukesele, hilisemale abikaasale on niisiis vaieldamatult olemas olnud. On raske uskuda, et oma naist armastav andunud arhivaar, nagu Artur Adson oli, oleks ise need talle kallid kirjad hävitanud. Kui see oli kellegi teise tahe neid kirju mitte säilitada, siis pidi see olema kas Marie Underi enda tahe või äärmisel juhul tema tütre Hedda oma. Pean kaduvväikeseks võimalust, et just need kirjad oleksid ajakeerises või põgenemislaagrites kuidagi kaduma läinud, sest kogu muu arhiiv on nii hästi hoitud ja säilitatud. Kas võis see olla ehk Marie Under ise? Ehk polnud Under tagantjärele rahul oma tujuka ja hellitatud rolliga selles algusest peale ebavõrdses Printsessi ja Paaži suhtes? Adsoni armastuskirjade püsivalt alandlik, anuv ja paluv põhitoon näib kinnitavat seda oletust. Või oli see keegi teine?
Ent mõned puuduvad või teelolevad kirjavahetused ei tee olematuks fakti, et kokkuvõttes on Marie Underi arhiivimaterjalide saatus olnud õnnelik. Söandan väita, et eesti kultuuriloos on vähe neid, kelle kohta on alles niivõrd rikkalikult materjali, hoolimata kahest sõjast ja okupatsioonist, üle mere põgenemisest ning pagulaslaagrite keeristest: sadu käsikirju, sadu kirjavahetusi, sadu fotosid, Adsoni koostatud ajaleheväljalõigete kogud ja Underi elu kohta peetud üksikasjalikud päevikud ning märkmikud, kus kirjas loetud kirjandus, reisidel nähtu ning kogetu.
Vastava tahtmise korral saaks Marie Underi elust kirjutada näiteks üsna üksikasjaliku meditsiinilise eluloo, niivõrd põhjalikult on ta elukaaslane üles tähendanud Underit aastaid piinanud unetuse, peavalude, närvinõrkuste tunnid, arstid ja rohud.
Minu 2009. aastal ilmunud monograafia „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” käsitleb küll ka Marie Underi eraelulist tausta, luuletaja sõprus- ja armastuslugusid, kuid ikka silmas pidades põhimõtet, kuivõrd on need lood ja seigad seotud tema isiku vaimse kujunemise ning loomingulise minaga. Missugune oli luuletaja perekondlik elu, millised olid Marie Underi intensiivsed suhted põlvkond vanemate Eduard Vilde ja Ants Laikmaaga, eakaaslaste Karl Hackeri, Artur Adsoni, Friedebert Tuglase, aga ka põlvkond nooremate Hermann Stocki, Ivar Ivaski ja Ants Orasega – seda kõike on vältimatult vajalik teada, kui tahame paremini mõista Marie Underi luule sünnitausta, tema kirjandusliku kujunemise lugu.
Milline oli Marie Under inimesena – naisena, emana –, see teema ei mahtunud mõistetavalt niigi mahukasse kirjandusteaduslikku monograafiasse. Olgu see mitmetele kaasaegsete mälestustele toetuv lugu siis siin, kirjanike mälestustele pühendatud raamatus avaldatud.
Marie Under oli andekas, ilus, kuid igapäevases elus väga tagasihoidlik inimene. Ometi oli peamine joon, mis teda eristas ning teistest kaasaegsetest naistest ning meestest esile tõstis, tema erakordne julgus ja iseseisvus: julgus väljendada oma tundeid esimestes eestikeelsetes erootilistes luuletustes, julgus teha eluvalikuid, mida ümbritsev seltskond ega isegi ta oma perekond heaks ei kiitnud. Under oli üks esimesi naisi 20. sajandi alguse Eestis, kes lahutas kahe teismelise tütre emana oma esimesest mehest Karl Hackerist, kui selgus, et see abielu ei toeta piisavalt tema vaimseid pürgimusi, tema loovust, tema kirglikku soovi luuletada. Ei tsaariaegne kohus ega kirik nõustunud naise lahutussooviga, Under sai lahutuse alles kuus aastat hiljem, kui Eesti Vabariik oli juba sündinud, kui seadused olid muutunud ja tsiviillahutus osutus võimalikuks.
Marie Under oli poliitiliselt äärmiselt julge naine, ta oli ainus eesti luuletaja, kes söandas avaldada Teise maailmasõja ajal poliitiliselt kaastundlikku isamaaluulet kogus „Mureliku suuga”, samal ajal kui teised (mees)poeedid vaikisid ning ootasid aegu, mil poliitilised olud selginevad ja sõja võitja on teada. Marie Under tegi väga julge valiku ka siis, kui ta 61-aastaselt otsustas koos kogu perekonnaga põgeneda 1944 Rootsi, kui Eestit ootas ees uus Nõukogude okupatsiooniaeg. Tema kaastundlik poliitiline isamaaluule oli moraalseks toeks ja taskupiibliks paljudele rindemeestele ja vangilaagrites vaevlejaile.
Under söandas tunda oma luules sügavalt kaasa Soome Talvesõjas hukkunud, lumme külmunud sõjameestele ning Siberisse küüditatud eestlastele. Ta julges seda teha ajal, mil keegi teine seda avalikult teha ei julgenud. Selle julguse eest kuulus talle tuhandete lugejate eluaegne tänu. Raskel sõjaajal, kui toit oli linnas praktiliselt otsas ning selle hankimine üliraske, hakkas armastatud luuletaja saama ootamatult toidupakke oma anonüümsetelt lugejatelt, kes avaldasid sellega oma tänu tema kaastunde ja julguse eest. Underi sünnipäevadel külvati ta üle sadade roosidega, mis tulid tema luule austajatelt ja mida tema teine abikaasa, kirjanik Artur Adson suure hoolega kokku luges. Underil oli sada lemmiklille, kuid tema sünnipäevaks kingiti talle ikka roose. Ka tema tammepuust kirst kaunistati 1980. aasta septembris tütarde soovil roosade roosidega.
Kõik, kes Underit isiklikult kohtasid ja tundsid, pidasid teda erakordselt säravaks vestlejaks ja sensuaalseks, tundlikuks naiseks. Isegi väga kõrges eas oli ta elegantne ja hoolitses oma välimuse eest; ka surivoodil, ligi 99-aastaselt sättinud ta ikka oma juukseid, et pilt tuleks kena. Underi mälu oli väga hea, ta laulis kõrges vanuses Stockholmi pikaravihaiglas peast Goethe saksakeelseid laule ning mäletas paljude sõprade pereliikmeid ning lapsi nimepidi. Ta oli väga tähelepanelik oma