Ehkki Erna Siiraku kavandatud Underi-monograafia jäi sündimata, on tema sulest ilmunud mitmeid väärtuslikke uurimuslikke artikleid nii Marie Underi varase eluperioodi kui ka loomingu, eriti tema ballaadide stiili kohta, millele ka minu uurimuses on toetutud, kuid sisuliselt tuli siiski kogu ettevalmistustööd alustada algusest peale.
Kui ma 1989. aastal esimese kirjandusuurijana Stockholmi Marie Underi põhiarhiivi allikaile jõudsin, olid luuletaja lähedased (sh ta vanem tütar Hedda, õde Berta ja abikaasa Artur Adson) ja mitmed ta saatuskaaslased (Gustav Suits, August Mälk, Johannes Aavik, Aino Kallas jpt) juba surnud, kuid sellele vaatamata sain siiski olulist teavet ja praktilist abi mitmetelt Stockholmis elavatelt pagulaskirjanikelt, ennekõike Helmi Rajamaalt, kes on kirjutanud väikese raamatu Underist inimesena ja kes usutles teda hilisaastatel. Tänuväärset ainestikku sain Stockholmis ka Karin Saarsenilt, Liidia Tuulselt, Paul Laanelt, Alur Reinansilt, Arvo Mägilt, luuletaja sugulaselt Leida Kuusmalt jpt. Neile kõigile võlgnen tänu lahke teabe eest luuletaja pagulasaastate elu kohta.
Koostöös Tallinnfilmi režissööri Peep Puksiga sündis 1992. aastal meie ühine dokumentaalfilm Marie Underist pealkirjaga „Lauluga ristit”. Film kestab küll vaid ühe tunni, kuid selle tarvis lindistasime Stockholmis, Tallinnas, Kassaris ja Toilas mitukümmend tundi elavat, kultuurilooliselt väärtuslikku, ent nii ohtlikult ruttu kaduvat mälestuslikku materjali inimestega, kes Marie Underit isiklikult ja lähedalt tundsid.
Kõik aastail 1989–1992 minu poolt usutletud inimesed on tänaseks elavate hulgast lahkunud, sh Marie Underi vanem tütar Dagmar Stock Saksamaal, kellega mul ei õnnestunud küll isiklikult kohtuda, kuid kellega sain vestelda vähemalt telefoni teel 1990. aastate alguses. Tänaseks on lahkunud ka kirjanik Helmi Rajamaa, Underi fotograaf, ajakirjanik Juhan Kokla Stockholmis ja kirjaniku vennatütar, ühtlasi tema tütre Dagmari ristitütar Dagmar (Margot) Reiman Tallinnas.
Jõudsin Dagmar Reimani (1922–1992) usutleda kahel korral vahetult enne tema surma 1992. aasta kevadel. Kokkulepitud filmimispäeva maihommikul tuli Underi vennatütre surmateade.
Lahket abi osutasid mulle Marie Underi vennatütre Dagmar Reimani järeltulijad, eriti Mait Reiman perekonnaga, kes elavad Tallinnas ja kelle valduses oli nii Underi-Adsoni kui ka Underi tütarde kirjavahetus Eestisse jäänud lähedastega ning mitmed Marie Underile kuulunud esemed, muuhulgas ka kuulus vanemate piibel, millest inspireerituna Under samanimelise luuletuse kirjutas. Tänu perekond Reimani usaldusele õppisin paremini mõistma Marie Underi isikut, tema argikombeid ja tööharjumusi, üldse kodust õhkkonda.
Marie Underi noorem tütar Hedda Hakker (varem Hacker 1905–1988), kes elas pärast Eestist põgenemist koos emaga Stockholmis, suri vaid aasta enne seda, kui siinsete ridade kirjutaja nõukogude võimu väljasõidukeelu alt vabanes. Pääsesin Stockholmi alles 1989. aasta oktoobris. Underi koduarhiiv oli pärast tütre surma antud hoiule Stockholmi ülikooli juures tegutseva Eesti Instituudi juhataja Paul Laane kätte, kuid see mahukas materjal oli seisnud aastaid korrastamata Stockholmi ülikooli pööninguil, mistõttu ei pääsenud praktiliselt keegi uurijaist sellega tutvuma. 1990. aastate algul sain Stockholmis Eesti Instituudis lugeda vaid valikuliselt mõningaid kirjavahetusi, millel oli Underi uurimise seisukohalt kõrvalisem tähendus. Pagulased ei usaldanud veel mitu aastat pärast taasvabanemist Eesti uurijaid nii palju, et neid Underi-Adsoni jt pagulasarhiividele ligi lasta. Usalduse taastamine võttis oma aja.
Alles 1996. aasta lõpus tegi Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise Arhiivi teadlane Rutt Hinrikus võimatu võimalikuks ning suutis saavutada selle, et aastaid uurijatele praktiliselt suletuna püsinud Underi-Adsoni arhiiv lõpuks ometi, kuusteist aastat pärast Marie Underi surma ja viis aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, Rootsist Eestisse Tartusse jõudis.
Stockholmist Tartusse saabunud mahukas põhiarhiiv sisaldab peamiselt isikuloolist, biograafiliselt keskset materjali: päevikuid, märkmikke, perekonna külalisteraamatut, isiklikke kirjavahetusi sugulaste ja hingelähedastega (isa, tütred, õde, Eduard Vilde, Ants Laikmaa, Artur Adson, Friedebert Tuglas, väimees Hermann Stock jpt), Underi kohta ilmunud artiklite kogusid, auaadresse, lugejate kirju, leidub ka mõningaid Underi mälestusi, mida abikaasa Artur Adson on kirja pannud „Eluraamatu” kirjutamise tarvis, kuid mida ta seal suhteliselt vähe on kasutanud jne.
Ilma selle põhiarhiivita, mida Marie Underi andunud abikaasa ja pühendunud arhivaar Artur Adson aastate jooksul pidas, täiendas ja korraldas, polnuks mul Underi monograafiat võimalik kirjutada. Marie Under ja Artur Adson olid 1944. aasta sügisel Rootsi põgenedes kaasa viinud ka sõjaeelsed olulisemad materjalid. Niisiis oli Stockholmist Eestisse toodud Underi-arhiiv mitte ainult pagulasperioodi keskne, vaid kogu underiaana arhiivi süda.
Nii said Marie Underi kaheks rebitud elust mahajäänud paberid 1996. aasta detsembris taas Tartus kokku (KM EKLA, fond 180), sest Kirjandusmuuseumis oli juba varem hoiule võetud tema Eestisse jäänud sõjaeelse arhiivi osa. Tallinna-koju mahajäänud Marie Underi ja Artur Adsoni arhiiv on samuti mahukas. Selles arhiivis on enam kui 400 ilmunud ja ilmumata luuletuste käsikirjad, sh kaks Underi noorpõlve saksakeelsete luuletuste kaustikut ning hulgaliselt ilmunud luulekogude erinevate variantide käsikirju, arvukalt luule- ja näidenditõlgete käsikirju. Selle arhiivi toimetas 1940. aastate keskel Tartu Kirjandusmuuseumi filoloogiadoktor August Annist, kes elas koos perekonnaga pärast sõda lühikest aega Underi-Adsoni tühjaks jäänud ning riigistatud majas Nõmmel.
Sõjaeelne arhiiv sisaldab peamiselt kirjanduslikku, loomeloolist materjali, käsikirju, rohkesti fotosid ning kirjavahetusi (Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Johannes Barbarus, Johannes Semper, Henrik Visnapuu jpt), aga ka mõnede kaasaegsete mälestusi Underi kohta.
Lisaks Tartus ja Stockholmis säilitatud, nüüdsest Tartus koos hoiul olevale kahele põhiarhiivile, on Marie Underiga seotud materjale leidunud Tallinnas asuvas Riigiarhiivis, Tartus asuvas Ajalooarhiivis, Tartu Kunstimuuseumis, Teatri- ja Muusikamuuseumis; Stockholmis Balti Arhiivis, Eesti Kultuuri Koondise arhiivis, ajalehe Teataja ja Stockholmis ilmuva Eesti Päevalehe arhiivis; Helsingis Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis ja Eeva Niinivaara koduarhiivis, USA eestlaste Paul Reetsi, Olaf Millerti, Juta ja Lauri Vaska ning perekond Esopi koduarhiivides, Yale’i ja Iowa ülikooli arhiivides, USA immigratsiooni ajaloo uurimiskeskuse arhiivis Minnesota ülikoolis jm.
Läti pagulasluuletaja Astrid Ivaski kutsel viibisin 1998. aasta märtsis Lõuna-Iirimaal, Corki lähistel Ivaskite kodus, kust leidsin eest ühe kõige sisukama loomingulise kirjavahetuse Marie Underi ja Ivar Ivaski vahel, mis andis palju teavet Marie Underi kirjanduslike, filosoofiliste ja usuliste vaadete mõistmiseks. Underi-Ivaski kirjavahetus tuleks kindlasti tervikuna avaldada, sest see kujutab endast nii Underi kui ka Ivaski elu ja loomingu taustu vaimselt kõige enam valgustavat ainest. Olulist taustateavet leidsin ka Ivar Ivaski käsikirjalistest mitmes keeles kirjutatud päevikutest, mis asuvad nüüd Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolises Arhiivis, kuid mida mina lugesin esmakordselt Iirimaal ja hiljem kopeerisin endale digitaalselt Riias, kui Astrid Ivask oli kodumaale elama naasnud.
Marie Under hoidus eluaeg intervjuudest (leidub vaid paar põgusat erandit): „Elus olen õppinud vaikima – enesekaitseks.” Ta ei kirjutanud ise mälestusi, neid on nappide märkmetena „Eluraamatu” tarvis üles tähendanud Artur Adson; Underi päevikupidamine oli harv ja juhuslik, kokku vaid paarkümmend lehekülge, sedagi tegi tema eest rohkem abikaasa Artur Adson.
Kuid nappi päevikut asendavad arvukad ja sisukad kirjavahetused. Underil-Adsonil olid lisaks Ivar Ivaskile kirjavahetused ka kirjandusprofessorite Ants Orase, Aleksander Aspeli, Aleksis Ranniti ja paljude teiste kaasaegsetega (ühtekokku enam kui paarsada korrespondenti).