Lendav lift. Annie M. G. Schmidt

valele nupule …? Ta värises nii, et kõrval istuv härra Tump seda tundis.

      „Mis on, poiss?“ küsis ta. „Kas sa kardad?“

      „See kõik on minu süü …“ kogeles Aabel. „Oleksin nagu alati neljandale vajutanud …“

      „Jäta see süüotsimine järele!“ põristas härra Tump sõbralikult. „Süüst pole siin juttugi. See on lifti viga.

      Tühiasi! Ma pole veel elus näinud lifti, mis õhus ringi lendaks, mis sellest rääkidagi. Aga pidage – kas tunnete nüüd?“

      Liftiga juhtus midagi. Tundus, nagu seisaks ta õhus paigal. Nad kõik tundsid väikest tõuget, just nagu värinat – ja siis …

      „Kas me laskume allapoole?“ sosistas Laura. Ta hääles kõlas otsekui kahetsus.

      Aabel hüppas jalule ja vaatas välja.

      „Mulle näib,“ ütles ta, „mulle näib, et me ei tõuse enam kõrgemale, vaid sõidame paremale … horisontaalselt või kuidas seda nimetatakse. Me lendame Maa kohal.“

      „Tore, tore,“ ütles preili Klaterhoen. „Siis, tähendab, mitte taevasse ega ilma-õhuta-traatvääri, vaid paremale. Noh, see ei rõõmusta mind ka põrmugi. Igal juhul ei jõua ma enam kella kolmeks laulutundi. Lapsed istuvad ja ootavad ilmaaegu.“

      Samal ajal hakkas Laura keksima. Ta lühikesed juuksekäharad hüplesid üles-alla.

      „Ja mina ei pea kooli minema!“ hõikas ta. „Ja mina ei pea üldsegi kooli minema!“

      „Kas sa käid veel koolis?“ küsis Aabel.

      „Jah,“ vastas Laura. „Mittetäielikus keskkoolis. Aga täna ma ei pea sinna minema!“

      „Noh,“ lausus härra Tump, „ka mind on rängalt alt veetud. Mul pidid pärast lõunat algama Knotsi härradega läbirääkimised koide hävitamise kohta nende vaibaosakonnas. Küllap nad pöörduvad nüüd mõne teise koitõrjefirma poole. Ja ma võtsin veel nii palju materjali kaasa!“ Ta soris oma portfellis ning tõi nähtavale paar koivastast tabletti. „Priimad!“ hüüdis ta. „Kindel vahend! Patenteeritud antikoitabletid!“

      Aabel seisis ikka veel klaasukse juures ja vaatas alla. Nüüd, kui teised leidsid, et tema pole juhtunus süüdi, hakkas ta seiklusest lõbu tundma. Kuhu nad küll satuvad? Sellest polnud tal vähimatki aimu. Kas lift maandub jälle oma vanale kohale? Kui kauaks ta lendu jääb?

      Korraga mõtles Aabel emale. Oi, millist muret peab küll ema tundma! Muidugi polnud nad terves Knotsi kaubamajas millestki aru saanud. Nad olid nüüd lihtsalt avastanud, et lift on kadunud. Jäljetult kadunud.

      Katuse kaudu. Tõenäoliselt hakati teda otsima kuskilt naabrusest.

      Või ehk … kes teab, äkki on mõni Middelumi elanik neid näinud lendamas juba kõrgel õhus? Nii mõistatas Aabel. Kuid korraga hüüdis ta: „Vaadake ometi! Vaadake ometi!“

      Kõik ruttasid ukse juurde ja vaatasid. Nad olid mere kohal.

      Nende all lainetas Põhjamere ääretu veeväli. Osa sellest veest oli päikesepaistel kiirgavalt sinine, kuid eemalt tulid pilved ning muutsid oma varjuga teise osa mornilt halliks ja tinaseks.

      Üsna kaugel all liikus pisike laevuke. Ta vähemalt näis pisike, võib-olla oli see hoopiski suur reisilaev.

      „Küll ma tahaksin süüa!“ ütles Laura.

      4. PEATÜKK

MIDA ME LIFTIGA TEHA SAAME?

      „Küll ma tahaksin süüa!“ oli Laura öelnud.

      Ning korraga mõistsid kõik nende sõnade abil, kui vilets oli nende olukord. Nad hõljusid liftis rahutu veevälja kohal – oli see õieti Põhjameri? Või oli see juba Atlandi ookean … Igal juhul hirmus hulk vett. Ja kust peaksid nad süüa võtma? Kõigil tekkis nälg. Aabel polnud pärast hommikusööki, pärast oma õunamoosiga võileiba iva hamba alla saanud. Ja isegi tollest võileivast oli ta poole järele jätnud, sest ta oli nii erutatud.

      „Kas teil midagi süüa kaasas pole?“ küsis härra Tump. „Mul endal pole mitte kui midagi peale patenteeritud koitõrjetablettide!“

      „Mul on kimp rabarbrit,“ ütles preili Klaterhoen, „hommikul juurviljapoest ostsin. Rohkem midagi.“

      „Mul on ainult üks õun,“ ütles Laura.

      Nad jagasid õuna neljaks.

      Seejärel tõi Aabel veel lagedale karbikese kompvekke, mis tal oli uhkete punaste vormipükste taskus.

      Pisikesest õunapalukesest ja kompvekkidest läksid kõhud veelgi tühjemaks.

      „Ma mõtlen,“ lausus härra Tump mõtlikult, „ma mõtlen, et me jäämegi liftiga ümber Maa tiirlema. Ikka ringiratast nagu mingi taevakeha. Me ei saagi enam maanduda. Võib-olla märgatakse meid lennukitelt, siis antakse kõigile teada, et oleme mingi tundmatu nähtus. Ning inimesed hakkavad meid kiikrite ja muude asjadega vahtima … aga aidata nad meid ei saa. Me sureme nälga ja kunagi mitmesaja aasta pärast leitakse kuskilt meie luukered …“

      „Jätke oma hirmujutud ometi järele!“ ütles preili Klaterhoen. „Südame võtab külmaks. Mul oleks nagu jäätükk särgi all!“

      „Mis see on?“ küsis härra Tump. „Mis nüüd lahti läks? Mis see ometi on?“

      „Me maandume!“ hõikas Laura.

      „Huu!“ hüüdis preili Klaterhoen. „Tunnen seda oma kõhuga!“

      „Jah,“ lausus Aabel tasa. „Vajutasin kõige alumisele nupule. Sellele, kus seisab „Parter“. Me sõidame nüüd allapoole.“

      „Eesel!“ karjus härra Tump. „Tola! Kas sa tahad, et me kõik ära upume? See ei lõpe hästi! Kukume otse merre! Las ma vajutan jalamaid ülemisele nupule … kus see on? Me peame kohe jälle ülespoole tõusma!“

      „Ei, ei!“ hüüdis Aabel kiiresti. Nüüd tundis ta ennast oma õhulaeva kaptenina. Ning ta oli kindlalt otsustanud proovida laskumist. Olgu mis on, see peab teoks saama. „Ärge tulge lähemale!“ hüüdis ta silmade välkudes. „Peame enne vaatama, mis nüüd juhtub!“

      Härra Tump porises midagi ning pöördus siis teiste poole küsimusega: „Mis teie arvate?“

      „Maandume!“ hüüdis Laura. Ta leidis, et see on uus põnev seiklus.

      „Maandume,“ vaatas preili Klaterhoen. „Vaatame õige korraks, mis see teeb. Vahest läheb meil korda seal all mõnda laeva silmata.“

      „Aga ma ei oska ujuda!“ hädaldas härra Tump.

      „Mina küll,“ ütles Aabel. „Ja Laura samuti, eks ju?“

      „Väga hästi,“ kostis Laura. „Me võtame teised selga, nii kui vette satume.“

      Nüüd seisid kõik neljakesi klaasukse juures ja vaatasid pinevalt, kuidas all kõik suuremaks muutus. Paar suurt kajakat tiirutas lifti ümber. Nad nägid ka laeva ja suutsid eraldada nii korstnat kui masti.

      Nähtavale ilmusid lained – suured hallikassinised lained. Sõit läks kiiresti, kiiresti ikka allapoole. Mida teeb nüüd lift? Kas nad põrkavad hirmsa plartsatusega vastu vett ja hakkavad silmapilk vajuma? Kaovad nad saja meetri sügavusse vee alla? Kas vesi tungib otsekohe lifti? Aabel oleks peaaegu käe uuesti välja sirutanud, et ülemisele nupule vajutada. Ta hoidis kätt valmis, et teha seda niipea, kui nad veepinnale on jõudnud.

      „Huu, kui õudne!“ hüüatas preili Klaterhoen. Ta ei suutnud kauem vaadata seda kobrutavat, mässavat vett enda all, astus paar sammukest tagasi ja lõi käed silme ette.