Sel polnud mingit otstarvet, oli öelnud mees, kes teda õpetas, see olevat niisama.
„Käesolevaga lubage mul avada see kaubamaja, mis peab meie linna maailmalinnaks tegema!“ hüüdis linnapea kõuehäälel. Ta lõikas ilusa valge lindi katki.
„Hurraa! Hurraa!“ hüüdsid inimesed ja trügisid vihmavarjuosakonda.
Nüüd võis igaüks saada einelauas tasuta tassi kohvi ja õunakukli. Einelaud asus kolmandal korrusel ning lift võttis korraga peale viisteist inimest. Sellepärast läks Aabelil õige soojaks. Ta pasundas maha oma teekonda: „Teine korrus: muusika, raamatud, mööbel, vilega teekannud!“ Kuid seniajani polnud ükski inimene tundnud huvi vilega teekannude vastu, kõik tahtsid kolmandal korrusel kohvi saada.
Seal oli ka Aabeli ema. Ta oli tulnud koos paari teise naisega ja pidas tõepoolest sõna. Emand Roef pilgutas küll silma Aabelile, kes oli uhke nagu väike kindral, kuid ei lausunud midagi. Kui kõik olid kohvi saanud, algas uus lõbustus. All, käsitöökarpide osakonnas loositi välja nukk.
„Nii-nii,“ tähendas Aabel, „saab natuke puhkust …“
Veidi aega ei tulnud tema lifti kedagi. Ta istus pingile ja kiikas kõige ülemist rohelist nuppu. See oli üsna teiste sarnane. Mis peaks küll juhtuma, kui ta seda nuppu vajutaks? Prooviks õige? Ah, tõenäoliselt ei juhtu midagi. Rumal lugu, et kõik jäid nüüd alla loosimise juurde ja keegi enam üles sõita ei taha. Või siiski … jah, sealt tuli ometi keegi. See oli ju Laura, naabritüdruk Kiriku tänavast, kellega ta oli ühes klassis käinud.
„Ma pole veel kunagi liftiga sõitnud,“ ütles Laura. „Kas ülespoole saab?“
„Igatahes,“ kostis Aabel. „Astu aga sisse. Üks silmapilk, sealt tuleb veel keegi.“
Lifti astus ümariku peaga mees, karvane krae jopi peal.
„Nõndaks, noormees,“ ütles ta, „ma tahan otse neljandale korrusele. Mul on tarvis vaibaosakonda. See on ju neljandal?“
„Jah, härra. Üks silmapilk, härra,“ kostis Aabel. „Palun ka daami sisse astuda!“
Lifti tuli kohutavalt suure kandekotiga daam.
„Mul on tarvis kohvikannu,“ lausus ta otsustavalt, „mul on tarvis nõndanimetatud filterkohvikannu.“
„Neljas korrus, proua,“ ütles Aabel.
Nüüd sulges ta lifti klaasukse ja kaalus asjaolusid. Kõigil on vaja pääseda neljandale korrusele, välja arvatud Laural, kellele on ükspuha, peaasi et sõit läheks ülespoole. Seepärast tuleb tal vajutada neljanda korruse nupule. Aga see väike rohelisest klaasist nupp päris üleval – kui ta sellele vajutaks … ei tea, mis siis küll juhtuks? Kas nad sõidavad siis neljandast veel kõrgemale?
„Läki!“ ütles karusnahkse kraega mees. „Või on veel midagi puudu?“
Alt käsitöökarpide osakonnast kostis valju hõiskamist. Ilmselt oli selgunud nuku võitja.
Aabel sirutas käe välja ning vajutas kõige ülemisele nupule, mis pidi niisama olema.
Lift nõksatas järsult ja suundus noolena ülespoole.
„Uih!“ kiljatas Laura, ta tundis kõhus imelikku pitsitust. Läbi klaasukse nägid nad, kuidas libises mööda esimene korrus, siis teine, siis kolmas, siis neljas … „Nüüd jõuame pööningule,“ mõtles Aabel. Lift ei tasandanud käiku. Nad kuulsid raginat ja klaasiklirinat, just nagu puruneks klaaskatus … Ja siis vaatasid nad hirmust paigale naelutatult läbi lifti klaasukse välja: lift hõljus õhus! Ta oli hoonest välja lennanud ja tõusis nüüd noolekiirusel, järjest kiiremini kõrgusse.
„Appi!“ ütles Aabel. „Tulge ometi keegi appi!“
3. PEATÜKK
Daam paotas esimesena suu.
„Ma tahtsin ainult kohvikannu,“ sõnas ta. „Niisugust filterkohvikannu, te teate ju küll!“
Ning ta vaatas Aabelile otsa pilguga, mis ütles: kas me peame selle jaoks tõesti nii kõrgele õhku tõusma?
Teised ei öelnud midagi. Nõutult vaatasid nad läbi lifti klaasukse allapoole. Seal, nende all laius Middelum. Sealsamas seisis ka Knotsi kaubamaja, mis muutus järjest väiksemaks. Näe, seal oligi puhastuslappide vabrik … seal turg suure kirikuga, seal tamm kolme kõrge jalakaga … Seal aga voolas helkiv sinine jõgi – ta polnud rohkem kui sinine lint haljendavate väljade keskel, millel siin-seal punasid üksikud majakesed.
„Appi!“ hüüdis Aabel veel kord.
„Kuule,“ küsis siis karusnahkse kraega mees, „mida see kõik tähendab?“
Ning ta vaatas Aabelile ähvardavalt otsa.
„Ma … ma …“ kogeles Aabel, „ma vajutasin kõige ülemisele nupule … näete, sellele siin … sellele rohelisele nupule, ja nüüd …“
„Kelle lift see on?“ jätkas mees rangelt.
„Knotsi kaubamaja oma,“ kostis Aabel.
„Ei,“ ütles mees. „Ma mõtlesin hoopis, millise vabriku oma? Üks lift peab ometi tulema liftivabrikust, eks ju? See peab siin kuskil seisma.“ Ta kummardus ettepoole ja uuris pronkstähtedega kirja, mis liftis üleval seisis. „Brumel,“ luges ta. „Vabriku nimi on Brumel. Nojah, ma pean ütlema … sellest pole abi!
Sellest pole meil mingit kasu!“
Siis jäi ta uuesti vait ja vaatas alla. Seal muutus kõik järjest pisemaks ja sarnanes juba mänguplatsiga.
Näe, all liigub imetilluke tramm, ja need pisikesed valged tripsud – on need tõesti lehmad? Nad tundsid, et lift tõuseb ikka veel kõrgemale, ikka järjest kõrgemale.
„Kas me nüüd jõuame taevasse?“ küsis hele hääleke.See oli Laura. Siiani polnud ta midagi öelnud. Teised vaatasid talle otsa. Laura oli väga armas tüdruk.
Tal olid mustad, lühikeseks lõigatud juuksed ja erutusest õhetavad põsed. Ta silmad särasid – ilmselt paistis see kõik talle vaimustav.
„Ei,“ kostis karvakraega mees. „Loodan vähemalt, et mitte. Ma mõtlen, et me jääme stratosfääri pidama. Seal on õhk hõre. Liiga hõre inimeste jaoks.
See võib muutuda üsna ohtlikuks. Enne kui me Kuu peale jõuame, oleme lämbunud.“
See polnud sugugi rõõmustav uudis. Aabel läks hirmu pärast näost päris valgeks. Ka daam mõtles ilmselt esimest korda millelegi muule peale oma kohvikannu ja ehmus samuti.
„Kas te arvate, et me tagasi enam ei saagi?“ küsis ta. „Aga me võime ometi vajutada kõige alumisele nupule. Küllap ta siis läheb tagasi, eks?“
Aabel leidis, et see on hea mõte. Ta sirutas juba käe välja, et vajutada nupule kirjaga „Parter“, aga mees haaras tal käest kinni.
„Ära seda tee!“ ütles mees kiiresti. „Oota, noormees … Võid sa mulle öelda, kas me ei kuku puruks, kui nii kiiresti alla tuleme? Katsume õige parem hästi järele mõelda ja rahulikult läbi arutada, mis me tegema peaksime. Kas ma tohin ennast esitleda? Minu nimi on Tump ja ma töötan koitõrjefirmas.“
Ta ulatas käe daamile, kes noogutas pead ja ütles: „Mina olen preili Klaterhoen.“
„Lauluõpetaja?“ küsis härra Tump.
„Lauluõpetaja,“ kostis preili Klaterhoen. „Kas te siis tunnete mind?“
„Aga muidugi,“ kinnitas härra Tump. „Ma olen ju kunagi teie juures õppinud … Doremifasollasidoo! …“ laulis ta ning naeris mürinal.
„Tore, tore!“ kihistas preili Klaterhoen. „Mu kunagine