Joonis 1.2. Ekspeditsioonist osavõtjad kevadel 1978 Sarawakis Gunung Mulu pealaagris. (Foto: Nigel de N. Winseri kogu)
Esimesed päevad ekspeditsiooni pealaagris Tutohi jõe äärses lammimetsas asuvas pikkmajas olid väga meeldejäävad (joonis 1.2). Teel Inglismaalt Sarawaki poole oli üks kogenum reisikaaslane maalinud mulle üsna üksikasjaliku pildi, millised olud meid ees ootavad, rõhutades iseäranis parasiite ja haigusi. Ja kaane, millest kohalikud metsad pidid kubisema. Reisi vältel oli piisavalt aega asja üle mõelda, eriti tänu sellele, et oskasime lennukilt, mis väljus kuningliku õhuväe Brize Nortoni lennuväljalt Oxfordist põhja pool, maha jääda. Nimelt oli õhuvägi lubanud viia ekspeditsiooni liikmed oma iganädalase lennuga Hong Kongi. Olime pagasi õigel ajal lennule registreerinud ja läksime seejärel ühe kolleegi tädi juurde, kes elas lennujaama kõrval, teed jooma. Tulime kenasti õigeks ajaks lennujaama tagasi, ent meie aja järgi – me polnud taibanud, et õhuvägi tegutseb Greenwichi aja järgi ehk ülejäänud riigist tund aega eespool. Päris piinlik oli veel nädalaks tagasi Oxfordi minna, eriti pärast eelmisel õhtul toimunud lahkumispidu, ent need äpardused üksnes innustasid mind. Parasiidid ja haigused läksid õige pea džunglisse jõudmise järel meelest. Ja need kaanid. Neid oli kohati tõesti palju, ent nendega harjus samamoodi, nagu harjud Soomes elades sääskedega.
Esimesed päevad metsas näitasid, et sõnnikumardikate uurijal on teiste ees väga suur eelis. Troopilistes metsades leidub erakordselt palju putukaid ja teadlaste ülesanne on välja selgitada, kui palju neid täpselt on. Yves Basset ja tema 101 kolleegi veetsid Panama troopilises metsas tervelt 25 000 päeva, et püüda eri tüüpi püüniste abil kinni kõik putukad pelgalt poole hektari suuruselt maalapilt. Kinni püüti 129 494 putukaisendit 6144 liigist (Basset et al. 2012). Seevastu mina töötasin üksinda, abiks ainult kaks kohalikku noormeest, ja putukate püüdmisele kulus alla kahe kuu. Ometigi olin ma pärast välitöid üsna kindel, et olin püüdnud kinni suurema osa Gunung Mulu metsade sõnnikumardikatest. Ma tegin seda nõnda: võtsin väikese plasttopsi ja kaevasin selle niimoodi maasse, et topsi ülemine serv jäi maapinnaga tasa; valasin topsi pisut vett ja lisasin veele sortsu pesuainet, et ei tekiks pindpinevust; siis võtsin kalatükikese, mässisin selle võrgutüki sisse ja riputasin püünise kohale; jätsin püünise kaheks ööpäevaks metsa ja tühjendasin selle seejärel kõikidest putukatest, kes olid peibutise peale kohale tulnud ja lõksu kukkunud. Loomulikult ei piisa ühestainsast püünisest, kuid meil kulus saja lõksu ülesseadmiseks ainult pool päeva. Kasutasin seda meetodit mitmes kohas. Kui jätsime püünise paika rohkem kui paariks päevaks, suurenes küll lõksu jäänud putukate hulk, aga pärast paari esimest päeva ei kukkunud sinna enam uusi sõnnikumardikaliike – see näitab, et peibutis meelitas neid väga tõhusalt. Seega on trikk selles, et metsas putukate järel roomamise asemel tuleb nad hoopis enda juurde meelitada. Õnneks oli Gunung Mulus ka äärmiselt mugav kasutada peibutiseks kala. Enamikku troopilistest sõnnikumardikatest tõmbab ligi mis tahes loomse materjali lagunemine, arvatavasti seepärast, et karmi konkurentsi tõttu ei tasu neil spetsialiseeruda väga kitsalt mõnele spetsiifilisele toiduallikale. (Sellest, kuidas paljud liigid suudavad sama ressursi pärast konkureerides siiski külg külje kõrval elada, räägin edaspidi pikemalt.)
Sõnnikumardikate isu sõnniku ja raipe järele võib näida – kuidas seda nüüd öelda – pisut vähem paeluva vaatemänguna kui lindude kevadränne või karude paaritumiskäitumine. Ent keegi ei saa eitada nende väikeste elukate tähtsust ökosüsteemi protsessides: muu hulgas töötlevad nad ümber toitaineid, parandavad maapinda läbi kaevates mulla kvaliteeti, piiravad sõnnikul sigivate kahjulike putukate arvukust. Arvud räägivad iseenda eest. Lõuna-Aafrikas leiti, et esimese ööpäeva jooksul koloniseeris värskelt jäetud sõnnikuhunniku 700 kuni 1500 sõnnikumardikat (Bernon 1981), ja ühest elevandi jäetud hunnikust leiti 7000 sõnnikumardikat 120 liigist (Scholtz et al. 2009). Mul on heameel teatada, et rekordimees on senini minu doktorantuuri juhendaja Malcolm Coe, kes loendas Ida-Aafrikas maha puistatud 1,5 liitri elevandisõnniku pealt kahe tunniga lausa 16 000 sõnnikumardikat (J. M. Anderson ja Coe 1974) – ja ega pärast kaht tundi sellest sõnnikuhunnikust enam suurt midagi järel olnudki. Sõnnikumardikaid ei pea oluliseks siiski üksnes ekstsentrilised teadlased. Ka paljud austraallased peavad. Austraalias pole elevante, piisoneid, antiloope ega teisi sõnnikumardikate lemmikuid. Enamik Austraalia sõnnikumardikaid on kasvanud kukkurloomade pabulate peal. Ent praegu peetakse Austraalias ligikaudu 30 miljonit veist ja 10 miljonit lammast, kes toodavad hinnanguliselt miljon tonni sõnnikut päevas. Mis sellest sõnnikust siis saab? Kohalikud sõnnikumardikad ei oska sellega suuremat peale hakata, kuna nad on suurimetajate sõnnikuga tegelemiseks liiga väikesed ja pealegi elavad nad valdavalt metsades, kus kariloomi eriti ei leidu. Nad lihtsalt ei saa nende miljonite kariloomade jäetud hunnikutega hakkama, sest kuigi tegu on neile suupärase toiduallikaga, ei puutunud kohalike sõnnikumardikate esivanemad kümnete miljonite aastate jooksul millegi sellisega kokku ja seepärast nad jäävadki hätta. Nii otsustasid teadlased 1960. aastatel käima panna suurejoonelise programmi sõnnikumardikate sissetoomiseks Austraaliasse, ja nagu 4. peatükist selgub, osutus see programm igati edukaks.
Minu vaimustus sõnnikumardikatest ei tulene nende rollist sõnnikuhunnikute likvideerijatena või toitainete ümbertöötlejatena ega muudest põhjustest, miks võib neid pidada inimesele kasulikeks loomadeks. Mulle meeldivad sõnnikumardikad nende mitmekesisuse pärast. Ma ei tea palju teisi suuremat sorti loomade rühmi, mida annaks nii kerge vaevaga sedavõrd ohtrasti ühte kohta kokku meelitada: neid voorib kohale iga kuju ja suurusega, paljud sädelevmetaljas kuues. Mööndavasti võib öösiti näha veelgi suuremat putukate liigirikkust. Seda eriti troopikas, kus tänavavalgus meelitab heledatele majaseintele kokku hulgaliselt ööliblikaid, mardikaid, raagritsikaid ja teisi putukaid. Veelgi enam tõmbab neid ligi selleks eraldi üles pandud tagant valgustatav valge lina. Kõik, kes esimest korda seda sõna otseses mõttes sadade suurte ja väikeste, eredate ja tumedate, kiiremate ja aeglasemate putukate kogunemist pealt näevad, on üllatunud ja vaimustunud. Asjatundlik entomoloog suudab paljud putukad kohapeal sugukonna tasemeni ära määrata, ent üldiselt jäävad need putukad paljuski anonüümseks; me ei tea nende bioloogia kohta veel suurt midagi. Nad ilmuvad džunglist otsekui selle külluse saadikud. Öisel ajal valguse peale kokku kogunenud putukad moodustavad väikese osa kõikidest selles paigas elavatest lülijalgsetest ning kõikide liikide tuvastamiseks kuluks tõenäoliselt aastaid. Sõnnikumardikad on teistsugused: nende bioloogia on päris hästi teada ja neid saab küllaltki tõhusalt kohale peibutada, nii et nädalapikkuse intensiivse välitööga on võimalik kokku koguda enam-vähem kõik sõnnikumardika liigid, kes ümbruskonnas elutsevad.
Mind teadlasena veetlevad sõnnikumardikad sellepärast, et neid uurides on võimalik otsida vastuseid paljudele populatsiooni- ja koosluseökoloogia ning laiemalt elurikkuse kõige fundamentaalsematele küsimustele. Mardikaid leidub maailmas sageli nii arvukalt, et neile meelepärased ressursid saavad alatihti väga ruttu otsa. Teisisõnu konkureerivad paljud liigid sama ressursi pärast. Kuid miks siis ei suuda üks-kaks liiki ülejäänuid kõrvale tõrjuda? Kuidas suudab niivõrd mitmekesine putukakooslus rängast konkurentsist hoolimata siiski püsida? Ettekannete, õpikute ja teadusartiklite põhjal ma tean, kus võib peituda vastus sellele küsimusele. Kuigi troopikametsade