1. Elurikkus: kus liigid elavad?
| Borneo | |
|---|---|
| Pindala: | 743 000 ruutkilomeetrit |
| Kõrgeim tipp: | 4095 meetrit |
| Vanus: | oleneb kohast; saare kõige uuemad osad on viis miljonit aastat vanad |
| Eraldatuse aeg: | 12 000 kuni 18 000 aastat |
| Kaugus lähimast mandrist: | 550 kilomeetrit |
| Rahvaarv: | 18 590 000 |
| Pesitsevaid linde: | 420 liiki |
| Endeemseid linde: | 37 liiki |
| Liblikaid: | ligikaudu 1000 liiki |
| Õistaimi: | 15 000 liiki |
Ekspeditsioon Borneole
Lennuk maandus Borneo saare põhjarannikul Bruneis Bandar Seri Begawani lennujaamas 22. märtsil 1978. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma polnud kunagi troopikas viibinud ja nüüd sattusin kohe Borneole! Noorele ökoloogile oli see unistuse täitumine. Ma võinuks otsemaid tormata esimese liblika järele, kes maandumisraja kohal lendles, kuid selle asemel pidin minema passi- ja tollikontrolli. Piiriületamise nõuded on ehk sellest saati muutunud, kuid 1978. aastal nõuti igalt Bruneisse saabuvalt meessoost isikult midagi, mida mul tol hetkel polnud: lühikesi juukseid. Võimude auks peab ütlema, et nad andsid valida: kas lasen juuksed sealsamas maha lõigata või mind saadetakse sealsamas riigist välja. Võinuksin ju otsustada esimese variandi kasuks, kuid õnneks oli meil lennujaamas vastas auto, mis sõidutas meid üle piiri Malaisiasse Sarawaki osariiki Miri linna, kus mu juuste pikkus oli mu enda valida. Miris läksime suurele ja kiirele paadile ning kihutasime mööda Barami jõge Marudi linna, kus asusime ümber kitsale jõelaevale, millega liikusime veel kümme tundi mööda Barami ja selle lisajõge Tutohit, kuniks mäeahelik kaugel horisondil hakkas võtma selgemaid piirjooni. Meie sihtpunkt oli Gunung Mulu – rannikust saja kilomeetri kaugusel järsunõlvalisel mägismaal asuv põlismetsade piirkond, mida toona veel asustasid rändeluviisiga penanid (joonis 1.1). Tänapäevaks on säilinud penanid jäänud või sunnitud paikseks ja neid leidub mõnes üksikus külas. Gunung Mulu on aga saanud rahvuspargiks ning on ÜRO maailmapärandi nimistus. Rahvuspark on kuulus oma koobaste, nahkhiirte ja karstide poolest, mis asuvad piirkonnale nime andnud Mulu liivakivist mäetippu ümbritsevates paekaljudes.
Üks Gunung Mulu rahvuspargi erakordselt suure elurikkuse põhjus on piirkonna ebatavaline geoloogiline ja topograafiline mitmekesisus. Ühe paiga elurikkuse oluline tahk on elupaikade ja ökosüsteemide mitmekesisus, mis pakub sobilikke elutingimusi kõikidele sealsetele elusorganismidele alates mikroobidest kuni taimede ja loomadeni. Näiteks loomadele sobilike elutingimuste loomisel mängib väga suurt rolli elupaiga taimestik. Ent põhjus ja tagajärg toimivad ka vastupidises suunas, eriti kui peame silmas pikemat perioodi, sest loomad, taimed, seened ja mikroobid mõjutavad omakorda seda, kuidas elupaigad ja ökosüsteemid muutuvad. Praegune atmosfäär, iseäranis selle suur hapnikusisaldus (21%), on üle kahe miljardi aasta tagasi tsüanobakterite alustatud fotosünteesi tagajärg. Samamoodi, kuigi mitte nii suurejooneliselt, kujundasid elupaiku ja ökosüsteeme praeguste liikide eellased ja samu protsesse hoiavad töös neid elupaiku ja ökosüsteeme praegu asustavad liigid. Meie ise, inimesed, oleme oma koduplaneedi looduse kõige võimekamad ümberkujundajad, paraku kahjustavad meie tehtud muutused – näiteks siis, kui rajame troopilise metsa asemele õlipalmiistanduse – sageli teiste elusolendite eelistatud elupaiku.
Ökoloogid kasutavad pidevalt termineid elupaik ja ökosüsteem, ent mis on nende mõistete tegelik sisu? Elupaik (taimede ja seente puhul ka kasvukoht) on füüsikaliste ja bioloogiliste tingimuste kogum, mis suudab pakkuda liigi elujõulise populatsiooni ülalpidamiseks vajalikke tingimusi. Nende tingimuste hulka kuuluvad muu hulgas õige mullatüüp, sobilik temperatuurivahemik ja sademete hulk, toiduressursid ning looduslikud vaenlased. Samuti erineb liikide vajadus ressursside ja muu järele; sestap on igal liigil vähemalt üksikasjades ainult talle eriomane elupaik. Nagu ma õige pea avastasin, leidus Gunung Mulus väga isesuguseid elupaiku eelkõige erineva aluskivimi ja mulla tõttu: kuigi Api ja Mulu mäetipp on teineteisest vaid paari kilomeetri kaugusel, on esimene neist lubja- ning teine liivakivist. Seetõttu elavad ja kasvavad nendel mägedel ka väga erinevad loomad ja taimed. Metsaga kaetud lubja- ja liivakivinõlvad esindavad erinevaid ökosüsteeme, terviksüsteeme, mis sisaldavad nii selle piirkonna keskkonnatingimusi kui ka kõikide sealsete elusorganismide kooslust, samuti kõiki elusorganismide ning elusa ja eluta looduse interaktsioone, mis selles süsteemis toimuvad.
Joonis 1.1. Penanid elavad väikeste perekonnarühmadena ja liiguvad pidevalt ühest paigast teise, rajamata püsivaid eluasemeid.
Tänapäeval kasutavad sõna ökosüsteem telefonikompaniid ja muud firmad, kes kuulutavad üksteise võidu, et just nende ökosüsteem on kõige arenenum ja täiuslikum. Kuigi selle termini kaaperdamine võib peegeldada austust tegelike ökosüsteemide ja nende toimimise vastu, meeldiks mulle siiski, kui firmajuhid ei laenaks loodusteadusest sedasorti sõnavara. Jutud kommertslikest ökosüsteemidest võivad viia inimesi eksiarvamusele, et looduslikud ökosüsteemid on mõeldud üksnes teenima inimese heaolu ja et mõned ökosüsteemid on väärtuslikumad kui teised. Inimesed võivad hakata arvama, et peaksime panema looduslikud ökosüsteemid paremini tööle ning et nende arendamine pole mitte üksnes mõeldav, vaid ka soovitatav: tuleb lihtsalt teha allhange, nagu teevad kompaniid oma ökosüsteemide puhul. Tegelikult pole looduslikud ökosüsteemid loodud sääraseid eesmärke täitma ning nende koostisosadega manipuleerimine selleks, et ökosüsteem (inimese seisukohast) paremini toimima hakkaks, viib ootamatute tagajärgedeni.
1978. aastal osalesin kuningliku geograafiaseltsi ekspeditsioonil Londonist Gunung Mulusse. Aasta ja kolme kuu vältel veetis seal aega üle saja teadlase, kes uurisid Gunung Mulu elupaiku, loomastikku ja taimestikku – Gunung Mulu elurikkust, nagu me selle kohta tänapäeval ütleme. Mina sain Gunung Mulu ekspeditsioonist teada ühes Oxfordi pubis, kus kuulsin juhuslikult pealt selleteemalist vestlust. Olin 1976. aasta sügisel alustanud doktoriõpingutega ning saabunud Oxfordi Queen’s College’i stipendiumiga, mille olin pälvinud Helsingi ülikooli magistrandina. Liitusin Oxfordi loomaökoloogia töörühmaga AERG, mille ühtki liiget ma ei tundnud, teadmata saabudes sedagi, mille kallal ma üldse tööle hakkan. Neil päevil polnud veel kodulehti ega elektronposti, isegi personaalarvuteid polnud. Zooloogia osakonna ainus arvuti oli üks suur masin, mis täitis terve toa. Hommikul – ja edaspidigi, kui arvutil ilmnes mõni ootamatu viga – tuli keegi Richard Dawkins, kes söötis masinale sisse suure poolitäie paberit ja pani selle jälle korralikult käituma.
Oxfordi saabudes läksin töörühma direktori John Phillipsoni jutule, et uurida doktorantuuriprojektide kohta. Phillipson oli üks esimesi, kes hakkas mõõtma loomapopulatsioonide energiasisaldust, püüdes nii mõista, milline üldse on populatsioonide ja ökosüsteemide energiabilanss ja aineringlus. Loomaökoloogia töörühm ja John Phillipson olid 1960. aastate lõpus võtnud üle Charles Eltoni ja loomapopulatsioonide büroo koha. Eltonit peetakse täiesti põhjendatult populatsiooniökoloogia rajajaks ja tema isik oli üks põhjusi, miks soovis seesinane noor