Aino lapsepõlvekodu oli üks esimesi soomekeelseid haritlaskodusid 19. sajandi lõpu Helsingis. Julius Krohn ise oli pärit Peterburis kodunenud saksa perekonnast ning nii Minna kui ka Emma emakeel oli rootsi keel. Sellest hoolimata kujunes kodukeeleks isa Juliuse visa tegutsemise tulemusena soome keel, mida lapsed alates vanemast pojast Kaarlest õppisid ära esimese keelena. Kaarle meenutas hiljem, et tema ema Emma kasutas rootsi keelt vaid argikeelena, kui oli uppunud kodutöödesse.12 Isa eluteel ei olnud niisugust kõrvalrada, kuhu tema suur isamaaline aade ei oleks ulatunud.
Nii nagu sel ajal kõik haritlaspered, elas ka Julius Krohni pere Lõuna-Helsingis, linna keskel. Aino sünnikodu oli olnud ülikooli ja botaanikaaia kandis, aadressil Vuorikatu 22. Siis kolis pere Ullalinna kanti, ms oli pikka aega tuntud kui suvilate rajoon. Kodu, mis jäi Julius Krohnile viimaseks, asus aadressil Ratakatu 1. Varsti pärast tema surma kolisid Minna, Helmi, Aino ja Aune uude korterisse Albertinkatu 46.13
Kuigi kodused aadressid vahetusid, ei muutunud Aino koolitee kunagi pikaks. Tüdruk alustas oma õpinguid 1885. aasta sügisel Lydia Stenbäcki eelkoolis. Saanud üheksa-aastaseks, läks ta Helsingi Soome Tütarlastekooli, mis asus Yrjökatu ja Bulevardi nurgal. See oli Helsingi esimene soomekeelne tütarlastekool, kõige vanem tütarlastekool Soomes oli Viiburi saksa tütarlastekool. Praegune Helsingi ülikooli Viikki normaalkool on Helsingi Soome Tütarlastekooli järglane.
Ainol oli koolis mitu eelist. Helsingi Soome Tütarlastekooli olid asutanud tema ema õde Ida ja õemees, ülikooli lektor B. F. (Bernhard Fredrik) Godenhjelm. „Onu Fredrik” oli olnud kaua aega kooli juhataja ja soome keele õpetaja, tädi Ida õpetas seal veel ka Aino kooliajal. Ka Aino ema Minna oli olnud koolis õpetaja ja isegi selle esimene juhataja, oma õe Ida ettepanekul. Minna oli töötanud koolijuhatajana kuni abiellumiseni.14 Aino kooliaastatel juhatas kooli hinnatud õpetaja Ottilia Stenbäck ehk „tädi Tiila”, kes oli Aino ristiema. Veel kindlamat tuge kooliteel oli võimatu soovida, kuigi selline eriline positsioon oli ka omal kombel koormaks. Temalt kui Julius Krohni tütrelt oodati eeskujulikku käitumist, mis ei olnud elavaloomulisele, sõprade poolt armastatud mustade patsidega tüdrukule alati kerge.15
Kooliaastatel oli Aino lähim sõbranna tema eakaaslane Ilona Jalava, kellega ta oli tutvunud juba varases lapsepõlves. Julius Krohn tundis hästi Ilona isa Antti (Anton Fredrik) Jalavat (end. Almberg), kes oli kirjanik, õpetaja ja tuntud ungari keele uurija. Isa huvialasid peegeldas juba tütre nimevalik: Ilona Jalava oli teadaolevalt esimene soomlanna, kellel oli ungaripärane nimi Ilona. Tema ema Alma (sünd. Floman) oli tuntud ühiskonnategelane, Soome Naisühenduse asutajaliige. Kahe väljapaistva Helsingi haritlaspere vanemad punusid oma ühealiste tütarde vahele sõprussideme, mis kestis tütarde elu lõpuni. Niisama lähedane oli Ainole veel vaid tema noorem õde Aune, kes oli perekonnas tema ainuke pärisõde ja ealt lähemal kui teised. Nende isa varane surm tegi õdedest ka saatusekaaslased.
Kirjanikuks kasvava tütarlapse kirjanduslik kutsumus ilmnes väga vara. Tema ema Minna kirjutas üles juba viieaastase lapse fantaasiarikkaid jutte, millest mõned on säilinud tänase päevani.16 Koolieas hakkas Aino koostama käsitsi kirjutatud lastelehte, mille täitis luuletuste, mõistatuste ja õpetlike juttudega. Nende eeskuju polnud vaja kaugelt otsida. Minna Krohn kirjutas palju lasteluuletusi ja -jutte, millest suurem osa avaldati kõigepealt lastelehes Pääskynen (Pääsuke), ja hiljem Minna enda koostatud valikus „Pääsukese sädinaid lastele” (Pääskysen liverryksiä lapsille, 1883). Ida Godenhjelm oli 1871. aastal asutatud lastelehe pikaajaline toimetaja, ja Julius ning Emma Krohn tegid sellele aastaid kaastööd. Aino pani oma lehekestele nimeks Metsvint. Sädinad lastele (Peipponen. Viserryksiä lapsille, 1888) ja Varblane (Varpunen, 1890). Kaheteistaastaselt hakkas tüdruk kirjutama oma lugusid ja luuletusi üles ka oma kaustikutesse, millele pani proosalised pealkirjad „Igasugust” (Kaikenlaista) ja „Seda ja teist” (Yhtä ja toista).17
Kõige ambitsioonikamaks – ja samal ajal kõige naljakamaks – lapsepõlveaastate katsetustest pidas Aino hiljem näidendit „Mustlastüdruk” (Mustalaistyttö), mida ta hakkas kirjutama üheksa-aastaselt. Näidend sündis imetlusest näitleja Ida Aalbergi vastu ja sellest pidi saama viievaatuseline tragöödia, kuid väike autor väsis juba töö alguses. Süžee kujunes välja siiski selgejooneliselt: tõrjutud mustlastüdruk armub kõrgest soost rüütlisse, kuid armastus osutubki võimatuks ja tüdruk sureb enneaegu.18
Kirjandusuurija Kai Laitinen arvas hiljem, et „Mustlastüdrukust” ei ole säilinud rohkem kui pealkiri.19 Nii see siiski ei ole, vaid alles on kaheksa lehekülge, kus on kirjas iga vaatuse lühikesed kokkuvõtted ja mõned repliigid. Säilinud mustandis lõpetab mustlastüdruk Rakel elu enesetapuga rüütli ja kuningatütar Dagny pulmade eel. Väike tüdruk, kes vaimustus teatrist, oli ära õppinud suure draama seadused ja rakendas neid innuga, mis lõbustab suuresti täiskasvanud lugejat. Vaevalt uskus Aino siis, et liigub oma tulevaste peateemade radadel.
Kuid mis imelik asi see minu taskus kõliseb? (Pistab käe taskusse ja võtab välja pistoda.) Näe, mille ma leidsin. (Vaatab seda.) Oh ütle mulle, pistoda, kas saad aidata õnnetut? Saad küll, tunnen seda. (Vajutab pistoda endale rinda. Vajub maha.) Hüvasti, mu metsad, orud ja mäed. Hüvasti, mu esimene armastus. (Sureb.)20
Juba kümneaastasena kirjutab Aino oma leina luulesse. „Isa surma järel” (Isäni kuoltua) on mälestusluuletus kaotatud isale. Selle autoriks on märgitud Aino kõrval ka õde Aune.21 Selle järel on kirjutatud luuletused „Julius Krohn” ja „Julius Krohni haual” (Julius Krohni haudalla). Vaevaliselt meetrumisse surutud värsid räägivad saatuselöögi karmusest ja imetletud isast. Eeskujuks on ilmsesti isa enda kirjutatud salmid ema kaotusest ja pooleldi orvuks jäänud laste mõõtmatust leinast.22 Kui Aino kirjanduslik kutsumus aastate edenedes kasvas ja tugevnes, muutus üha tugevamaks tema samastumine kaotatud isaga. Kirjanikust isast sai kirjutava tütre jaoks lähim eeskuju, kellelt ta uskus olevat pärinud oma kalduvused.
Samal ajal ei peetud Minna Krohni tõeliseks kirjanikuks, kuigi ta oma eluajal avaldas kümnete kaupa luuletusi ja jutte. Võib mõtelda, kas jäi Minna kirjanduslik eneseusaldus puudulikuks: ta leppis oma tööde avaldamisega lastelehes, kuid ei avaldanud iseseisvaid ilukirjanduslikke teoseid. Ka oli lastekirjandus vähem tähtis kui täiskasvanutele mõeldud looming ja kirjutaval naisel ei olnud lihtne tõusta esile oma rahvuslikust suurmehest abikaasa varjust. Aino ei osanud pikka aega märgata, kui kindlat tuge ja suurt kirjanduslikku eeskuju pakkus talle kirjutav ema. Kui ema kirjutas üles ja pani hoolikalt tallele oma vanema tütre kõige varasemad loomingulised eneseavaldused, väljendas ta kaudselt oma kõrget hinnangut lapse kirjanduslikele pürgimustele. Perekonna kaks teist tütart niisugust julgustust ei kogenud: nii Helmi kui ka Aune tundsid korduvalt, et jäävad siin alla Ainole, kelle ilu ja andekust perekonnas ikka kiideti. Aino oli imetletud tütar, kellelt juba varakult oodati suuri saavutusi.
Pärast leinalist 1888. aasta suve ei olnud enam Kiiskilä mõisa asja. Selle ostis sõjakamreer, rahvastikuregistri pidaja Viktor Ahrenberg, ja pärast teda vahetusid selle omanikud sagedasti. 23
Julius Krohni pereliikmed hakkasid oma suvesid veetma Häme maakonna keskel Loppis, kus Ida ja B. F. Godenhjelmil oli juba aastaid maja, mida proosalisel kombel nimetati Syrjäks. Aino oli olnud Syrjäs ka varasematel suvedel, kuid alles isa surma järel sai sellest pere peamine suvine puhkusepaik. Teekond Kiiskilä mõisast Loppi Syrjässe oli pikk nii otseses kui ka ülekantud mõttes. Viiburi lahe kaldal asuv