Ainole oli see ajalehtedes kiidetud rahvuslik suurmees isa, kelle ta oli äkki kaotanud kesk oma lapsepõlveaastaid. Saatmata jäänud kirjast tädile kiirgas leina ja kaotusvalu, mille lõplikkust väike kirjutaja ei suutnud veel mõista. Tegelikkus oli muutunud painajalikuks; pelgupaigaks sai olla vaid fantaasia või uni, kus isa oli tulnud tagasi.
Julius ja Minna Krohni (sünd. Lindroos) pere oli olnud tavalisel kombel veetmas 1888. aasta suve Kiiskilä mõisas või Kiiskilä Hovis, nii nagu mõisaid üldiselt Karjala kandis kutsuti. Viiburi maakonnas asuv perekonnamõis oli nimetatud samanimelise küla järgi; Viiburi linnast oli sinna umbes kümme kilomeetrit. Aino jaoks oli Kiiskilä sünnikodu. Ta oli siia maailma tulnud 2. augustil 1878 ja pidas oma sünnipäeva kõige sagedamini just Kiiskiläs.
Kiiskilä mõisa on mainitud kirjalikes allikates esimesi kordi juba 1560. aastatel. Aino isaema isa, Viiburis tuntud saksakeelsest peret pärit Friedrich Dannenberg ostis selle 1818. aastal. Kahekümne aasta pärast sai mõisa omanikuks Friedrichi ja tema naise Anna (sünd. Lind) tütar Julie (Juliana Emilie) koos abikaasa Leopold Krohniga. Ainole olid Julie ja Leopold Krohn vanaema ja vanaisa, Mummuli ja Grosspapa. Julius Krohn oli nende esimene poeg, seega mõisa loomulik pärija. Julius oli elanud Kiiskiläs oma üheksandast eluaastast kuni täiskasvanuks saamiseni.
Nii nagu paljusid selleaegseid mõisaid, ümbritsesid ka Kiiskilät eriti suured maavaldused – mõisamaa oli kasvanud kuni kuuesaja hektarini. Sel ajal ebatavaline oli suur aed, mida oli oma nelikümmend hektarit. Aias olid põõsastest kujundatud labürindid ja puud, mis olid lõigatud nii, et neist olid saanud skulptuurid. Aias oli ka suvemaja, mis meenutas Rooma templit: see oli Julius Krohni töötuba ajal, kui ta lõpetas oma väitekirja.3 Aino võis veeta oma lapsepõlve suvesid muinasjutulises ja atmosfäärilt kosmopoliitses ümbruses: perekonnaliikmeid ja vanavanemate sõpru elas maailmas mitmel pool, kuid paljud neist kogunesid suvel perekonnamõisa ajalooliste seinte vahele. Suvistesse argipäevadesse tõid vaheldust aiapeod ja lõunasöögid. 1884. aasta suvel peeti Kiiskiläs suurejooneliselt Mummuli ja Grosspapa kuldpulmi, mis sööbis sügavasti kuueaastase tüdruku mällu. Aino seltsilisteks olid õde Aune ja nõbud Eugenie (s. 1877) ja Mary (s. 1888), kes olid isa õe Ottilie ehk tädi Otta ja tema abikaasa Constantin von Pellesskyni väiksed tütred.
28. augustil 1888 oli suvi lõppemas. Aino vanavanemad olid juba läinud oma linnakoju Viiburis ja Kiiskilät haldas ajutiselt järgmine generatsioon. Julius, Minna ja Ottilie nautisid viimaste suvepäevade päikest, juba hommikul võis aimata, et päev tuleb palav. Et Julius ja Minna pidid juba kahe päeva pärast minema koju Helsingisse, tahtis Julius minna purjetama. Vanemad olid oma esimesele pojale kevadel kinkinud sünnipäevaks kolmemastilise kiire centre-purjeka, mida viimane oli juba ammu soovinud. Suvel oli Julius oma jahiga käinud palju kordi Viiburi lahel sõitmas. Minnat purjetamine ei huvitanud, nii meelitas Julius retkele kaasa oma noorema õe. Ottilie nõustus venna sooviga üsna vastumeelselt: ta oli kogenematu purjetaja, pealegi väga lühinägelik ja eelistas jätta purjesõidud pigemini teistele.
„Tühjus, päikesesära, lainetav avameri,” kirjeldas Aino Kallas aastakümneid hiljem kirjanikuna oma isa surmamaastikku Viiburi lahe avaveel.4 Tädi Otta oli õnnetuse ainus pealtnägija, kuid temagi ei suutnud hiljem meenutada, kuidas saatuslikud sündmused arenesid. Ilmselt kukkus Julius paaditekil, mis oli mereveest märg, kui teda ei tõuganud vette just see lisapuri, mille ta oli heisanud, kui tuul avamerel oli vaibumas. Hiljem on ka purjekas tunnistatud ebakindlaks.5 Ottilie mäletas, et ta oli proovinud tõmmata purjesid alla, et ta oli visanud ühe aeru veesolevale vennale ja proovinud paati juhtida teise aeruga. Paadi järel ujunud Julius oli õpetanud paanikas õde, kuid jaht tormas edasi ja vahemaa ujujaga vaid kasvas. Kõige selgemalt olid Ottiliele meelde jäänud need sõnad, mida ta vend lõpuks karjus: „Ma ei jaksa enam, tervita mu peret, jää jumalaga.” Aastatega kristalliseerusid need sõnad perekonna pärimuses dramaatilisteks lauseteks, mida sageli korrati.6
Juhitamatult liikunud purjepaat äratas läheduses kala püüdnud meeste tähelepanu, kuid nad jõudsid õnnetuspaigale siiski alles paarikümne minuti pärast. Siis oli juba liiga hilja: tundmatute kalurite ülesandeks jäi peatada jaht ja saata vapustatud Ottilie tagasi perekonnamõisa, kus osati juba karta halbu uudiseid.
Viimaste hetkede pealtnägijaks olnud Otta-tädi lohutas hiljem vennatütart sellega, et aeg parandab haavad. Kui Aino nägi öösiti unes seda, kuidas isa tagasi tuli, jutustas Ottilie oma lähedastele öisest ilmutusest, kus Julius tuli tagasi ja andis talle andeks. Keegi ei saanudki kadunuga näost näkku jumalaga jätta, sest Julius Krohni surnukeha leiti merest alles nädal pärast õnnetust.
Purjepaadi kinkinud Julie ja Leopold Krohn ei toibunud oma südametunnistusepiinadest ja vanima poja kaotusest kunagi. Nad tegid kohe raske otsuse, mis tehti teoks varsti pärast Juliuse matuseid: Kiiskilä ajalooline perekonnamõis pandi müüki ja sealne vallasvara müüdi oksjonil. Julie Krohn suri kiiresti edenenud maksavähki 20. augustil 1889, enam-vähem aasta pärast Juliuse surma, kui oli just saanud 71-aastaseks.7 Vähem kui pool aastat pärst seda suri ka 84-aastane Leopold. Rohkem kui pool sajandit koos elanud abielupaar jättis selle maailma, mida nende jaoks varjutas suur lein, peaaegu käsikäes.
Aino oli sellel ajal 11-aastane koolitüdruk. Pooleteise aasta jooksul oli ta kaotanud oma isa, vanaema, vanaisa ja oma lapsepõlvesuvede Kiiskilä.
Koolitüdrukuna Helsingis
Julius Krohni varane surm muutis Aino ja Aune pooleldi orbudeks, kuid nende vanemad poolvennad ja poolõde jäidki päriselt orvuks. 25-aastane Kaarle ja 20-aastane Ilmari olid juba noored mehed, tütar Helmi sai varsti 17. Lesestunud Minna Krohn oli Juliuse teine naine: Kaarle, Ilmari ja Helmi olid 37-aastasena surnud Emma (sünd. Nyberg) lapsed. Juliusele ja Emmale oli sündinud 1866. aastal ka poeg Julius, kes aga suri vaid kaheaastasena ajukelmepõletikku.8 Aino ja Aune olid sündinud selle aja mõistes juba päris vanade (ligi neljakümneste) vanemate lastena.
Emma Krohn oli olnud Juliuse noorpõlvearmastus, kellele ta oli pühendanud palju imetlevaid värsse. Julius Krohn oli äge fennomaan ja teerajaja rahvuslike teaduste põllul, kuid lisaks oli ta ka kirjanik, kelle pseudonüüm Suonio oli valitud Viiburi lahe Suonio väina järgi. „Armuhommik” (Lemmen aamu) ja „Nüüd on aega armule” (Nyt on aika armastella) olid need luuletuste pealkirjad, mis olid tavalised noorel kirjanikul Suoniol; Emma surma järel kirjutas ta niisuguseid luuletusi nagu „Haua äärel” (Haudan partaalla) ja „Kõige raskem” (Kaikkein vaikein). Julius tundis ka sügavasti kaasa oma kaheteist-, kaheksa- ja kolmeaastaselt ematuks jäänud lastele ja pühendas ka neile luuletusi. Tõlgitud ja mugandatud luuletuste kogu „Minu ema. Väikestele lastele” (Minun äitini. Pienille lapsille) avaldati juba Emma surma-aastal 1875. Seal oli pühendus „Kaarlele, Ilmarile ja Helmile”.
Uus pere ei sündinud ka 19. sajandi lõpus valutult. Minna Lindroos oli Emma sõbranna ja Helmi ristiema, keda pikalt põdenud Emma teadaolevalt oli ise soovinud Juliuse uueks abikaasaks, kui mõistis, et sureb varsti. Julius ja Minna abiellusid ainult poolteist aastat pärast Emma surma – ja seda mitte suurest armastusest, vaid sõlmides kahe täiskasvanu vahel mõistusabielu. Juliuse ema Julie oli olnud Emmasse väga kiindunud ja võrdles sageli kahte abikaasat, ikka Minna kahjuks. Minna ei kodunenud Kiiskilä mõisas kunagi ja oli sageli pikalt Helsingis, sel ajal kui tema pere puhkas Kiiskiläs. Kuid kõige kõrgem müür tõusis Minna ja Juliuse laste vahele. Lapsed, kes igatsesid oma ema, ei tahtnud leppida võõrasemaga. Kõige ägedamalt oli Minna vastu vanim poeg Kaarle, kes tallas jalge