Tamara tõmbas eelmise päeva ajalehega vooderdatud karbist välja väikese kullast hobuse, mis oli pisikese kuldketi otsas.
„Sulle meeldivad hobused,” ütles Levi, enne kui tüdruk midagi kosta jõudis.
„Mulle meeldid sina,” ütles ta.
„Tund aega tagasi ähvardasid sa mu makaronisõelaks muuta.”
„Ma kasutan seda ähvardust ainult nende inimeste peal, kes mulle meeldivad. Kas see on käekett?” Kett oli üsna lühike.
„Kaelakee,” vastas mees.
„Ma lämbun, kui sa paned nii lühikese keti mu kaela ümber.”
„Just nimelt.”
Tüdruk põrnitses teda.
„See käib pahkluu ümber, Rajakas,” selgitas mees. „Muidugi mitte juhul, kui sul on tõesti jämedad randmed, siis on see päris tavaline käekett.”
„Mul pole jämedad randmed.”
„Ma lihtsalt ütlesin, et kui sul oleks juhtumisi harukordselt jämedad randmed, siis võiksid sa seda käeketina kanda.”
„Levi, ma kaalun nelikümmend viis kilo.” Ta keeras keti ümber oma randme, et näidata, kui suur see on.
„Neljakümne viie kilone ranne. Ma ei ütleks, et see on tavapärane koht lisakilode jaoks, aga selliseid asju juhtub. Võib-olla tasuks sul teha mingeid randmeharjutusi…”
Tamara suudles teda.
See polnud põsemusi. Ta ei mänginud oma kaptenile allohvitseri. Ta suudles meest, nagu ta tahaks seda tõesti teha. Ta tahtis seda teha. Jumal küll, ta tahtis seda teha.
Levi võttis tal õlavartest kinni ja lükkas ta eemale. Õrnalt, aga see oli siiski otsustav liigutus, et nende vahele mingi vahemaa tekitada.
„Palun vabandust,” ütles tüdruk kergelt punastades. „Ma kaotasin korraks pea. Sest ma armastan hobuseid.”
„Kuule, sa ei saa jätkata sel moel, ei saa kippuda mehi suudlema.”
„Milliseid mehi?”
„Minusuguseid. Sa ei saa minutaolisi mehi suudlema kippuda.”
„Miks mitte?”
„Sa oled kuueteistaastane, Tamara.”
„Eile olin viisteist.”
„See on täiesti vale asi, mida öelda.”
„Mida ma ütlema peaksin?”
„Näiteks seda, et sa ei suudle mind enam suule. Ega ka kuhugi mujale. Minu meelest oleks see hea algus.”
Mees pani käed risti rinnale.
„Aga mul on sünnipäev.”
„Sa ei saa teha mida tahes ainult seepärast, et sul on sünnipäev.” Ta kõlas metsikult ärritununa, aga metsikult ärritunud Levi oli tüdruku meelest parim versioon temast. „Proovi näiteks politseinikele öelda, et sa võid kelle tahes ära tappa selle õigustusega, et sul on sünnipäev. See ei lähe läbi.”
„Ma pole kedagi tapnud. Ma suudlesin. S u u d l e s i n. Suudlesin, mitte ei tapnud – need on täiesti erinevad sõnad.”
„Rajakas, ma olen sinu jaoks kohutavalt vana. Ma töötan sinu vanaisa heaks. Ta kütaks mulle korraliku sauna, kui tabaks mu sinuga jändamast.”
„Ma tahan suudlust, Levi, mitte abieluettepanekut. Ma pole kunagi varem suudelnud. Tõesti mitte. Ja see siin ei lähe arvesse, sest sa ei saanud arugi, mis juhtus.”
„Ma arvan, et ma sain aru. Mingid osad minust said kindlasti aru.”
Tüdruk hüples üles-alla.
„Ainult üks? Palun! Päris suudlus?”
„Mida sa pead päris suudluseks?” küsis mees.
Tüdruk kehitas õlgu ja raputas pead. „Ma ei tea. Äkki midagi niisugust nagu seriaalis „Noored ja hoolimatud”?”
„Kumb mina peaksin olema? Noor või hoolimatu?”
„Sina oled muidugi hoolimatu,” kinnitas tüdruk. „Sest sa oled nii-nii-nii vana ja mina olen nii-nii-nii noor.”
„Kui ma sind suudlen, kas sa jääd vait?”
„Ma ei saa rääkida, kui mul on võõras keel suus, on ju nii?”
Mees võttis tal karbi käest ja viskas selle heinasületäie otsa. Ta võttis tüdrukul käest kinni ja tõmbas ta täiesti enda vastu.
„Lõpuks ometi,” ütles ta tüdrukule naeratades. „Lõpuks on meil mõjuv põhjus.”
4
Tamara polnud uskunud, et see läbi läheb. Ta tahtis Levit ainult narrida ning anuda ennast suudlema, kuni mees ta itsitava ja mossitavana tallist välja viskab. Tema väljavihastamine oli paremuselt kohe teine asi tema naerma ajamise järel. Kui mees ta päriselt oma käte vahele võttis, tardus ta üllatusest soolasambaks. Mees ei suudelnud teda. Ta tegi midagi, mis oli ühtaegu parem ja halvem kui suudlus.
Levi surus ta vastu Kermiti latri kõva puitu ja hoidis teda seal oma keharaskusega kinni.
„Su vanaisa maksab mulle, et ma ta hobuste eest hoolitseksin,” ütles Levi. „Mulle ei maksta sulle mõnu pakkumise eest.”
„Tee seda siis tasuta.”
Levi vaatas teda tühja, raske pilguga. See hirmutas tüdrukut. Praegu hirmutas teda kõik. Üksteisele nii lähedal olles torkas nende suuruse erinevus väga silma. Tüdruku õlad olid poole kitsamad kui mehel. Mees oli peajagu pikem. Tüdruk võiks teda täiest jõust eemale trügida, suutmata vajutada vähimatki lohku sambana mõjuvasse kehasse, mis teda lõksus hoidis.
Aga ta ei tahtnudki meest eemale lükata. See oli tegelikult täiesti viimane asi, mida ta sel hetkel teha tahtis.
Vihmapisar libises meelekohalt ta näole. Levi surus oma huuled sellele piisale. Need soojendasid tüdruku külma nahka, ta polnud oma elus kunagi midagi sellesarnast tundnud, mitte kunagi midagi niisugust, mis oleks ühtaegu nii sensuaalne kui hirmutav. Ta pani silmad kinni ja palvetas, et nende peale tilguks rohkem vihma, palju rohkem vihma. Nii palju vihma, et nende ümber tekiks vallikraav, mis kaitseks neid ümbritseva maailma eest. Nii palju vihma, et kõik teised upuksid, ainult mitte tema ja Levi.
„Levi.” Ta surus oma puusad vastu mehe omi. Mehel oli midagi, mida tüdruk vajas, ja tüdruku keha pidi selle mehele selgeks tegema.
„Sa mängid tulega, väike tüdruk,” ütles Levi talle kõrva sisse.
„Ma ei ole enam väike tüdruk,” vastas ta mehele otsa vaadates. See oli ennatlik väide, aga nii pidi ütlema. Tema hääl värises seda öeldes. Tamara vaatas mehele otsa. Ta polnud teda kunagi nii lähedalt näinud, mõne sentimeetri kauguselt, piisavalt lähedalt, et tema lõhna tunda, piisavalt lähedalt, et näha tedretähte mehe alahuulel.
Ta võinuks mehe ripsmekarvad kokku lugeda.
Levi surus oma puusad tema omade vastu ja tüdruk tundis enda vastas midagi kõva, see miski nõudis tema tähelepanu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив