„Sa arvasid, et suudad mu võrgutada, sest ma loen Chandlerit?”
„Ja su viimane tüdruksõber oli Puerto Ricost pärit tõmmu Knicks City tantsutüdruk, seega ma teadsin, et mu šansid on väga head. Ma olen sinu tüüp, olen ju?”
„Kui sa sellele vihjad, mul pole tumedanahaliste naiste fetišit.”
„Ma ei vihjanud millelegi, aga sa paistsid kohe arvavat, et vihjasin. Mulle tundub, et miljardär kipub liiga palju protestima.”
„Kõigist maailma baaridest valisid sa minu oma, et mu burboon pihta panna. Tead, kui varastada midagi, mis maksab miljon dollarit, siis see on tõsine kuritegu.”
„Ma tean. Aga ma ei kutsu sulle politseid juhul, kui sina ei kutsu mulle.”
„Mina ei varastanud seda.”
„Sa ostsid varastatud kauba. Ka see on kuritegu.”
„See pudel ei olnud varastatud.”
„Mina tean, et oli.”
„Ma ütlesin sulle, Virginia Maddox müüs selle…”
„See ei kuulunud Virginia Maddoxile. Ei tohi müüa asju, mis ei kuulu sulle. Ma pakkusin sulle, et ostan selle ära, sina keeldusid ega jätnud mulle muud võimalust kui see enda omandusse võtta,” ütles naine, hääles kerge pahatahtlik sisin.
„Kuidas sa seda kõike tead? Kuidas sa tead kõike, mida sa usud Red Threadist teadvat?”
„Mina olengi Red Thread,” ütles Paris imeõrna ohkega, nagu tunnistaks üles halva harjumuse.
„Red Thread on surnud.”
„Kõlab hästi. Sa oleksid pidanud hakkama luuletajaks.” Naine osutas lõuaga arhiivikapi suunas. Pudel seisis selle peal.
„Vaata seda. Loe silti. Ütle, mis sel sildil kirjas on.”
McQueen teadis, mis sildil kirjas on, aga ta võttis pudeli ikkagi ja pööras etiketi valguse poole.
Etikett oli pleekinud ja kollakaks tõmbunud, see kippus juba maha kooruma. Lõppude lõpuks oli see juba sada viiskümmend aastat vana. Elegantses kirjastiilis oli käsitsi kirjutatud Red Thread–Kentucky Straight Bourbon Whiskey”. Nende sõnade all oli kirjas „Destilleeritud ja villitud – Frankfort, Kentucky.” Selle all omakorda oli pisikeses kirjas võimalik lugeda: „Omanik ja haldaja: perekond Maddox, 1866.”
„No näed sa siis,” ütles Paris.
„Mida ma näen?”
„Omanik on Maddoxi perekond.”
„Sina ei kuulu sellesse perekonda.”
„Kas sa ütled seda seepärast, et nemad olid valged ja mina ei ole?”
„Ma ütlen seda, kuna ma olen Maddoxi perekonda aastaid otsinud ja ma pole ühtki leidnud, ei vereliini ega abielu kaudu, ei kedagi, kel oleks mingit pistmist Red Threadiga. Selle perekonna kogu Kentucky haru suri või kadus pärast tehase põlengut.”
„Miks sa meid otsisid?”
„Alustame sellest, et ma ei usu, et sa oled Maddox. Sa peaksid seda mulle tõestama.”
„Sa hoiad mu tõestust enda käes. Viiekümnekraadist tõestust.”
„Hea nali.”
„Oh muidugi,” kostis naine lõuna venivat hääldust ülepakutult rõhutades. „Ma olen naljanina. Miks sa meid otsisid?” küsis ta jälle.
„Ma tahtsin Red Threadi ära osta. Selle, mis firmast järel oli. Ma olen juba aastaid tahtnud oma viskivabrikut avada. Red Thread on osa Kentucky ajaloost. Ma tahaksin olla osa Kentucky olevikust.”
„Mõned asjad on parem ajalukku jätta.”
„Burboon ei ole sedasorti asi.”
„Igal juhul on liiga hilja, härra McQueen. Keegi jõudis teist ette.”
„Milles täpselt ta minust ette jõudis? Ostis Red Threadi ära?”
„Vabriku taasavamises. Uue nimega muidugi. Ja uue juhtkonnaga.”
McQueen mõistis hetkega.
„Sina,” sõnas ta. „Sina oled Moonshine Ltd.? Ma olen püüdnud sinuga ühendust võtta.”
„Jah, see on minu firma.”
„Red Threadi krunt kuulub sulle?”
„Olen omanik, haldaja ja destilleerimismeister.”
„Sina?”
„Sa ei pea võimalikuks, et naine võib olla destilleerimismeister? Mul on keemias doktorikraad. Võid mind doktor Pariseks kutsuda, kui sedasorti asjad sind erutavad.”
„Saan aru,” nentis McQueen noogutades. „Saan tõesti. See on esimene pudel Red Threadi, originaalpudel. See on osa firma ajaloost ja sa tahad seda endale, sest Red Thread kuulub nüüd sulle. See on loogiline. Ma saan su soovist täielikult aru. Ma oleksin ehk seda sulle isegi laenanud, et sa saaksid seda firma taaskäivitamisel demonstreerida. Aga nüüd olen ma pahane. Ja kui sa ei ütle mulle väga head põhjust, miks ma ei peaks võmme kutsuma, tõstan ma telefoni kolme sekundi pärast. Kolm… kaks…”
„Ma võin sulle rääkida, mis juhtus Red Threadiga,” ütles naine. „Ma võin sulle kogu loo jutustada. Kogu tõe.”
Nõus.
See äratas mehe tähelepanu.
„Kas sa tead, kes selle maha põletas?”
„Ma tean kõike. Aga kui ma oleksin sinu asemel, ma ei päriks. Kui ma selle looga lõpetan, annad sa selle pudeli mulle üle vabandust paludes ja lugupidamisavaldustega.”
„See peab siis küll üks pagana hea lugu olema.”
„See lugu ongi see, mis mu siia tõi.”
„Sinu lugu?”
„Minu lugu. Ma pärisin selle loo.”
„Ma eelistaksin pärida raha, mitte lugusid.”
„Mul on seda ka, see polnud mitte just päriselt minu valik.”
„Sa ei taha rikas olla?”
„Jumal soosib vaeseid. Aga ära seda rikastele edasi ütle. See teeb nende pisikestele egodele haiget.”
McQueen ohkas ja nõjatus seljatoele. Ta pani särginööbid kinni ja viskas jala üle põlve. Ta peaks ju võmmid kutsuma. Miks ta pole seda veel teinud? Piinlikkustundest, et langes nii labase triki ohvriks? Ilus naine punases kleidis tuleb tema koju, magab temaga ja röövib ta paljaks, sel ajal kui ta magab. Ta oli valmis iseenda üle naerma, aga ei talunud mõtet, et keegi teine võiks seda teha. Jah, ta peaks võmmid kutsuma.
Või…
„Burbooni kutsutakse ausaks rüüpeks, ausaks hingeks,” ütles mees. „Kas sa tead, miks?”
„Sest seadus ei luba seda mitte kuidagi maitsestada. Vesi, mais, oder, rukis ja ei muud midagi. Sa tead alati, mida tellid. Saad, mida näed. Ei mingeid kunstlikke värvaineid. Ei mingeid kunstlikke magusaineid. Mitte midagi kunstlikku.”
„Õige. Seega joome tilga aususe terviseks, kas sobib?”
„Kui sina teed välja,” ütles naine.
„Ma teen alati välja.”
Ta võttis pudeli ja libistas selle oma püksitaskusse.
Ta avas turvaruumi ukse ja Paris astus välja sooja ööõhu kätte. Peaaegu kell kaks öösel, ta peaks magama. Ta oli lootnudki magada koos Parisega. Ühel kenal päeval saab ta targemaks. Ilmselt ei olnud see päev veel täna.
„Boss?” küsis James, pillates sigareti ja koni saapaga kustutades.
„Vääritimõistmine.” McQueeni käsi oli Parise