Hattie McDanielile
„Mu oma elu üllatab mind.“
Kogukas vana naine väikeste teraste silmadega nagu elevandil. Ta oli süsimust, puhas aafriklane, O’Haradele viimse veretilgani ustav, Elleni suurim tugi, tema kolme tütre meeleheide, teiste majateenijate hirm.
Kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi. Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu jumal on minu jumal. Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki!
ESIMENE OSA
Loo peategelase lugu algas imega. See ei olnud vapustav ime, Punane meri ei lõhenenud ja Laatsarus ei tõusnud surnuist üles. Tema ime oli üks neid igapäevaimesid, mis eristavad elavaid surnutest.
Ime juhtus väikesel saarel, mis oli olnud väga rikas väike saar.1 Sealsed istanduseomanikud nimetasid seda Antillide pärliks. Kolm nädalat pärast „Figaro pulma“ esietendust Pariisis mängiti seda saare pealinnas Cap-Français’s. Saare istanduseomanikud, ülevaatajad ja nooremad pojad valitsesid suhkru- ja kohviistandusi, mis tegid rikkaid prantslasi veel rikkamaks ning tõstsid tähtsusetuid kaubalaevnikke kodanlaseseisusse. Igal aastal oli saare tulu suurem kui Briti Põhja-Ameerika asumaadel kokku.
Aga nii oli ammustel aegadel. Nüüd kattis suhkruroovälju paks must tuhakiht ja okaspõõsaste vahelt paistsid kunagiste uhkete villade alusmüüride varemed.
Kui Napoleoni sõdurid olid mõistlikud ja liikusid ainult mööda maanteid, suutsid nad ikka veel hoida oma kontrolli all Plaine-du-Nordi vähemalt kuni Villeneuve’ini. Nende ringkindlused olid küllalt tugevad.
Aga öö laskudes tõmbusid nad laagrisse nendesse väikekindlustesse või pöördusid Cap-Français’sse tagasi. Mäed kuulusid nii päeval kui öösel metsistunud koertele, kitsedele, mässajaile ja põgenenud orjadele, keda nimetati maroonideks.
Pärastlõunal, mil sündis ime, istus naine, kellest sai lapse omanik ja peaaegu ema, oma akna juures, kust avanes vaade itta üle pealinna purustatud katuste ja blokaadis oleva Prantsuse laevastiku mastide mahesinisele lahele, sest iga teine vaade hävitas lootused. Ja Solange Escarlette Fornier pöördus lootuse poole nagu liiliaõis päikese poole.
Kuigi Solange oli noor, ei olnud ta ilus. Kaks aastat tagasi oma pulmapäeval, vanaema flaami pitsidest pruutkleit seljas ja juveelidega ehitud, oli Solange olnud mittemidagiütleva välimusega. Aga need, kes ei pidanud paljuks teda hetk kauem vaadata, leidsid tihti aega veel kolmandakski pilguks, mis jäi pidama ta kõrgetele põsenukkidele, külmadele hallikasrohelistele silmadele, upsakale gallia ninale ja suule, mis tõotas paljugi niisugust, mida see vaos hoidis.
See pikem pilk tabas ära, kuidas noore naise üksildus muutis ta haavamatuks.
Solange Escarlette Fornier oli üles kasvanud Saint-Malos, Bretagne’i rannikul asuvas rikkas sadamalinnas. Ta mõistis oma kodukandi elu ja kui ta rääkis, tegid ta käed kohalike inimeste tundlikke liigutusi. Solange teadis, kuidas Saint-Malos lõnga keriti, kelle kätega ja mis villast.
Siin, sellel saarekesel, oli Solange Escarlette Fornier ümmargune null – provintsipruut, kel polnud Pariisis mõjukaid sugulasi, abiellunud häviva armee silmapaistmatu kapteniga. Solange ei mõistnud, miks siin toimusid nii hirmsad asjad, ja kuigi ta süüdistas oma meest Augustini, siis ennast veel rohkem: kuidas ta oli võinud nii rumal olla?
Saint-Malo rikaste linnakodanike seas olid Fornier’d „arvestatavad“ ja Escarlette’id „kardetavad“. Henri-Paul Fornier ja Solange’i isa Charles lootsid oma suguvõsad abielu kaudu ühendada. Henri-Pauli purjelaevad oleksid vedanud Escarlette’i manufaktuuri tooteid, aga Escarlette’i mõju oleks vaos hoidnud ahneid sadamaametnikke. Iga laev vajab kaht ankrut.
Isad hindasid tulevast pruuti ja peigmeest viisakalt ja mõistlikult, sest bretooni vanasõna ütleb, et „armastus ja vaesus loovad näruse majapidamise“.
Armastus? Charles Escarlette’i vanima tütre juuresolekul lõi noor Augustin Fornier näost õhetama ega saanud sõnagi suust ja kuigi Solange oli kosilase suhtes ükskõikne, siis see ei lugenud. Kindlasti saadakse Solange nõusse nagu lugematud tütarlapsed enne teda.
Vaesus? Kui isad kaasavara asjus läbirääkimisi pidasid, tasakaalustati poja väljavaated tütre toeka kaasavaraga.
Augustin tooks abiellu kaasa üheksakümmend protsenti (Henri-Paul jättis mingi protsendi endale) kaugest istandusest. 150 hektari suurune suhkrurooväli Sucarie du Jardin, millele lisasid väärtust uhke villa („lausa Versailles!“) ja moodne suhkruvabrik („mida valgem suhkur, seda kõrgem hind, eks ole?“) ning nelikümmend kolm („vagurat, truud“) põllutöölist vanuses viisteist kuni kolmkümmend aastat, mainimata kahtteist viljakas eas naisorja ja arvukaid lapsi, kellest osa jääb ellu tööealiseks saamiseni.
Henri-Paul näitas Prantsuse panka tehtud kvartalimaksete arveid.
„Sada kakskümmend eküüd,“ lausus Charles. „Kiiduväärne.“ Ta ümises pabereid sirvides laulda ja peatus ühel noodil. „Väga kena. Kas teil on ka uuema aja arveid? Näiteks viimasest kolmest aastast?“
Henri-Paul võttis piibu taskust, mõtiskles, kuid pani kõrvale. „Sündmused.“
„Seda nimelt. Sündmused.“
Charles Escarlette teadis, et viimase aja arveid ei saanud olla, kuid ta oli veidi lootust hellitanud.
Kakskümmend aastat varem, kui Henri-Paul pantis kaks väikest rannasõidupurjekat, et osta suhkruistandus Kariibi mere saarel, millest olid Saint-Malos kuulnud vaid vähesed inimesed, ei olnud Charles Escarlette kuulunud suurimate pilkajate sekka, kuid oli kergitanud kulmu.
Henri-Pauli „ettevaatamatus“ oli muutunud „elutarkuseks“, kui Euroopas nõudmine suhkru järele kahe-, kolme- ja neljakordistus. Isegi kõige vaesemates peredes söödi keediseid ja kooke. Ükski teine pinnas ei sobinud suhkruroo kasvatamiseks paremini kui tolle saarekese oma ja ükski istandus ei valmistanud valgemat suhkrut kui Sucarie du Jardin. Valitseja üleantud tulu kattis selle ostuhinna juba esimesel aastal, mil istandus kuulus Henri-Paulile. Seejärel oli Henri-Paul kasutanud selle investeeringu tulu oma laevastiku suurendamiseks kaheksa rannasõidulaevani, mida hakkas juhtima ta vanem poeg Leo ja Fornier’d kutsuti kaupmeeste seltsi Société des Expéditeurs et des Marchands liikmeks, mille aastaballil patsutas Henri-Paul, kes oli liialt tipsutanud, Charles Escarlette’i õlale ja sinatas teda familiaarselt.
Selle õnnetu „sina“ pärast küsiski Charles makseid, mis ei saanud kuidagi tulla.
Sest rikkal saarekesel olid tänamatud orjad tõstnud mässu oma seaduslike omanike vastu. Samal ajal kui orjade mäss laienes, alustasid prantslased emamaal neist sõltumatult samuti revolutsiooni ja hukkasid kuninga. Revolutsiooniline valitsus, need asjatundmatud jakobiinid, kes elasid Pariisis ega omanud arvatavasti ruutmeetritki suhkrurooistandust, läksid põhimõttega „Vabadus! Võrdsus! Vendlus!“ liiale ja kuulutasid kõik orjad Prantsusmaal vabaks.
Mõni aasta hiljem, kui Prantsuse valitsus allus Napoleon Bonaparte’i võimule, jäi elukorraldus saarekesel segaseks, ohtlikuks ja ilmselt mittetulutoovaks. Isehakanud neegrist kindralkuberner püüdis taastada sidemeid Prantsusmaaga, jagades samal ajal parimaid istandusi oma toetajaile, teised mässulised vaidlustasid tema valitsemisõigust ja krabasid istandusi endale.
Charles Escarlette mõistis, et Henri-Paul ei oleks kirjutanud üheksakümmend protsenti Sucarie du Jardinist poeg Augustini nimele, kui tulu oleks olnud kindel, kuid ta naeratas kõige meeldivamal kombel ja avas Armagnaci pudeli, mis oli pitseeritud samal aastal, kui kadunud ja tagaleinatud Louis troonile tõusis. Henri-Paul oskas sellest lugu pidada.
Teist klaasi juues tähendas Henri-Paul, et Solange’i puusad ja rinnad võisid ilmale tuua ja toita tugevaid poisslapsi, ent lisas: „Selles abielus ei hakka püksid olema mu poja Augustini jalas.“
Charles keerutas Armagnaci klaasi käes, et seda paremini nautida. „Augustin vajab eluaeg juhtimist.“
Süngelt: „Temast oleks saanud tubli preester.“
Mühatus. „Ta ei vaata mu tütart nagu preester.“
„Mõni