Leina ja süütunde koorma all kadus Mackil ajataju.
Alles siis, kui üks reka temast niisuguse hooga mööda sõitis, et see pani tema auto rappuma, võttis ta end kokku ja jätkas teekonda. Ta oli alati arvanud, et halvim asi, mis temaga üldse juhtuda võis, oli tookord teada saada, et Melissa Sherman – tüdruk, keda ta armastas rohkem kui oma elu –, oli nende last oodates aborti teinud. Kuid ta oli eksinud. Tänane päev oli kahtlemata veelgi hullem.
TREY oli koos konstaablitega töökojas, seedides äsja neilt kuuldud infot, kui kohale jõudis Mack Jackson. Trey sai aru, et autost väljuv mees oli šokis, ja Macki ebalevast sammust võis järeldada, kui väga ta kartis töökotta siseneda, ent sundis end siiski edasi minema.
Trey läks talle vastu. „Mack. Mul on nii kahju.”
Mack ei suutnud vaadata kaastunnet Trey näol, ilma et oleks jälle endast välja läinud, seepärast noogutas ta ega vaadanud sõbrale otsa.
Kui ta hakkas töökotta minema, peatas Trey teda. „Ma ütlen veel kord, sa ei taha sinna minna.”
Siis vaatas Mack üles, silmis vihane pilk. „Pagan võtaks, muidugi ma ei taha sinna minna, aga ta on üksi, saad sa aru! Ta on üksi! See pole õige. See lihtsalt pole õige.”
Trey astus kõrvale. „Siis pean ma sinuga kaasa tulema. Seal ei tohi midagi paigast nihutada ega puutuda.”
„Ma tean,” kostis Mack.
Mack hoidis pilgu Trey kuklal, kuni nad töökotta jõudsid, ja vaatas siis maha.
Ta nägi autot, seejärel kuivava vere loiku, siis aga tööjalatsit ja sellest piisas. Ta pöördus eemale ja kui ta rääkima hakkas, värises ta hääl vapustusest ja tundetulvast.
„Ma näen ja ma ei suuda ikka seda uskuda. Ta pani alati ohutusabinõudele suurt rõhku. Ta oli ettevaatlik, nii pagana ettevaatlik,” sosistas Mack. Siis vaatas ta Treyle otsa, teadmata, et oli jälle nutma hakanud. „Ma pean tema juurde jääma. Näita mulle, kus ma võin olla.”
Trey ohkas. „Ole sealsamas, kus sa oled. Mida vähem sa ringi liigud, seda väiksema tõenäosusega segad mõnda olulist jälge.”
„Ma olen paigal,” ütles Mack ja võttis sisse asendi, mis meenutas ametipostil seisvat sõdurit.
Trey hoidis eemale, andes Mackile ruumi, mida mees oma tunnete vaoshoidmiseks ilmselgelt vajas, kuid samas tundis ta muret. Dallas polnud tagasi helistanud, nii et ta ei teadnud, kas emaga oli kõik korras või oli ta endast väljas nagu enne. Trey ei teadnud, kas ta õde Trina oli tööle läinud või oli ka tema kodus. Selles, et need kaks meest surid nii lähestikku, oli midagi imelikku. Trey tundis seda.
MACK seisis, hoides pilgu vastasaknal oleval väikesel plekil, ega vaadanud mujale. Ta oli üles kasvades siin lugematu arvu tunde veetnud. See oli koht, kus talle oli kõige rohkem meeldinud koos isaga aega veeta, kuid kui nad isa surnukeha minema viivad, ei tarvitse tal enam siia tagasi tulla muuks kui lahtiste otste kokkutõmbamiseks.
Nad seisid koos Treyga vaikides, maailm nende ümber aga liikus edasi. Mack nägi aknast möödasõitvaid autosid inimestega, kes olid teel kusagile mujale. Üks laps sõitis jalgrattaga mööda. Paar meest parkisid paar maja eemal ja läksid kasutatud mööbli poodi. Mack ei suutnud mõista, kuidas elu saab seal väljas olla nii tavaline, siin sees aga täielik õudusunenägu.
Trey ootas koroneri sõidukit. Kui hoovi sõitis sinine auto ja selle järel must kaubik, mille ustel olid maakonna vapid, viipas Trey käega. „Nad on kohal.”
Mack pilgutas silmi.
„Tulen kohe tagasi,” ütles Trey ja läks välja.
Mack vaatas, kuidas mehed autodest välja tulid. Kui nad kaubiku tagaluugi avasid, tulid Mackile judinad selga. Ta peaaegu tundis isa juuresolekut.
„Nad on kohal, isa. Pea veel natuke vastu ja me aitame su välja.”
Mõne hetke pärast tuli Trey tagasi koos kolme mehega, kellest ühes tundis Mack ära maakonna koroneri Pryor Addisoni.
Addison tundis Jacksoneid ja tal oli kurb Pauliga juhtunust kuulda, kuid Macki nähes kortsutas ta kulmu. „Sa ei peaks siin olema,” ütles ta.
„Ja tema ei peaks tolle auto all olema,” kostis Mack.
Addison ohkas. „Sa pead välja minema, noormees.”
„Ei, härra, kogu austuse juures.”
Addison kehitas õlgu ja asus tegutsema, andes oma töötajatele juhiseid, milliseid fotosid ja mis nurga alt teha, ning käis siis mitu tiiru ümber auto, püüdes otsustada, millist külge on tarvis tõsta, et surnukeha kätte saada. Kuni surnukeha oli auto all, ei olnud midagi olulist näha. „Nii et tõstuk läks rikki?” küsis ta.
„Nii me eeldame,” vastas Trey. „Me pole alates surnukeha leidmisest siin midagi liigutanud ega puutunud.”
Addison leidis üles tõstuki juhtlüliti ja lasi ka sellest pilte teha. „Niisiis me peame auto laiba pealt ära saama ilma uusi kahjustusi tekitamata.”
Trey ei saanud peast välja mõtet, et tegemist polnud õnnetusjuhtumiga. Carl oli talle juba öelnud, et tõstuki juhtlülitil polnud sõrmejälgi, mis polnud üldse loogiline. Seal oleks pidanud olema palju sõrmejälgi. Iga kord, kui tõstukit üles või alla lasti, pidi keegi lülitit kasutama. Nüüd oli õige aeg seda katsetada.
„Kas ma võin tõstukit proovida?” küsis Trey.
Mack vaatas Treyd, nagu oleks see aru kaotanud. „Mida sa öelda tahad?” küsis ta.
„Ma ei taha midagi öelda,” kostis Trey. „Ma pean lihtsalt kontrollima, kas tõstuk ikka ei tööta, enne kui ma kutsun auto ülestõstmiseks tuletõrjujad kohale.”
Addison kehitas õlgu. „Minu poolest võib. See kas töötab või ei tööta, eks?”
„Jah,” kostis Trey ja vajutas lülitit.
Hüdraulika käivitus ja tõstuk hakkas ilma ühegi takistuseta ülespoole liikuma.
Mack nägi silmanurgast isa surnukeha ja keeras selja. Treyl oli õigus. Ta ei tahtnud, et see vaatepilt talle mällu sööbiks.
Koroneri kulm läks kipra ja siis vaatas ta Treyle otsa. „Miks sa otsustasid seda teha?” küsis ta.
„Minu konstaablid otsisid sõrmejälgi. Lülitil polnud ühtegi,” vastas Trey.
Mack taipas, et midagi oli valesti. „Mis pagan siin toimub?”
Trey tõstis käe. „Tule minuga õue … palun.”
Mack läks tagasi vaatamata välja, kuid kohe, kui nad õue jõudsid, jäi ta seisma.
„Räägi minuga, pagan võtaks. See on ju minu isa. Mul on õigus teada, mis toimub.”
„Istu mu autosse, Mack. Ma ei kavatse seda laialt kuulutada ja ma tahan, et ka sina suu pead.”
Mack ronis patrullautosse ja niipea kui Trey oli juhiistmele istunud, hakkas ta Macki küsitlema, tegemata välja teise meeleseisundist.
„Mida sa tead avarii kohta, kuhu su isa sattus ööl pärast keskkooli lõpetamist?”
Mack püüdis toime tulla mõttega, et isa surm polnud õnnetusjuhtum, ja ta polnud selliseks näiliselt suvaliseks küsimuseks üldse valmis.
„Mis, pagan, see veel asjasse puutub?”
„Ma ei tea,” nähvas Trey. „Oskad sa sellele küsimusele vastata või mitte?”
Mack lükkas väriseva käe läbi juuste. „Mul on kahju. Ma … Ma tean, et see juhtus. Muud suuremat ma ei tea.”
„Kas sa tead, kes veel tolles avariis olid?”
Mack